Esimene "mitteametlik" päev Los Angeleses

Kui lennuk oli maandunud, oli mul niiiii mõnus ärevus sees. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kirjeldada ja ma arvatavasti ei tunne midagi sellist ka enam kunagi - see oli selline pisike hirm ja natuke ärevus, aga samas mega pingelangus, aga teisalt jällegi selline "Kõik alles algab" tunne. Helistasin siis empsile, et ma jõudsin lõpuks ja pidin kähku ka ameeriklastele teada andma, et lennuk seekord tõesti tõusiski õhku ja olen ilusasti Los Angeleses. Mida ma unustasin eelmises postituses veel mainida, oli see, kuidas mu lennu numbreid vahetati. Täiesti õudne, pidin andma neile teada, mis lennuga ma lähen, et nad mulle õigesse terminali saaksid vastu tulla. Broneeringul oli siis number, lennu hommikul sain oma pileti kätte ja seal oli täiesti teine number. Mul tuli juba reaalselt nutt kurku, mul oli nagu piinlik, et minu pärast nii palju jamamist kogu aeg oli. Aga nad rahustasid mu kohe maha, ütlesid, et see pole ju mitte kuidagi minu probleem ja et nad loodavad, et kõik läheb mul hästi.

Samuti unustasin ma mainida, et lennukis anti mulle kätte veel mingisugune deklaratsioonipaber, mis mind natuke segadusse ajas. Seal olid tõesti väga veidrad küsimused, a la kui palju ma oma rahast plaanin USAsse jätta või mitu puuvilja mul kohvris on ja kas ma ka putukaid plaanin ühelt maalt teisele transportida :D  ja sellistele veidratele küsimustele lisaks ka mingid "taxpayer" asjad, mida mul alaealisena oli väga keeruline täita, aga ma andsin oma parima.

