Tallinn --> Leeds

Üritan nüüd võimalikult detailselt ja ilustamata kirjutada kolimisprotsessist, linnast ja praegusest olukorrast.

Tallinnast Leedsi otselendu ei lähe, kõige lähemaks Ryanairi-punktiks osutus Manchester. Kuna korteriotsingutega olime teinud algust juba augustikuust, siis oli plaan septembris tulla siia üksi, kuna olin kindel, et selleks ajaks on mul oma kodu, kuhu vähemalt järgmine päev saan sisse kolida. Siin linnas väga suurt hinnavahet ei ole, kas elad üksinda korteris või suure pundiga (kõik on ühtlaselt kallis haha), eelistasin üksinda elamise varianti. Kõige parem oleks muidugi olnud ühikas, sest see asub kooliga samas majas, aga kõige odavama toa nädalahind oli u 120 naela nädalas. Juba ammu soovitati meile, et enamasti keegi väga muusikat õppivate õpilastega elada ei taha ja saan tegelikult täitsa aru - isegi oma Tallinna kodus sain tihti kommentaare "Kas kuskilt valutab või?", kui oma toas lauldes natuke kõvemat häält tegin hahah :D samuti olen selline inimene, kellel on vahel vaja oma ruumi ja aega, kus ei pea kellegagi kogu aeg ninapidi koos olema.
Siin riigis - vähemalt siin linnas - on aga selline tava, et ega need kinnisvarabürood sind enne väga jutule ei võeta, kui kohapeal ei ole. Kortereid ette ei saa ka nö broneerida, et maksad mingi summa ja siis on korter sinu. Seega jäi ainsa variandina tulla kohapeale koos kellegagi, kes hakkaks samal ajal, kui mina koolis pean olema, kortereid vaatama. Õnneks oli mu isa nõus seda hullust kaasa tegema.

VIIMANE NÄDAL

Viimane nädal Tallinnas möödus äärmiselt toredalt. Sain veel kõikide oma lähedastega kokku, käisime lõunatamas või jalutamas või mõnel üritusel. Samas oli ka kogu aeg ikka selline raske tunne elamise pärast, samuti paar päeva enne tulekut otsustas mu rent guarantor alt hüpata (siin on vaja inimest, kes on inglane ja koduomanik, ta annab oma allkirja sellelele, et kui sina millegipärast ei saa üüri maksta, siis maksab tema. Selles suhtes tohutult nõme asi, et miks peaks just Inglismaale õppima tulnud inimene omama sellist inimest? Minul oli see inimene tuttav inimene, aga see selleks). Seega sain hakata vaatama ainult kohti, kus on võimalik teha näiteks 6-kuune leping ja raha kohe ühe korraga alguses ära maksta. Ühe korteri siiski suutsime päev enne tulekut leida, kus oldi nõus tegema vaatamine juba pühapäeval ja kaardi järgi tundus, et koht on täiesti südalinnas, ma olin niii õnnelik, sest kuigi korteri välimus ei olnud just kiita, oli asukoht täiesti põhitänava ääres. Kõik meie panused olid sellele korterile pandud.
Samuti ajasin üks reede enne viimast nädalat taga ühte templit,mida oli vaja õppelaenu taotlemisel. Nimelt, arvasin, et õppelaenu taotlemisel (Inglismaalt) on vaja tavalist dokumendikoopiat. Tegelikult on vaja seda aga mingisuguse templiga, mida Inglismaal on võimalik anda nii õpetajal, politseinikul, riigiasutuses töötajal, postkontoritädil kui arstil, apteekril, kellel iganes. See, kes selle templi dokumendikoopiale paneb, peab täitma ka ühe lehe, mis koopiaga kaasas käib, kus on täpselt seesama info kirjas, mis seal koopialgi, lihtsalt selle UK Student Finance'i ametlikul lehel. Läksin siis migratsiooniametisse rõõmsalt, nemad ütlesid, et koopia võivad nad teha, aga mingeid lehti nemad ei ole pädevad täitma. Läksin notari juurde, ka sealt tuli samasugune vastus. Ütlesid, et nad on teadlikud probleemist, et seal käib neid noori palju, kellel seda lehte vaja on täita, aga Eesti põhiseadus ei luba neil seda täita. Sattusin juba paanikasse, sest ei kujutanud ette, kust siis veel küsida, kui juba sellised asutused ei ole nõus täitma. Täiesti juhuslikult sattusin sellel päeval olema laevas keha ja täiesti juhuslikult tegi ülesõitu empsi sõbranna, kes on apteeker. Rääkisin siis talle ka oma läbielamistest, ka tema oli asjaga kursis, kuna tema tütar läks samamoodi see aasta Inglismaale õppima. Ta ütles, et temal on apteegis see tempel olemas ja saab selle ära teha küll. Täiesti ajuvaba tegelikult, notarid ja migratsiooniametid ei anna seda templit, küll aga apteegid võivad anda :D järjekordne debiilne näide Inglismaa paberimajandusest.
Natuke pildimaterjali viimasest nädalast.

