Minu esimene postitus tuleb meie reisist Ketliniga Manchesteri. See tuleb häääästi pikk ja hästi detailne, sest ma tahan lihtsalt igat pisematki detaili tulevikus meenutada koos korraliku fotogaleriiga :D
Alustuseks, kuidas üldse nii läks, et me sinna kontserdile saime.
Meie A Cappella Academy kommuuni kirjutas Avi, et ta on nüüd Euroopas ja jubedalt ootab juulikuud. Kirjutasin selle postituse alla mingi lause stiilis et nad on hetkel so close yet so far minu asukohast, mille peale Avi kirjutas
Ma reaalselt ei saanud magada see öö, vaid otsisin meeleheitlikult lennupileteid, mis ei maksaks 10000€ ja kuhu oleks kõige normim minna.Ja otsisin endale kaalast Manchesteri. Õnneks sai Ketlin tulla!!!!!!! Otsisin vist reaalselt nädal, kuni leidsin, et Manchesteri lennata oleks kõige odavam ja lihtsam. Ainult tagasitulekuks oli vaja 5ja pool tundi Londonisse sõita bussiga ja sealt omakorda 1h45min Stanstedi lennujaama. Aga kõik see tundus nii tühine selle kõrval, et ma reaalselt sinna minna saan. Kui ütlesin Avile, et kõik on välja mõeldud, vastas ta mulle:
Peale seda ei olnud enam reaalsuses võimalik üldse olla.Isegi tundides istusin klapid peas ja vaatasin kõiki nende live'videoid uuesti ja mõtlesin, et kohekohe ongi minu eluunistus täitumas.
NII, nüüd reisist natuke.
Läksime 12.05.2014 Manchesteri, kontsert oli 13.05 ning tagasi tulime 14.05. Lendasime Ryanairiga, lend oli üsna tšill. Just kuu aega tagasi vingusin kõigile, et nii kurb, et Inglismaal mu perekonnanimega mingit nalja ei saanud, ilmselgelt sõnusin ära. UK Borderis võtab siis see mees, kes kontrollib ID-kaarti mu kaardi kätte ja vaatab hästi pikalt seda. Järgneb meievaheline vestlus:
"Uhm...so your last name is Killing?"
"Yep"
"Do you study or work in England?"
"Nono, I'm just here for a concert"
"Mmm.. and you're 17 right?"
"That's right"
"Ugh..this can't be right..wait"
*siis pani ta mu nime nende arvutis olevasse süsteemi, mis ilmselt mingeid kriminaale või muid hulle tuvastab*
"Are you alone in England?""Nope, I'm with my friend"
"Ughh ok go then"
Ja õnneks sain ikka üle piiri haha :D
Rongi peale minek kujunes meil kuidagi hästi sujuvalt, aga see jäi vist ka ainukeseks sujuvaks transpordikasutuseks reisi jooksul. Kuna Manchester City oli eelmine päev mingi hullu auhinna võitnud, olid kõik kohad helesinisesse riietatud inimesi täis. Hotelli leidmisel tuli meile appi üks tore hiina poiss, kes küll algul väga entusiastlikult ütles, et ta muidugi teab kus see tänav on ja ta viib meid kohale, kuid paari minuti tegi oma iPhone'i GPSi lahti .. Meie hotelli asukoht oli täiesti imeline, kuigi hotell ise ei olnud just väga hotell (Merchants Hotel) :D toas oli hästi külm, aknad päris kinni ei käinud ja kõik oli selline suht rotikas. Aga sellessuhtes ikkagi soovitan, kui keegi kunagi Manchesteri minema peaks, sest asukoht on perfektne ja palju seal toakeses ikka aega veedetakse.
( väike klipp linnast)
Esimesel õhtul tegime väikse jalutuskäigu linnas, otsisime bussijaama üles, käisime Burger Kingis mugimas, ostsime poest Cosmod, viinamarjad ja 2 suurt pudelit apelsinisiirupit (mis pidid olema apelsinimahlad tegelikult, jou Ketlin) ning 2 inglise adapterit, mille me Eestisse suutsime unustada, ning läksime oma tuppa lebotama.