Kui ma olin lennukist maha astunud, oli järgmine samm minu kõige suurem hirm - "residents" ja "non-residents" ala. Seal oli täieik hullumaja, mingi tõmmu tädike karjus vahepeal täiesti suvalisi lennunumbreid ja terve lend pidi minema mingusugusesse teise järjekorda ja ta inglise keel oli nii hull, et isegi numbritest oli keeruline aru saada.  Samal ajal kui see tädi röökis, pidin ma veel saama kähku kontakti kellegagi sealt laagri staffist ja ka Eesti inimestele teada andma, kuidas mu lend läks ja et ma olen elus. Mida lähemale need jubedate meeste väikesed boxid jõudsid, seda rohkem ma närvi läksin. Kui minu kord jõudis kätte, küsisin ise kohe esimese asjana sellelt mehelt,  kas neil on vaja minu lapsevanema kirja, sest ma üritasin vältida seda "Ee sa oled 17 ja tuled üksi, mis värk on" küsimust, vaid läksingi kohe hästi kindla ja lõbusa hoiakuga, et kõik on kontrolli all ja kõik on hästi :D See mees küsis mult, kas ma olen esimest korda Ameerikas. Kui ma jaatavalt vastasin, siis järgmine küsimus oli, et kaua ma Ameerikas olen. Ütlesin et nädal ja et kirjas on kõik kirjas, kus ma olen ja mis ma teen. Siis ütles ta selle peale: "Ma vaatan, et sul on samal päeval lend tagasi, kui sul laager lõppeb. Miks sa kauemaks ei jää siis, kui esimene kord?" Tuletasin siis talle meelde, et ma olen 17 alles ja ma ei saa ju kuskil üksi käia ja tema vastust oli "Damn, and you're turning 18 next month. SO CLOSE!" Selle peale ma rahunesin täielikult maha, nägin, et Ameerikas on tõesti täiesti teistsugune suhtumine ja et kõik on okei. Pidin veel igasuguseid sõrmejälgi andma ja pilte laskma teha jne, aga kõik läks ikka VÄGA sujuvalt võrreldes sellega, mida mina oma peas olin ette kujutanud. Ta veel küsis mitu korda üle, kas ma kindlalt tean neid inimesi, kelle juurde ma lähen ja kas ma olen nendega varem kohtunud ja kirjutas mulle hästi mitu numbrit, et "ükskõik mis juhtub, kui keegi ahistab või midagi varastatakse või on abi vaja, kohe helista" ja soovis mulle toredat laagrit.
Ma olin tol hetkel niiiiiii õnnelik, et see õudus läbi sai, nüüd oli veel vaja leida üles kuskilt oma pagasilint ja kohver kätte saada. Õnneks on seal International terminalis Lufthansal kohe oma sektsioon ja ma pidin lihtsalt sealt umbes 15 lindi vahelt leidma enda lindi üles. Ja reaalselt see hetk, kui ma õige lindi juurde astusin, nägin ma oma kohvrit. Kui mingi mees mul selle aitas maha võtta, avastasin ma, et see siiski ei ole minu oma :D :D Aga põhimõtteliselt 5 kohvrit hiljem nägin õiget kohvrit. See on täiesti uskumatu, kui toredad kõik olid. Piisas sellest, et ma hakkasin oma kohvri poole kätt tõstma, kui järgmine inimene mul selle sealt lindi pealt maha aitas võtta ja ilusat päeva soovis. Kui kohver näpu otsas, kirjutas mulle mu ansambli director (temast pikemalt natuke hiljem), et ma annaksin teada, kui olen kõik punktid läbinud ja pagasi saanud ja et ta tuleb mulle isiklikult mu terminali vastu, et veenduda, et ma ikka ilusasti kohale saan. Enne, kui exiti suunda lasti, oli veel see deklaratsioonipunkt, kus pidi need lennukis täidetud lehekesed ära andma. Hoidsin hinge kinni, et kõik klapiks, õnneks klappis ja sain hakata väljakäigu poole suunduma. Tulin järeldusele, et ilmselgelt oli mul vaja seda eelmise päeva lennukijama lihtsalt, et LAs kõik sujuvalt läheks, sest nii hästi ja rahulikult poleks ma elusees uskunud,et see hommik minna võib. Ootasin vist maksimaalselt viis minutit, kui ta kirjutas, et ootab sissekäigu ees. Ta kõrval oli 3 camperit ja see oli esimene selline "Wow nad on päriselt olemas" moment, mida tolle nädala jooksul juhtus umbes 340293402934 korda. Esimene asi, mis nad kõik justkui ühest suust ütlesid oli "Oh my god Grettel you made it", ka seda lauset sain ma oi kui palju sellel päeval kuulda. (Muideks mu nime öeldakse NII lahedalt Ameerikas, sellest ka mõnes muus postituses veidi pikemalt)
Siis tuli see campibuss, mis oli sarnane nende kollaste koolibussidega, aga see oli veidi väiksem ja fancym. Esimene asi, kui ma bussi astusin,oli Mario karjumine üle bussi "OH MY GOD GRETTEL YOU ARE HERE I LOVE YOU SO MUCH YOUR SNAPCHAT GIVES ME LIFE I AM SO HAPPY YOU MADE IT" ja ma seisin lihtsalt ja mõtlesin, et kas see on mingi nali või. Minu jaoks on olnud Pentatonix alati number 1, aga näiteks Mariot olen ma jälginud kõvasti enne Pentatonixit. Ja seda on lihtsalt nii veider vaadata, kuidas lihtsalt terve nende põhiline tutvusringkond kuidagimoodi nö tuntust kogub JA ET NII PALJUD OLIDKI CAMPI DIRECTORID. Nii et see, et inimene, keda ma olen umbes 5 aastat jälginud, esimese asjana mulle sellist asja ütleb, oli lihtsalt väga väga ulme. Istusin siis sinna bussi kõige tagumisele istmele ja hakkasin jälgima, mis väljas toimub. Kõik rääkisid midagi, aga ma olin justkui täiesti omas mullis, ma vaatasin välja ja ei saanud absoluutselt aru, mis toimub. See kõik oli lihtalt TÄIESTI teine maailm, Me küll päris linnast läbi ei sõitnud, aga kõik see, mida ma nägin - mulle niiiii meeldis see kõik. Sõit kestis umbes pool tundi ja järsku keerasime me kiirteelt ära ja hakkas "rikaste rajoon", selline mägine ala, kus kõik majad olid fancyd ja väga väga suured. Järsku karjub keegi "LEFT LEFT LEFT I think this is Katy Perry's home!!!" ja siis nägime lihtsalt ühte väga suurt ala, kus oli miljon ehitist. Üsna korralik. Ja siis hakkasime ühest mäest üles sõitma, ma sain aru, et oleme juba väga lähedal. Buss jõudis hoovi ja esimese asjana nägime, et Ryan Parma ja Avi seisid uksel, Avil oli ruupor käes ja siis ta tervitas meid oma toreda madala häälega.