Kõige viimane õhtu oli aga mu lemmikõhtu - meil oli Kochis mäng ja oi kui mõnus üritus oli! Iga loo puhul oli see okei-ma-laulan-seda-nüüd-viimast-korda-ei-tea-mis-aja-jooksul-tunne ja "I will survive"'i laulsin kohe erilise pühendumusega hahaha :D Sellist prallet pole ma seal ammu näinud, täiesti uskumatu energia andis. Sain veel isegi ühe äärmiselt naljaka dueti laulda Kallega, kellega eelneval nädalal koos laeval kehad olime.
#sõidamemängule123pilt

Peale töökest läksin veel korra Birgiti juurde, kes tervitas mind uksel meie 2Loudi "Süte peal sulanud jääga", siis poetasime paar pisarat ning õhtu jätkus vene laulude kuulamisega ja Septemberi järgi tantsides hahaa :)

Kui siis kolimisepäev kätte jõudis (12 september), jõudis mulle endale ka kõik kohale, et nüüd päriselt lähebki asjaks. Õnneks läks lennuk viie aeg õhtul, nii et oli veel aega päeval asju ajada. Pakkimisega olid ka muidugi omad naljad - ostsin ühe 20kg pagasi + Ryanairil on lubatud võtta üks 10kg käsipagas ja veel tavaline kott. Meid oli õnneks kaks, nii et saime kotte võtta rohkem. Vaatan hetkel siin seda asjade hunnikut, mis mu toas on ja siiamaani imestan, kuidas me põhimõtteliselt terve elamise suutsime kaasa tassida :D iss pidi muidugi umbes 6 korda kõik ümber pakkima, et kõik asjad kaalule ja mõõdule vastaks.
Täiesti juhuslikult sattusime klassiõe Saroniga ühele lennule, tema vuras edasi Prestonisse.

Lend hilines törts, aga meil oli vaadatud, et natuke rohkem kui tund aega peale maandumist läheb Manchesterist buss Leedsi (Leeds on Manchesterist u poolteist h sõidu kaugusel). Saime siis oma kotid ja värgid kätte ja hakkasime bussijaama poole kõndima. Me ei jõudnud just väga hilja, umbes 8 aeg õhtul aga bussijaamas valitses totaalne vaikus, mitte ühtegi inimest ei olnud kassades. Nägime siis, et Leedsi buss tuleb varsti, aga ühtegi piletiautomaati ega kassat ei ole. Eeldasime, et ilmselt saab pileteid ainult bussijuhilt. Buss tuli, läksin uurisin bussijuhilt, kas pileteid saab, tema vastas, et tavaliselt jah, aga täna on kõik väljamüüdud, sest ta sõidab veel enne umbes viiest linnast läbi, kui Leedsi jõuab. Me ei osanud siis nagu kuidagi käituda, järgmine buss läks vist enne 12t natuke. Siis leidsime sealt lähedalt ka rongivariandi, mis läks tunnikese pärast, piletid olid muidugi 3x kallimad, aga läksime sellega. Just see päev oli mingisugune jalkamäng olnud, nii et Manchesteri kesklinna peatusest läks rong täiesti puupüsti täis.

