Mu unistused on juba kolmekordselt täitunud ja ma ei kujuta ette, mis veel juulis saab!
Nüüd ma tean, mis juulis sai. Ja selle kirjeldamine kellelegi teisele, kes ei ole ise seda läbi elanud, ei ole absoluutselt lihtne ülesanne. Ma olen sellest nädalast rääkinud kümneid kordi ja tundide viisi, aga kuna vaikselt olen ma juba kõigile saanud oma lookesed ära rääkida ja ma ei taha ühtki detaili ära unustada, otsustasin selle lõpuks ka kõik kirja panna, nüüd, kus esmased emotsioonid on möödas ja ma suudan veidi adekvaatsemalt kõigest kirjutada.
Kuna ma olin tol hetkel veel 17, ei tohtinud ma üksi kusagil ööbida. Niisiis pidin minema ja tulema täpselt samal päeval kui laagri kuupäevad. Minul õigel päeval lendu ei läinud (oleksin liiga hilja jõudnud), nii et pidin minema päev varem. Siis tuli leida koht, kus ööbida. Laagris selgus jutu käigus et väga paljude juures oleks saanud ööbida jne, aga ega ma väga ei otsinud ka sealt laagriseltskonnast inimesi, kelle juures olla. Eestlaste värk ikkagi, pigem ööbid kuskil lennujaama põrandal kui võõras peres :D aga lõpuks siis pöördusin oma murega Beni poole, kes alguses üritas mind oma vanemate juurde saada (kas see on üldse võimalik kui tore see on?!), aga kuna nad linnas polnud, siis leidis ta laagrist ühe tüdruku, kes elas reaalselt Los Angelese täiesti teises otsas kui LAX (lennujaam) ja ma oleksin pidanud taksoga sealt minema - see oleks maksnud umbes 100$ :) aga kuna muud võimalust ei olnud, siis pidin leppima sellega.
Laager hakkas 5. juulil ja camp oli organiseerinud nii, et kõik, kes saabuvad enne ühte, viiakse LAXist tasuta campi - staffi liikmed tulevad vastu ja koos liigutakse camp'ibussidega. See oli tohutult hästi läbi mõeldud.
Minu lend läks 4nda hommikul kl 6.40 marsruudil Tallinn-Frankfurt/Frankfurt-Los Angeles. Kohale pidin jõudma vist umbes viie aeg õhtul kohaliku aja järgi. Esimene lend kestis 2h ja teine u 12h.
Õige reisitunne ja ärevus tekkis tegelikult alles siis, kui ema ukse peal ütles: "Oh jummel, millele ma küll oma nõusoleku andsin, et ma sind üksi maailma teise otsa hetkel saadan". Ma ei olnud kordagi enne seda hetke närvis olnud, sest ma pigem mõtlesin ainult oma kõikide nende nootide ja laulude peale, mis ma enne reisi kätte olin saanud olin kui sellele, et kas mul on raske sinna seltskonda sisse sulanduda, sest enamus on ikkagi ameeriklased ja inglise keel pole minu emakeel, või et kui raske mul seal olla võib ja kes mu toakaaslane on jnejnejne. Minu suurim mure oli ikkagi see, et mind USA piirilt üle lastaks 😃😃 Kuna isegi USA saatkond ei osanud täpselt öelda, kas alaealisel on mingisugust eraldi luba üksi reisides vaja, kirjutasin 100 erinevat kirja erinevatesse asutustesse ja sain igalt poolt erinevad vastused. Lõpuks oligi mul reisidokumentide juures lisaks passile, ESTAle ja piletitele ka sada muud tähtsat paberit sünnitunnistuse koopiast (tõestamaks, et ma actually eksisteerin ja et ei juhtuks midagi sellist, mis juhtus Manchesteris) lõpetades vanemate lubadega, kus oli kõik detailsusteni välja kirjutatud, kuhu, millal ja mida ma tegema lähen. Kasuks ei tulnud ka see, et minek oli 4. juulil ehk nende suurel pidupäeval, kus on terrorismioht miljon korda suurem. Siis suhtutakse turvakontrolli veel tõsisemalt.
Tallinna lennujaamas läks mul algul kõik väga libedalt - kohver oli õiges kaalus, turvakontrollist sain väga ilusasti läbi, ESTA kehtis ja checkinid olid õigesti tehtud. Läksin ostsin endale pudeli vett ning istusin enda värava ette ning võtsin välja noodid, mida harjutama pidin.