Siis viskas Avi kõigile patsu ja läksime sisse, kus kõik, kes kohal olid, rääkisid ja laulsid juba niisama. Ma sain NIII sooja ja armsa vastuvõtu osaliseks. Kõigil oli nii hea meel, et ma kohale jõudsin ja tulid kohe kõige kohta uurima, kuidas lend oli ja kuidas ma end tunnen jne ja ilmselt uudistama, kas teisest maailma otsast tulnud inimene on kuidagi teistmoodi kui nemad :D Täiesti uskumatu, mul ei lähe elusees meelest ära, kuidas Ben tuli mu juurde ja kallistas mind megamegakõvasti ja oli samamoodi "Oh my god you made it" ja rääkis, kuidas nad olid reaalselt iga poole tunni tagant teinud koosoleku, et teada, kaugel ma olen ja kas minust on mingisugust infot keegi saanud. Samamoodi oli üks tüdruk Torontost, Grace, kes ühtlasi osutus ka mu toakaaslaseks, pidanud suurte jamadega tegelema. Nimelt läks tal kõrvakile katki ning ta ei saanud lennata, niisiis sõidutas ta isa Grace'i AUTOGA Torontost LAsse, ta jõudis alles nö ametliku esimese päeva hommikuks kohale. Aga jah, päris naljakas, et kaks probleemset olid juhuslikult ühte tuppa sattunud :D

Minu tuba (kahe kaheinimese toa vahel oli ühine vets ja dušš)

Kui ma olin oma asjad tuppa viinud, siis läksin tagasi alla ja siis uuriti, kas mul mingisuguseid ravimeid ka kaasas on ja kui on, siis pidi need andma ära ja ütlema neile, millal ja mida ja kuidas manustada tuleb. Kuna ma olen suur migreenitaja ja muidu igasuguste hädadega, olid mul loomulikult nii tavalised valuvaigistid kui ka retseptivaluvaigistid ja allergiarohud ja kõik muu kaasas. Olles aga selline inimene, kes väga ei taha minna kellelegi halama, kui paha tal olla on vms, siis otsustasin, et jätan kõik tabletid enda kätte ja kui vaja on, siis saan neid ise võtta. (#rebel) Siis jagati meile veel noodimapid, joogipudelid ja t-särgid, nime- ja söögikaardid ja muu träna ning pidime ootama oma Musicianshipi leveli testi. Selle ajal moodustati kohalolijatega suur ring ning tehti tutvustusring, kus kõik ütlesid, kes nad on, kust nad tulevad ja mille pärast nad kõige rohkem excited on. Kui minu kord kätte tuli,ei pidanud ma oma nime ega kohta ütlemagi kui juba kõik megalt plaksutasid, et ma kohale jõudsin haha :D siis ma ütlesin, et ma olen esiteks megaexcited selle pärast, et ma kohale jõudsin ja siis nad hakkasid täiega naerma ja küsisid, kuidas ma end tunnen jne. Mul oli tõesti esimesest sekundist kuidagi nii hea olla, kõik olid nii soojad ja armsad. 

Kui mul algul selle ajavahega polnud väga hullu probleemi, siis kui see esimene tutvustamine oli ära olnud, tuli mul järsku selline uni lihtsalt. Ilmselt oli ka järjekordne pingelangus, sest esimesed hetked olid nii toredad olnud. Pea oli natuke paks küll, et nipsust oled täiesti teises keelekeskkonnas ja sellises rollis, et kogu aeg keegi küsib sult midagi ja pead teiste ees rääkima. Alguses oli veider, et keegi minu ja Eesti ja mu tegemiste jms vastu nii palju siiralt huvi tunneb, Eestis seda väga palju just ei kohta :D 