LINN

Kui lõpuks Leedsi jaama jõudsime, oli küll selline imelik sabin sees. Vaatasime, et meie hotelli on umbes 20minutit jalutada, hakkasime siis oma kümne kotiga sinnapoole suunduma. Kuna oli laupäeva õhtu ja kell oli natuke 10 läbi, olime jõudnud täpselt sellisel ajal, kui linnas hakkas pralletamine. Koheselt jättis mulle kesklinn hea mulje - tundus megailus ja elu käis. Jõudsime hotelli ja hakkasime koheselt jälle korterilehekülgi vaatama.

Esimene hommik oli täiesti imeline - taevas polnud ühtegi pilve ja väljas oli supersoe. Käisime kõiepealt mu kooli juures, mis asus 4min kaugusel meie hotellist. Veider oli küll natuke, või noh, tegelikult isegi üsna palju, ma olin seda kohta umbes 5 aastat igasugustest street view'dest ja kaartidelt ja kodulehtedelt vaadanud ja siis ma järsku seisin ise seal ees.

 Siis käisime linna peal, meil oli hommikul aega, sest alles kella kolmeks oli meil kokkulepitud see korterivaatamine. Kella kahest pidime veel üle helistama, et kõik oleks okei.
Linn on megailus, seda on kutsutud ka väikseks Londoniks - arhitektuur on ilus, ei ole hullult ülerahvastatud, siiani tundub väga turvaline, aga samas elu käib. Keskel on ka kohe hästi suur kaubanduskeskus, KUS ON PRIMARK!!! Üleüldse, ma tundsin end kohe kuidagi väga hästi. Ma tundsin kohe esimest sekundist, et see võib täitsa saada minu kohaks küll. Istusime põhitänaval, võtsime hommikusööki ja päike küttis nii mõnnalt!

Kui esimesed 4-5h olime linna peal ära käinud, pidime helistama sellele mehele, et kas vaatamine on ikka jõus ja kus me kohtume. Me olime just käinud linnas vaatamas ka seda kohta, kus see korter olla võiks (aadressi ei olnud kirjas aga oli kaart ja sinna peale oli tehtud märge, kus see korter on. See märge tundus olevat raekojaga samal tänaval (alt kolmas pilt). Igaljuhul tundus see täiesti imeline ja me olime nii excited, et seda vaatama minna saame. Samas, teades, et tegemist on minuga ja kõik nii lihtsalt ei lähe, oli ka kogu aeg pisike hirm, et see ei saa tõsi olla, see on liiga hea.

Helistasin siis ja leppisime kokku koha, kus kokku saame. Kui aadressi kaardile sisestasime, oli see aga linnast üle 4km väljas. Siis saingi aru, et see on täielik jura, mis kuulutuses oli, hiljem selgus, et see mees ütles, et ta pole kunagi väitnudki, et see korter kesklinnas oleks :))) ühesõnaga selle korteri kandsime kohe maha, mina olin muidugi jälle endast väljas, sest lootused olid hästi kõrgele aetud. Siis sain kõne Teelelt (mu sugulane, kes elab Inglismaal ja kes aitas mul ka neid korterivaatamisi organiseerida telefonis, sest selle koha aktsent on kõige jubedam üldse, üks asi on päriselus seda kuulata, aga teine asi veel telefonis, igatahes väga korralik challenge on kas või ühest sõnast aru saada), et üks koht on nõus veel sellel päeval vaatamist tegema. Vaatasime kohe, et asukoht on jälle üsna paha, aga käime vähemalt ära, siis näeme selle ümbruse ära ja saame enam-vähem mingisuguse ülevaate, kaua ja kuidas sellest kandist linna ja kooli liigub. Kõndisime sinna vist natuke üle 40 minuti kiirkõnnis ja jeebus, midagi sellist pole ma varem elusees näinud. Koht ise oli natuke suurema maantee ääres, sellest linna põhiosast väljas, väljast tundus, et selles majas võiks olla umbes 2-3-4 korterit. Tegelikkuses oli neid seal vist üle kaheteistkümne! Iga nurga peal oli ming imeeepisike käik, mis viis jälle järgmisesse tuppa, treppidest pidi külg ees üles liikuma, et mahuks läbi, maja oli täpselt selline, et kohe kohe kukub kõik kokku ja tuba, mida näidati mulle, oli nii vana ja kõik asjad olid täiesti katki. Dušid-vetsud-köögid olid kõigil ühised. See hetk oli minu jaoks üsna eye-opening, sest pildi pealt tundus kõik ikka totaalselt teine. Selles suhtes saan aru, miks viewing kohustuslik on, aga no johhaidii, miks ei võiks panna selliseid pilte korteritest, mis ka tõele vastaks!?