Minu kõrval oli vist terve lennuki ainus vaba koht ja kuna kell oli VÄGA varajane, oli see ideaalne variant kaheks tunniks mõnusaks uneks. Olin juba mõnusas uimas kui lennuk liikuma hakkas. Olime reaalselt loetud sekundid sõitnud, kui käis
mingisugune veider jõnks ja kõik tuled kustusid. Lennuk jäi seisma. Natukese aja pärast teatas kapten, et veidike lükkub lend edasi, sest ilmastikutingimused olevat natuke halvad. Vaatasin siis aknast välja - sain kohe aru, et ilmas see asi nüüd kohe kindlasti ei ole. Paari minuti pärast teavitaski kapten, et lennuki üks mootoritest ei tööta ja et lendu lükatakse edasi. Saatsin siis oma campikommuuni sellise pildi:
Selle peale tekkis teisel pool maakera muidugi kohe paanika, aga kuna mul oli Frankfurdis 5h aega, siis ma ei muretsenud - viie tunniga saab kõik korda, ma olin kindel. Järsku aga saime uut infot, et ka lennuki starter ei tööta. See hetk ma korraks mõtlesin isegi, et huvitav, mis nüüd edasi peaks saama. Ootasime lennukis kaks tundi, kuid kõik see lõppes kapteni teadaandega, et lend on tühistatud. Pidime KÕIKE jälle uuesti tegema hakkama - võtma lindilt oma pagasi, minema välja ning piletikassast uut piletit küsima. Passisin sabas kokku neli ja pool tundi, meile jagati 10€ söögitalonge, kuid see passimine oli täiesti ebainimlik. Minul isiklikult NII kiire ei olnud, sest ma läksin ikkagi päev varem, aga mõnel inimesel oli see suhteliselt tundide küsimus. Kui minu kord tuli, küsiti mult, kas ma olen juba oma pileteid varem ka ära vahetanud, sest need polevat õiged. Kuna ma olin juba 6,5h kokku seal lennujaamas passinud, ei viitsinud ma isegi järgmisele jamala reageerida, vaid palusin neil uuesti üle vaadata, sest mina küll ei tea, et oleks midagi muutunud. Muidugi teist korda vaadates oligi kõik korras. Mulle otsiti uued piletid - kuidagi juhuslikult oli järsku uus lend täpselt Frankfurt - LAX, mis klappis IDEAALSELT minu plaanidega - 5.juuli kl 12.40 oli eeldatav saabumisaeg(kl 1 oli kõige hilisem saabumisvõimalus). Läksin siis koju tagasi, olin tegelikult päris õnnelik, et sain oma voodis veel ühe öö magada ning tasuta transpordiga koos teistega campi sõita, kuigi väga VÄGA veider tunne - sa oled juba reaalselt lennukis ja sulle tutvustatakse turvanõudeid ja paar tundi hiljem ostad keskturult jälle maasikaid ja mureleid. Ausõna, väga traumeeriv ja kuulub ainult-grettelil-juhtub kogumikku :D
Järgmine hommik oli siis katse number kaks. Läbisin jälle kõik kontrollid edukalt esimese korraga - turvamehed olid tol hommikul kuidagi ERITI lõbusas tujus - ja läksin juba tuttava värava ette. Lennukis tekkis mul janu, otsisin siis oma veepudeli välja, kui järsku käis mul seest jõnks läbi - ma olin ju selle veepudeli EILE ostnud. Kuidas ma sellega läbi turvakontrolli pääsesin? Päris creepy, mul oleks seal pudelis võinud ma ei tea...süütevedelik olla näiteks ja ma
oleksingi reaalselt läbi saanud.
Tallinn - Frankfurt lend möödus väga rahulikult. Magasin vist enamus ajast. Frankfurdi lennujaamas oli mul umbes poolteist tundi aega. Seal lennujaamas on jube hästi kõik gate'id sildistatud ja nummerdatud - kordagi pole hirmu, et kaoksid ära või ei leia oma väravat üles vms. Ameerikasse reisijad peavad läbima enne ühe punkti, kus kontrollitakse kehtivad ESTAt ja vaadatakse niisama üle, kes sa oled ja mis toimub. See mees seal hakkas minuga kohe jurama, et ma 17 olen. Küsis, et kas ma ikka tean, et ma olen 17. Kui ma jaatavalt vastasin, siis tema vastas selle peale, et kust tuleb üks 17-aastane mõtte peale üksi USAsse puhkama minna. Ütlesin, et lähen muusikalaagrisse. Ta vaatas mind hästi veidralt ja vastas ainult "If you say so" ja lasi mind minema. Sain tunnikese värava ees pikutada, õnneks, nagu suurtematel lennukitel ikka, hakkab seal boarding üsna vara. Lennukis minust vasakul istus noor jaapani tüdruk ja paremal natuke vanem abielupaarike, kes rääkisid portugali (?) keeles, kuid nägin, et neil oli Rootsi pass. Nad ainult jõid terve tee, mis oli päris naljakas. Lennukis sai TOHUTUS koguses süüa and I'm not even kidding. Reaalselt iga tunni aja tagant toodi midagi, ma mõtlesin, et ma ilmselt veeren sealt lennukist välja. Nagu varem kirjutatud, lend kestis midagi 12h ringis - enamus aja sellest magasin, sõin ja vahtisin telkust erinevaid sarju. Seal õhus olles sain ma ka aru, kui suur on minu nutitelefonisõltuvus (sellest olen ma üldse igalpool välismaal käies aru saanud, et olukord on ikka päris hull) ja kui rasked need 12 tundi olid ilma internetita. Kui sõita oli veel jäänud 2,5h, siis hakkas mulle kohale jõudma, et LA on hetkel põhinõtteliselt Tartusse sõidu kaugusel. Alates sellest oli mul tohutu ärevus sees, ma veel sundisin end igasuguseid erinevaid saateid vaatama, aga nendest ma küll ei mäleta ühtegi sekundit - hakkasin peas kõikvõimalikke stsenaariumeid ette kujutana, mis piiril võib juhtuda, kuidas see esimene kohtumine kõigiga välja näeb ja üldse mis saab. Kui jäänud oli alla tunni ja lennuk tasapisi oma lennukõrgust vähendama hakkas, peksis mu süda juba nii kõvasti, et ma tundsin isegi kõrvus seda tuksumist ja ma päris tõsiselt mõtlesin, et ma saan nüüd mingisuguse infarkti või midagi muud juhtub, sest see oli ikka üsna pöörane. Kuna lennukil olid ka reaalajas kaamerad küljes ning kogu maandumist oli võimalik telekast vaadata, rahustas see mu mingiks hetkeks maha, aga kohe kui hakkasin maju ja ehitisi juba väga lähedalt nägema, läks pulss jälle lakke. Kui see maandumisjõnks käis, oli mu peas ainult üks mõte - MA OLEN LOS ANGELESES. Ma olengi reaalselt kohal. Ma sain hakkama.
No comments:
Post a Comment