Musicianshipi test läks mul tõsiselt metsa :D Kõigepealt paluti mul endal hinnata oma noodilugemisoskust. Kuna ma enda meelest väga halb noodist lugeja ei ole, ütlesin 7/10st, sest ma ju ei kujuta ette, mis taseme järgi neil asjad käivad. Kõigepealt pidin laulma mingisuguseid viisijuppe, mida nad ette mängisid, a la üles mažoor kolmkõla, alla minoor jne. See oli lihtne. Aga siis nad andsid mulle noodilugemisharjutuse, mis oli raskusastmelt 10st 9s. Ja seal oli nii rõve mingisugune suurendatud intervall, mida ma üldse ei oodanud ja noh, ega see ei olnud just mu säravamaid päevi ka. Ja siis kui ma selle kätte sain, siis ma ajasin rütmi täiega sassi ja siis olin ise ka selline "wow ma ei arvanud et ma nii n00b olen", ütlesin, et ma tahan korra veel proovida. Seda lolli hüpet ikka ei händlinud, aga vähemalt muud asjad olid teine kord korras. Nad paigutasid kõik vastavalt nende tasemele viide erinevasse gruppi. Ütlesin neile ka kohe, et kui võimalik, pange mind üks grupp nõrgemasse kui nad arvavad, et ma olen, sest keeleliselt on mul ilmselt raske samas grupis olla. Ja mul on nii hea meel, et ma seda ütlesin, sest neil käib ikka kõik täiesti teiste süsteemide ja terminite abil. Pärast seda läksime swimming testi tegema, mis jäi tegelikult ka meie ainsaks basseinikülastuseks terve nädala jooksul, sest kordagi ei tekkinud lihtsalt vaba aega. Kuna aga väga palav päev oli, oli see ujumine väga mõnus jahutus. See vetelpäästja käskis meil päris korralikult näidata, et me ujuda oskame - pidime vist kolm korda edasi-tagasi ujuma ja siis 3minutit olema nii, et jalgu ei pane põhja, vaid niisama sulistama. Päris naljakas oli. 

Siis oli õhtusöök. Oomujumal see cafeteria...ma võiks sellest terve eraldi postituse teha. See oli NII lahe! Kuna see campus on tegelikult mingisugune natuke tõmmude kool, olid kõik teenindajad ka natuke tõmmud ja need söögid!!! Alustades pastadest, isekokkupandud võikudest, suppidest, quesadilladest, burritodest, lõpetades mustika-ja banaanipannkookide, kala, seasoned fries'idega, kuumade grillvõikude, puuviljasalati ja cheesecake'iga - seal oli reaalselt KÕIKE. Ja ka joogiletist said valida mahladest kuumade jookide ja limonaadide ja jääteedeni välja. Kõike said valida ja võtta nii palju, kui tahad, ainus tingimus oli, et sa pidid kõik ühe korraga võtma. 

Peale õhtusööki kogunesime kõik saali ja staff tutvustas end. Seda täiesti imelisel viisil. 

Siis räägiti reeglitest. Seda tehti HÄSTI pikalt ja hästi nö titekal tasandil, a la "käige ikka iga õhtu duši all ja kasutage deodoranti" või et "te olete avalikus internetivõrgus, kõike, mida te teete, on võimalik jälgida" või "poisid tüdrukute korrusele ei lähe ja samamoodi vastupidi". Aga see on selles suhtes mõistlik, et kui sa korraldad esimest korda elus laagrit 13-18-aastastele, sa ei teagi, mis kamp hulle sinna sattuda võib. 

Ametlik osa läbi, läksime õue, kus oli täiesti kottpime. Võtsime ringi ja Rob (campi kolmas korraldaja) läks keskele ning palus meil unisooni ümiseda. Ta hakkas laulma sinna peale ühte imeilusat viisijuppi ja siis ümises igale häälerühmale  (SATB) nende partiid ja kui kogu see ring koos laulis - seda ei ole päriselt võimalik kirjeldada, kui lihtne ja ilus see oli. Kui 80 imelist lauljat väga vaikselt pimedas ringis laulavad...see tekitas koheselt mingisuguse teistsuguse emotsionaalse sideme. Kui me ära laulsime, ütles Rob väriseva häälega "Guys, welcome to the camp" ja see oli reaalselt nagu mingi filmistseen. See ei saanud olla päris. 