Läksime siis pettunult oma hotelli tagasi ja hakkasime aga jälle kuulutusi vaatama. Kuna omasime nüüd linnast päris head ülevaadet, oli asukohtade ja kauguste tuvastamine ka palju lihtsam. Leidsime ühe koha, mida olime juba mitu korda ka varem vaadanud, aga kuna piltide pealt väga täpselt korteri sisemusest polnud aru saada, jätsime ta sinnapaika. Siis aga leidsime, et see on naeruväärselt lähedal koolile (ja ka hotellile, kus olime) ja otsustasime õhtul lihtsalt minna seda kohta ja naabruskanti vaatama, sest midagi targemat meil teha nagunii ei olnud. Alustasime siis oma teekonda ja olime väga positiivselt üllatunud. See oli esimene rajoon, mis ei olnud selline tüüpiline inglise majade rajoon, kus kõik majad on üksteise otsas ja üsna pisikesed ja imelikud. Kõik majad olid uued ja tee viis meid mäekesest üles. Mäe peal oli katoliku high school'i campus, mis tundus ka just äsja valminud olevat. Veel oli mäekese peal megailus kirik, kõik oli superilus, kui järsku vaatan - lehm! Lähemale jõudes selgus, et tegu on siiski hobusega, aga no midagi nii lolli pole ma ikka ammu näinud. Samuti oli hobuse juures kaks(!!) maja, mis olid veel sellised üsna rääbakad ja mittekorras, terve ülejäänud rajoon oli superarmas ja turvaline ja ilus. Naersin siis kõigepealt,  et raudselt see on see maja, kus see korter on, mida me vaatame. Ja vaatasin siis kaardilt - oligi! Mõtlesime siis, et saadame empsile pildi, et käisime "oma valdusi" üle vaatamas. Meie photoshoot:

Kuna ilm oli ilus ja meil endiselt midagi targemat teha polnud, mõtlesime, et lähme seikleme veel erinevates rajoonides ringi. Läksime sinna kanti, kus on University of Leeds (Leeds on hästi suur ülikoolilinn, aga enamus suured ülikoolid jäävad teise linna otsa, minu kool on täiesti eraldi üksus), sest seal kandis ja sealt veel natuke linnast välja olid põhilised õpilaskodud. Leidsime sealt jälle igasuguseid uusi kuulutusi, mida saime üles pildistada ja hotellis infot otsida. Kokku kestis meie õhtune jalutuskäik natukene alla nelja tunni. Samuti saime aru, et järgmise päevaga meil veel kodu leida ei õnnestu, niisiis võtsime ka järgnevaks ööks veel hotellitoa.