Teine päev ärkasime üsna vara, läksime sõime oma hommikusöögi ära ning suundusime bussijaama järgmiseks päevaks Manchester-London pileteid ostma. Saime suht tillika, sest olime internetist vaadanud, et pilet maksab 5£, kuid kohapeal tuli välja, et hind kehtib ainult UK elanikele ning pidime leppima 20£ piletiga. Kohustuslik osa läbi, tegime väikse WIFI/whitegirl-peatuse Starbucksis ning peale seda suundusime PRIMARKi, mis juhtus olema maailma suurim.
See oli üsna narrimine küll, et meil ainule käsipagas võis olla, sest sealt oleks ikka vähemalt kolme suure kotiga tahtnud tagasi tulla. Alustades kohvritest, lõpetades kummikute, hommikumantlite ja kõige muu cooliga. Igatahes Primark ei valmistanud pettumust :D
Peale poodlemist tegime oma tavaka "King of the Day" Burger Kingis ja läksime oma toakesse end koguma ja sättima.
(Ketlinil on küll digikas veidi lustlikumad pildid, kuid kahjuks mul neid pole veel:S)
Jaaaaaa oligi aeg alustada oma teekonda. Ketlinil olid õnneks kõik kaardid ja asjad välja prinditud ning kuna me juba üsna palju linnas tiirutanud olime, ei olnud meil väga keeruline seda maja üles leida.Kuna venue oli ülikoolirajoonis, saime me päris pikalt ka sealt läbi jalutada. Manchesteri ülikoolirajoon on lihtsalt niiiiiiiiiii imeline! Me kõndisime umbes 15 minutit ja iga maja oli mingisugune ülikoolihoone, alustades kirikutest lõpetades kaasaegsete IT-majadega. Mina olin küll igatahes väga vaimustuses ja juba mõlgutan oma ülikoolimõtteidki sinna suunas.
Kontserdipaik oli üsna väike venue, kus oli Manchester University Student Union. Avi ise kirjutas ka, et ta on üsna mures, kuidas üldse nii väikses kohas saund on, aga etteruttavalt võin öelda, et kõik oli perf :)
VIPide kogunemine oli 2 ja pool tundi enne kontserdi algust. Kõigepealt mindi "soundchecki", kus nad laulsid ühe loo ilma võimenduseta nii, et me saime reaalselt nende nina all seista.Kuna me sisse tulime lava kõrvalt, siis ma algul ei saanud üldse aru, mis toimub. Samal hetkel, kui ma lava poole vaatasin, lehvitas juba Avi mulle lava pealt väga entusiastlikult. Ma olin totaalselt šokis, et ta mind kohe nii kähku ära tundis. Siis nad laulsid "Valentine"i. Mul olid terve loo ajal lihtsalt külmavärinad ja ma ei suutnud uskuda et nad reaalselt ongi olemas. Nad olid ise nii tšillid ja megamõnusa olekuga. Siis nad vastasid paarile fänniküsimusele ning siis mindi teise ruumi ametlikku VIP-pilti tegema. Enne, kui nad lava kaudu ära hakkasid minema, tuli Avi minu ette ja viskas mulle patsu. MA TEAN ET SEE KÕLAB NAGU JUBE TAVALISELT KUI SELLEST KIRJUTADA, aga tol hetkel oli see reaalselt kõige lahedam asi maailmas. Või noh, siiani on tegelikult.
Siis oli pildiaeg. Kui minu kord tuli, oli Scott a la "Hey what's up how are y...Wait, have we met before?" Siis Avi seletas, et ma olen see tüdruk, kellest ta rääkinud on ja et ma sain sinna A Cappella Academy'sse jne.Selle peale Scott oli et "Ohhh yes I remember now, I've seen your audition, you're awesome" mille peale ma muidugi jälle täiesti šokis olin. Ja siis tehti pilt. Ma kujutan ette kui lolli näoga ma jäin sellele lihtsalt haha :D ma loodan, et varsti saan need kätte ka, siis saan igalpool sheerida.
Siis oli mingisugune poolteist tundi aega kontserdini ning me sujuvalt läksime väga sissepääsu uksele lähedale, et head kohta saada, sest neid VIPe, kes varem sisse tahtsid saada, tuli üsna palju. Õnneks läks kõik hästi, olime täiesti esimeses reas üsna heas kohas. Siis pidi tund aega ootama, mis oli vist mu elu kõige pikem tund. Aga seda kontserdielamust ei saa lihtsalt mitte kuidagimoodi sõnadesse panna. See, kuidas saab poolteist tundi minna nagu oleks möödunud 2 minutit, on lihtsalt võimatu. Ma igat lugu analüüsima ei hakka eraldi, aga jah, peale Say Somethingu oli kõik perfektne.