Siis jagati meid täiesti suvaliselt gruppidesse, anti 45minutit aega ja väike kotike lipikutega. See oli siis üks tutvumistegevustest, kus oli hästi palju erinevaid küsimusi, nii diipe kui ka täiesti tavalisi, et campereid tundma õppida. See oli täiesti uskumatu, kuidas kõik jagasid juba esimesel õhtul põhimõtteliselt täiesti võõrastega nii isiklikke lugusid. Näiteks sain teada, et üks tüdruk on 80% kurt. Ja siis ma avastasin ka ennast rääkimas asju, mida ma Eestis peaaegu kunagi ei räägi. Sa tead, et mitte keegi ei judge'i sind ja see oli kuidagi nii turvaline tsoon. See oli tõesti jube hea idee, et selline asi tehti. 

Sellega see sisseelamispäev ka lõppes. Mingid imelikud mängud olid veel, aga need ei olnud midagi erilist :D Siis räägiti meile meie koridoris uuesti kõik reeglid üle, öeldi, et pool 12 on kontroll, kas kõik tuled on kustus ja anti teada, et hommikul 7.30 kuuleme äratuskella. Käisin duši all ja jäin sekundiga magama, sest see päev oli minu jaoks oi kui kaua kestnud. 

Saabumine LA pinnale

Lugesin just läbi oma viimase postituse, mis ma siia teinud olin Pentatonixi Manchesteri kontserdist. See lõppes sellise lausega:

 

Mu unistused on juba kolmekordselt täitunud ja ma ei kujuta ette, mis veel juulis saab!

Nüüd ma tean, mis juulis sai. Ja selle kirjeldamine kellelegi teisele, kes ei ole ise seda läbi elanud, ei ole absoluutselt lihtne ülesanne. Ma olen sellest nädalast rääkinud kümneid kordi ja tundide viisi, aga kuna vaikselt olen ma juba kõigile saanud oma lookesed ära rääkida ja ma ei taha ühtki detaili ära unustada, otsustasin selle lõpuks ka kõik kirja panna, nüüd, kus esmased emotsioonid on möödas ja ma suudan veidi adekvaatsemalt kõigest kirjutada. 

Kuna ma olin tol hetkel veel 17, ei tohtinud ma üksi kusagil ööbida. Niisiis pidin minema ja tulema täpselt samal päeval kui laagri kuupäevad. Minul õigel päeval lendu ei läinud (oleksin liiga hilja jõudnud), nii et pidin minema päev varem. Siis tuli leida koht, kus ööbida. Laagris selgus jutu käigus et väga paljude juures oleks  saanud ööbida jne, aga ega ma väga ei otsinud ka sealt laagriseltskonnast inimesi, kelle juures olla. Eestlaste värk ikkagi, pigem ööbid kuskil lennujaama põrandal kui võõras peres :D aga lõpuks siis pöördusin oma murega Beni poole, kes alguses üritas mind oma vanemate juurde saada (kas see on üldse võimalik kui tore see on?!), aga kuna nad linnas polnud, siis leidis ta laagrist ühe tüdruku, kes elas reaalselt Los Angelese täiesti teises otsas kui LAX (lennujaam) ja ma oleksin pidanud taksoga sealt minema - see oleks maksnud umbes 100$ :) aga kuna muud võimalust ei olnud, siis pidin leppima sellega. 

Laager hakkas 5. juulil ja camp oli organiseerinud nii, et kõik, kes saabuvad enne ühte, viiakse LAXist tasuta campi - staffi liikmed tulevad vastu ja koos liigutakse camp'ibussidega. See oli tohutult hästi läbi mõeldud. 

Minu lend läks 4nda hommikul kl 6.40 marsruudil Tallinn-Frankfurt/Frankfurt-Los Angeles. Kohale pidin jõudma vist umbes viie aeg õhtul kohaliku aja järgi. Esimene lend kestis 2h ja teine u 12h. 