ESIMENE KOOLIPÄEV

Esmaspäeval oli minul esimene mitteametlik koolipäev, meil oli introduction, kus kooli head principal või kuidasiganes teda siin kutsutakse, pidas tervituskõne. Saime enne selle algust paari tüdrukuga, kellega paar kirjavahetust Facebook'is pidanud olin, kokku ning läksime koos. Algus tundus staffi poolt kõik hästi professionaalne ja lahe, see kõne oli ka täpselt selline, nagu ma lootsin. Vahepeal oli meil väike paus, kus ma siis nägin esimest korda neid õpilasi. Esmamulje oli küll korraks, et kas ma olen ikka ülikooli sattunud või on tegemist lasteaiaga...Nii välimuselt kui olekult. Mõtlesin siiski, et esimesest sekundist ei saa ka ilmselt päris inimestele pihta ja et võibolla teen natuke ülekohut. 

Vahepeal olin ühenduses isaga, kellel oli kokkulepitud kell 10 üks korterivaatamine - ta hakkas juba sinna poole liikuma, kui järsku helistati talle ja öeldi, et vaatamine jääb siiski ära, kuna see mees, kes näitama pidi, on hoopis matustel ja vaatamine lükkus teisipäevale. Peale seda läks ta ühte kinnisvarafirmasse, kellel pidi olema palju kortereid näidata selles kandis, kus eelmine õhtu jalutamas käisime. Neil oli pakkuda aga ainult üks korter, mis oli hinnaklassist väljas, taaskord täielik peldik ja jagatud mitme inimese peale. Mõtlesime siis, et mis meil ikka muud teha, kui hobusemajja helistada ja paluda vaatamist. Saimegi õhtuks selle koha vaatamise!

Mina läksin tagasi kooli ja olin veel natuke nende koolikaaslastega. Minu esmamulje siiski ei valetanud - tegemist ongi ääretult lapsikute inimestega. Eks asi on ka kindlasti minus - ma olen alati  suhelnud enamasti ainult endast vanemate inimestega ja viimasel ajal see vanusepiir muudkui tõuseb. Ma leian, et mul on vanematega palju rohkem ühist, mul on nendega huvitavam suhelda ja ma olen rohkem nendega ühel lainel. Samuti, kui oled tööl käinud - ükskõik, kellena või kus, õpetab see paratamatult uusi asju ja kogemusi, mida tundub, et siin riigis üldse tavaks ei ole. Igaljuhul olin ma hästi pettunud, sest mina lootsin, et tegemist on hästi professionaalse õhkkonnaga, aga nii see üldse ei olnud. Õhtuti postitati meie koolikommuuni terve nädala jooksul ka täiesti õõvastavaid pilte (a la kuidas keegi oli ühika aknast alla oksendanud või kuidas mõni poisike ronis prügikasti ja seal magama jäi või kuidas mõni kutt liiklusmärke varastas või läks õhtul välja ja hommikul ärkas linnast väljas ilma rahakoti, telefoni ja püksteta). Igaljuhul kes mind vähegi teavad, teavad, et ma ei salli sellist mõttetut laaberdamist ja veel vähem inimestega, keda ma ei tunne. Niisiis jäid tänu sellele ning ka muidugi tänu sellele, et mul kodu ei olnud, minu jaoks need igaõhtused laaberdamised ära.

17.30 oli meil kokkulepitud hobusemaja vaatamine. Ka nemad helistasid natuke aega enne ning ütlesid, et 17.30 ei jõua. Lükati asi 18.30 peale, kuid tegelikkuses jõudis see mees umbes 18.50. Kellaajad on samuti siin linnas lihtsalt mingisugused tühised numbrid. Käisime korterit vaatamas, seest ei olnud olukord üldse nii hull, kui algul kartsime. Kõik oli olemas ning ka korteri suurus oli võrreldes eelnevatega väga okei. Kuna korteris polnud varem keegi elanud, polnud seal veel elektriradikat ning paari asja, kuid ülejäänud tundus kõik väga mõistlik. Jätsime selle ühe variandiks, kui miskit paremat järgmine päev ei ole. Saime aru, et ka ilmselt järgmise öö peame hotellis olema, nii et läksime pikendasime oma olemist veel, kuid saime imeliku vastuse, et kõik on täis bookitud. Mõtlesime, et okei vahet ei ole, suvaline teisipäeva õhtu, vahetame siis lihtsalt hotelli ning jätkasime oma õhtusi korteriotsinguid. Leppisime kokku, et kui see korter, mida iss pidi vaatama hommikul, aga matuste tõttu ära jäi, on okei, siis võtame selle, kui ei, siis võtame hobusemaja.