(video minu elu parimast hetkest)
Peale kontserti küsis Avi mult Facebookis, kas me tahame tagasi minna nende juurde. Muidugi me tahtsime, niisiis tuli Ryan Parma (minu järgmine absoluutne lemmik) meile järgi ja viis meid nende backstage'i. Ukse peal Avi juba lehvitas meile ning kutsus hoogsalt sisse. Me saime ikka täitsa korralikult rääkida, kuigi ma ausalt öeldes väga ei mäleta, millest, sest ma olin ikka korralikus šokiseisundis. Vahepeal sain veel Mitchi kallistada ja...TA PEA ON NII VÄIKE! Aga Avi on niiiiii tore, tohutult muretses, kuidas me ikka igale poole mindud saame ja pidin kogu aeg andma meist märku.
Peale seda saime 5 minutiga bussiga oma hotelli lähedale. Läksime jälle oma lemmikusse Burger Kingi istuma ja pilte postitama. Siis läksime hotelli, pakkisime kohvrid ja jäime tudile. Oli üks imeline päev!
Kell 8 hommikul väljus järgmine päev meie buss Londonisse. Kohe suht sõidu alguses passisime 40min kiirteel ummikus, sest mingisugune auto oli väga õnnetult üle katuse sõitnud. Selle tõttu jäime Londonisse üle poole tunni hiljaks ja jäime väga napilt oma järgmisest bussist maha. Läksime siis jooksuga järgmisele bussile pileteid ostma, aga Ketlin sellele bussile enam piletit ei saanud. Leppisime siis kokku, et üks läheb varem ja otsib kõik kohad üles jne, aga kui ma bussi läksin, nägin, et buss pole isegi poolenisti täis, nii et õnneks sai Ketlin ka selle peale. Järjekordsed 10£ raisku läind :'(
Inglismaal on vist üsna tavaline, et bussid hilinevad korralikult. Kahjuks pole selle kohta mitte kuskil mingit infot, et sellega peabki arvestama. Kui Avi kuulis, et jäime bussist maha ja lennuki peale jõudmisega läheb väga kiireks, oli ta hullult mures, küsis, et kas ta saab kuskile helistada või midagi teha et meid aidata. Ja kui ütlesin, et me oleme veel Londonis (nad olid ka selleks ajak jõudnud juba), oli ta selle peale "Ohhh, just come hang with me ".Tol hetkel ma mõtlesin küll, et see ei ole reaalne - AVI PENTATONIXIST räägib meiega niimoodi? Igatahes on ta tohutult tore inimene lihtsalt.
Õnneks jõudsime lennujaama ainult 8 minutit hiljem kui piletil kirjas. Kuna aga me juba nagunii läksime hilisema bussiga ja varem oli arvestatud, et meil jääb kõige jaoks täpselt tund aega, läks meil siiski korralikuks kiirustamiseks. Muidugi olid ka jälle väiksed viperused, a la ma hakkasin turvakontrollis piiksuma jne, aga õnneks tegime korraliku jooksu ja jõudsime õigel ajal. Lend möödus väga rahulikult ning jõudsime õigel ajal Eestisse! Tegelikult mahtus selle kahe päeva sisse ikka HAIGELT igasuguseid jurasid, mida polnud meil mitte kuidagi võimalik ette näha ja mis meist absoluutselt ei sõltunud. Aga mul on hästihästi hea meel, et ma selle imelise reisi koos Ketliniga teha sain! Musimops!
Ma olen lihtsalt niiii õnnelik, et mul avanes selline võimalus nende kontserdil käia. Minu eluunistus oli kunagi 5-10 aasta pärast lihtsalt minna nende kontserdile. Mitte aga nii, et üks nende liikmetest meile VIP piletid annab, saame esimesest reast kontserti vaadata ja nad samal ajal naeratavad mulle, kui nad laval on, ning pärast on veel võimalus nendega niisama lava taga juttu ajada. Mu unistused on juba kolmekordselt täitunud ja ma ei kujuta ette, mis veel juulis saab!!!!