Õige reisitunne ja ärevus tekkis tegelikult alles siis, kui ema ukse peal ütles: "Oh jummel, millele ma küll oma nõusoleku andsin, et ma sind üksi maailma teise otsa hetkel saadan". Ma ei olnud kordagi enne seda hetke närvis olnud, sest ma pigem mõtlesin ainult oma kõikide nende nootide ja laulude peale, mis ma enne reisi kätte olin saanud olin kui sellele, et kas mul on raske sinna seltskonda sisse sulanduda, sest enamus on ikkagi ameeriklased ja inglise keel pole minu emakeel, või et kui raske mul seal olla võib ja kes mu toakaaslane on jnejnejne. Minu suurim mure oli  ikkagi see, et mind USA piirilt üle lastaks 😃😃 Kuna isegi USA saatkond ei osanud täpselt öelda, kas alaealisel on mingisugust eraldi luba üksi reisides vaja, kirjutasin 100 erinevat kirja erinevatesse asutustesse ja sain igalt poolt erinevad vastused. Lõpuks oligi mul reisidokumentide juures lisaks passile, ESTAle ja piletitele ka sada muud tähtsat paberit sünnitunnistuse koopiast (tõestamaks, et ma actually eksisteerin ja et ei juhtuks midagi sellist, mis juhtus Manchesteris) lõpetades vanemate lubadega, kus oli kõik detailsusteni välja kirjutatud, kuhu, millal ja mida ma tegema lähen. Kasuks ei tulnud ka see, et minek oli 4. juulil ehk nende suurel pidupäeval, kus on terrorismioht miljon korda suurem. Siis suhtutakse turvakontrolli veel tõsisemalt. 

Tallinna lennujaamas läks mul algul kõik väga libedalt - kohver oli õiges kaalus, turvakontrollist sain väga ilusasti läbi, ESTA kehtis ja checkinid olid õigesti tehtud. Läksin ostsin endale pudeli vett ning  istusin enda värava ette ning võtsin välja noodid, mida harjutama pidin.

Minu kõrval oli vist terve lennuki ainus vaba koht ja kuna kell oli  VÄGA varajane, oli see ideaalne variant kaheks tunniks mõnusaks uneks. Olin juba mõnusas uimas kui lennuk liikuma hakkas. Olime reaalselt loetud sekundid sõitnud, kui käis

mingisugune veider jõnks ja kõik tuled kustusid. Lennuk jäi seisma. Natukese aja pärast teatas kapten, et veidike lükkub lend edasi, sest ilmastikutingimused olevat natuke halvad. Vaatasin siis aknast välja - sain kohe aru, et ilmas see asi nüüd kohe kindlasti ei ole. Paari minuti pärast teavitaski kapten, et lennuki üks mootoritest ei tööta ja et lendu lükatakse edasi. Saatsin siis oma campikommuuni sellise pildi:

Selle peale tekkis teisel pool maakera muidugi kohe paanika, aga kuna mul oli Frankfurdis 5h aega, siis ma ei muretsenud - viie tunniga saab kõik korda, ma olin kindel. Järsku aga saime uut infot, et ka lennuki starter ei tööta. See hetk ma korraks mõtlesin isegi, et huvitav, mis nüüd edasi peaks saama. Ootasime lennukis kaks tundi, kuid kõik see lõppes kapteni teadaandega, et lend on tühistatud. Pidime KÕIKE jälle uuesti tegema hakkama - võtma lindilt oma pagasi, minema välja ning piletikassast uut piletit küsima. Passisin sabas kokku neli ja pool tundi, meile jagati 10€ söögitalonge, kuid see passimine oli täiesti ebainimlik. Minul isiklikult NII kiire ei olnud, sest ma läksin ikkagi päev varem, aga mõnel inimesel oli see suhteliselt tundide küsimus. Kui minu kord tuli, küsiti mult, kas ma olen juba oma pileteid varem ka ära vahetanud, sest need polevat õiged. Kuna ma olin juba 6,5h kokku seal lennujaamas passinud, ei viitsinud ma isegi järgmisele jamala reageerida, vaid palusin neil uuesti üle vaadata, sest mina küll ei tea, et oleks midagi muutunud. Muidugi teist korda vaadates oligi kõik korras. Mulle otsiti uued piletid - kuidagi juhuslikult oli järsku uus lend täpselt Frankfurt - LAX, mis klappis IDEAALSELT minu plaanidega - 5.juuli kl 12.40 oli eeldatav saabumisaeg(kl 1 oli kõige hilisem saabumisvõimalus). Läksin siis koju tagasi, olin tegelikult päris õnnelik, et sain oma voodis veel ühe öö magada ning tasuta transpordiga koos teistega campi sõita, kuigi väga VÄGA veider tunne - sa oled juba reaalselt lennukis ja sulle tutvustatakse turvanõudeid ja paar tundi hiljem ostad keskturult jälle maasikaid ja mureleid. Ausõna, väga traumeeriv ja kuulub ainult-grettelil-juhtub kogumikku :D