TEINE KOOLIPÄEV

Teisel päeval oli meil meie eriala tutvustav loeng. Minu erialaks on Popular Music ja principal study on performance (laulmine). Loeng hakkas nii, et meie eriala juhataja tänas kõigepealt 5 minutit kõiki, kes kohale tulid, olenemata sellest, et näeb palju pohmas nägusid ja haigutavaid suid. Ja olukord oli tõesti täiesti naeruväärne, tagumised pingid saalis lihtsalt magasid. Mees ütles, et nüüd tulevad hästi igavad tund aega, aga need olid minu lemmikud tund aega üldse selles koolis - ta rääkis, mis meie erialaained hakkavad olema, näitas eelnevate õpilaste edulugusid, seletas süsteemi, kuidas hinnatakse hästi rangelt, aga ainult seepärast, et saaks asjad selgeks. Ja õpetajad tunduvad megaaalahedad, ma usun, et nendega olen ma palju rohkem ühel lainel kui õpilastega hahah :D kõik on sellised 30ndates tegevad pillimehed/muusikatööstuses töötavad inimesed, tunduvad väga hästi teadvat, mida nad teevad ja ise ka väga into sellesse, mida nad õpetavad. Nii et see ülevaade kursusest oli hästi informatiivne.  

Samal ajal vaatas iss seda teist korterit. Tuli välja, et see oli jubedas asukohas, keldrikorrusel ja umbes 3x väiksem kui hobusemaja. Samuti ei olnud seal voodit ning rent oli kallim. Niisiis otsustasimegi, et hobusekoht on THE ONE. Helistasime büroosse ja ütlesime, et tahame lepingut teha. Nemad aga ütlesid, et see päev lepingut teha ei saa, aga saab järgmine päev hommikul kell 11. Olime sellega nõus, sest vähemalt nüüd oli mingigi lahendus sellel hullumeelsel otsimisel käes. Meil jäi üle endale ainult ööbimine veel otsida üheks õhtuks. Avastasime aga, et mitte ühtegi normaalset hotelli pole millegipärast saadaval. Mõtlesime tükk aega, kuidas see võimalik on, et teisipäevasel päeval midagi sellist juhtub. Kõik kohad olid natuke linnast väljas või paar vaba tuba Hiltonis umbes 250euri eest. Lõpuks leidsime mingisuguse apartmendi, bookisime selle ära ja jäime vastust ootama. Samal ajal jalutasime niisama linnas, tegime nö aega parajaks, lonkisime poodides, mõtlesime, mida veel oma uude hobusemajja ostma peaks. Kell oli juba üle kuue, kui järsku tuli vastus ja nad helistasid, et ikkagi seda apartmenti pole võimalik saada. Hakkasime siis otsima hotelle linnast välja. Ainuke vaba hotell oli u 40min bussisõidu kaugusel (mitte maanteel, niimoodi tänavate vahel), vaatasime, et seal on ikka korralikult vabu tube veel. Läksime sõitsime siis sinna. Lõpuks saime jälile ka, mis põhjustas hotellide väljamüügi - jalkamäng. Leeds United mängis sel õhtul. Täiesti juhuslikult sõitsime sellest staadionist ka mööda - päris uhke värk! Kogu see rajoon, kuhu välja jõudsime, oli nagu mahajäetud. Ainult mõned inimesed liikusid ringi. Kõndisime siis veel umbes pool tunnikest hotellini, hotelli jõudes öeldi meile muidugi, et neil pole juba ammu ühtegi vaba tuba... kõmpisime aga tagasi ja mõtlesime, kuhu veel minna võiks. Sõitsime linna tagasi ja käisime veel paar hotelli igaks juhuks läbi, kuigi teadsime, mis vastus sealt tuleb. Jäime ühe hotelli receptionisse, kus oli wifi, natukeseks istuma ja hakkasime veel igasuguseid kohti väljaspool linna helistama, aga kuna kell oli juba üsna hiline, siis ega meil väga polnud võimalust nendesse kohtadesse nagunii saada. Võib öelda, et 20km raadiuses ei olnud MITTE ÜHTEGI vaba hotelli, ka Hiltonid jm olid läinud. Mingi hetk, kui kell oli juba üle 11, saime aru, et ega meil ööbida kuskil ei õnnestu. Kuna seal hotellis oli hästi suur receptioniala, kus ka kõik kliendid tšillisid, megamõnusad diivanid ja mugavad padjad, siis iss soovitas mul korraks silma kinni panna, kes teab, mis kell järgmine võimalus on. Järgmine kord ärkasin vist peale ühte, meid ei olnud endiselt minema aetud. Umbes kella viie ajal olevat üks töötaja tulnud hästi vaikselt sosistades, et mind mitte üles ajada, ja öelnud isale, et nüüd hakkavad inimesed liikuma ja et siis poleks väga sünnis vist, kui keegi nurgas, hambad laiali magab hahaha :D Liikusime siis edasi McDonald'ssisse, mis oli 24h lahti. Väljas oli 4kraadi ja ma olin just ärganud + ma olin väga õhukuselt riides, sest ma ei arvanud, et terve öö kuskil ringi pean seiklema, hambad plagisesid ja värisesin üle keha, kui sinna jooksime. Mäkis rahvast muidugi ikka oli, istusime siis seal paar tunnikest, kuni valgeks läks. 