Järgmine hommik oli siis katse number kaks. Läbisin jälle kõik kontrollid edukalt esimese korraga - turvamehed olid tol hommikul kuidagi ERITI lõbusas tujus - ja läksin juba tuttava värava ette. Lennukis tekkis mul janu, otsisin siis oma veepudeli välja, kui järsku käis mul seest jõnks läbi - ma olin ju selle veepudeli EILE ostnud. Kuidas ma sellega läbi turvakontrolli pääsesin? Päris creepy, mul oleks seal pudelis võinud ma ei tea...süütevedelik olla näiteks ja ma

oleksingi reaalselt läbi saanud. 

Tallinn - Frankfurt lend möödus väga rahulikult. Magasin vist enamus ajast. Frankfurdi lennujaamas oli mul umbes poolteist tundi aega. Seal lennujaamas on jube hästi kõik gate'id sildistatud ja nummerdatud - kordagi pole hirmu, et kaoksid ära või ei leia oma väravat üles vms. Ameerikasse reisijad peavad läbima enne ühe punkti, kus kontrollitakse kehtivad ESTAt ja vaadatakse niisama üle, kes sa oled ja mis toimub. See mees seal hakkas minuga kohe jurama, et ma 17 olen. Küsis, et kas ma ikka tean, et ma olen 17. Kui ma jaatavalt vastasin, siis tema vastas selle peale, et kust tuleb üks 17-aastane mõtte peale üksi USAsse puhkama minna. Ütlesin, et lähen muusikalaagrisse. Ta vaatas mind hästi veidralt ja vastas ainult "If you say so" ja lasi mind minema. Sain tunnikese värava ees pikutada, õnneks, nagu suurtematel lennukitel ikka, hakkab seal boarding üsna vara. Lennukis minust vasakul  istus noor jaapani tüdruk ja paremal natuke vanem abielupaarike, kes rääkisid portugali (?) keeles, kuid nägin, et neil oli Rootsi pass. Nad ainult jõid terve tee, mis oli päris naljakas. Lennukis sai TOHUTUS koguses süüa and I'm not even kidding. Reaalselt iga tunni aja tagant toodi midagi, ma mõtlesin, et ma ilmselt veeren sealt lennukist välja. Nagu varem kirjutatud, lend kestis midagi 12h ringis - enamus aja sellest magasin, sõin ja vahtisin telkust erinevaid sarju. Seal õhus olles sain ma ka aru, kui suur on minu nutitelefonisõltuvus (sellest olen ma üldse igalpool välismaal käies aru saanud, et olukord on ikka päris hull) ja kui rasked need 12 tundi olid ilma internetita. Kui sõita oli veel jäänud 2,5h, siis hakkas mulle kohale jõudma, et LA on hetkel põhinõtteliselt Tartusse sõidu kaugusel. Alates sellest oli mul tohutu ärevus sees, ma veel sundisin end igasuguseid erinevaid saateid vaatama, aga nendest ma küll ei mäleta ühtegi sekundit - hakkasin peas kõikvõimalikke stsenaariumeid ette kujutana, mis piiril võib juhtuda, kuidas see esimene kohtumine kõigiga välja näeb ja üldse mis saab. Kui jäänud oli alla tunni ja lennuk tasapisi oma lennukõrgust vähendama hakkas, peksis mu süda juba nii kõvasti, et ma tundsin isegi kõrvus seda tuksumist ja ma päris tõsiselt mõtlesin, et ma saan nüüd mingisuguse infarkti või midagi muud juhtub, sest see oli ikka üsna pöörane. Kuna lennukil olid ka reaalajas kaamerad küljes ning kogu maandumist oli võimalik telekast vaadata, rahustas see mu mingiks hetkeks maha, aga kohe kui hakkasin maju ja ehitisi juba väga lähedalt nägema, läks pulss jälle lakke. Kui see maandumisjõnks käis, oli mu peas ainult üks mõte - MA OLEN LOS ANGELESES. Ma olengi reaalselt kohal. Ma sain hakkama.