KOLMAS PÄEV

Kell 11 oli kokkulepitud  lepingutegemine. Liikusime juba sinna suunas, kus see büroo oli, kui helistati ja öeldi, et see kell neile ikkagi ei sobi ja äkki sobiks 12 aeg (huvitav, mitmes kord see oli, kui mingi kellaaeg jälle ei sobinud? :)) Kuna juba liikusime nagunii sinna suunas, siis mõtlesime, et vaatame seal niisama ringi. Vaatepilt aga oli üsna teistsugune, valgeid inimesi väga ei liikunud, kõik oli kinni ja paljud poed olid araabia(?)keelsete sümbolitega. Kõikides poodides ja supermarketites müüdi enamasti ainult india jm sööke, kõik tundus hästi võõras. Ka seal kandis oli palju kortereid, mida me vaadanud olime, nii et olime oma hobusekoha üle aina õnnelikumad. Lepingu sõlminine läks väga hästi, kõik tundus hästi turvaline ja hea. Leping seletati väga hästi lahti ja kõik oli bueno, lihtsalt võttis natuke liiga kaua aega, sest iss pidi juba kahest hakkama rongi peale minema, mis tähendas, et kõikide asjade vedamine jäi minu peale. See oli muidugi tol hetkel kõige väiksem mure. Igatahes sain võtmed kätte ja asjad korterisse toodud, saatsin isa rongi peale ning hakkasin siis vaikselt ringi vaatama, mida ja kuidas seda kohta rohkem koduks teha. Ma korterist hetkel pilte väga üles ei tahaks panna, sest ma tahan teha pärast before ja after pilte, nii et pildid tulevad pärast ;) Esimese õhtu veetsin kodustega rääkides ja lebotades, sest lõpuks ometi sain voodis(!!!) magada haha :D

ELUST JA OLUST

Olen nüüd natuke saanud sisse elada, olen hästi palju käinud linna peal, eriti söögipoodides ja vaadanud-võrrelnud igasuguste toodete hinnaklasse ja vaadanud, mis üldse saadaval on. Mu tee kooli on umbes 3 lugu (ehk siis kümne minuti kanti) ja linna 5 lugu, mul käib arvestus tihti selle järgi :D Kooli ja linna vahele jääb veel hästi ilus ja mõnus turg, kus leidub kõike - söögist parukateni. 

Toiduhinnad on enamasti odavamad kui Eestis, mõned asjad on muidugi kallimad, eriti liha- ja juustutooted. Hästi head on need ühenaelapoed, kust saab väga palju asju odavamalt kui supermarketitest. Ka turul on mõned produktid odavamad poes olevatest, mõned kallimad. Näiteks 4 suuri karpi mustikaid maksab 1 nael, suur maasikakarp samuti 1 nael (Tescos on näiteks ühe karbi hinnaks enamasti 2-3naela). Üldiselt on valikut ikka küll, kas ostad odavamalt või kallimalt, lihtsalt peab ise jälgima ja vaatama; on võimalik päris odavalt hakkama saada.








Ega ma väga palju viimastel päevadel korda saatnud polegi. Vedasin esimesed paar õhtut vajalikke asju koju - padjad, potid-pannid-klaasid, söögiasjad jm. Inimesed, kes vastu tulid, itsistasid ikka küll omaette natuke. Asja ei teinud ka lihtsamaks see, et kogu kodutee on mäest üles. Vähemalt hoian trenniraha kokku!

(need kotid tõin esimese korraga ära, tagumine kott on 2 suurt patja)

Üritan vaikselt asju lahti pakkida, koristada ning taastun sellest šokiteraapiast, mis nädala alguses toimus. Mulle väga meeldib see linn ja mulle meeldib mu kodu asukoht, samuti meeldib mulle süüa teha ja ma tõesti naudin siin olemist. Samuti on mul tohutult vedanud, et ma elan täitsa üksi, strong independent woman nagu ma olen, ei kujutaks ma hetkel ette, et peaks kellegagi ninapidi kogu aeg koos olema, eriti arvestades seda seltskonda, kes seal ühikas näiteks hetkel elab. Nii et ma olen praegu väga rahul ja õnnelik!

Homme on minu esimene ametlik koolipäev, tunniplaanist ja valikainete valimisest ja süsteemist juba järgmises postituses, rohkem täna küll ei jaksa enam...:D
Kui on küsimusi või valdkondi, millest tahaksite lugeda, võtke aga ühendust ja andke teada!
G.

Kõik alles algab vol 2

Nagu arvata oli, olen ma tohutult halb blogija :D vaatasin siin enne ringi, kui seda postitust kirjutama hakkasin ja jõudsin eelmise aasta maisse, kus lubasin nii oma eelmise aasta laagrist kirjutada kui ka muidu tegemistest, reaalsuses jõudsin laagri teise päevani...  Seekord ma isegi ei luba, et oma selleaastasest laagrist kirjutan, sest seda ilmselgt nagunii ei juhtu. Proovin siis teha täitsa uue alguse, saada seekord natuke paremini hakkama ja kirjutada kõigile, kes vähegi lugeda soovivad.

Kes siis veel ei tea, olen nüüdseks kolinud Leedsi ja täna täitub minu esimene nädal siin. Kõigepealt teen hoopis postituse sellest, kuidas ma üldse siia sattusin.
Inglismaale õppima tulemisest olen jahunud juba aastaid. Kui üheksanda klassi keskel gümnaasiumi katsetel küsiti, miks ma just inglise keele klassi tahan saada, rääkisin ka nendele õpetajatele, et tahan minna peale 12ndat Inglismaale popmuusikat õppima ja seepärast oleks inglise keele klass minu jaoks kõige parem. Mul on kindel siht silme ees olnud tõesti vähemalt 7-8 aastat.

Peale eelmise aasta A Cappella Academy't muutus aga kõik - nähes, mis Los Angeleses toimub, nähes neid inimesi ja seda muusikamaastikku ja suhtumist muusikasse, muutusid mu soovid ja unistused. Tundsin, et see koht on nii minu koht kui üldse olla saab. Kahjuks või õnneks leidus ka kohe inimene, kes seda nägi ja äratas minus lootuse, et järgmise aasta septembris võiksin ma Los Angeleses elada küll. Nimelt siis selle laagri korraldaja (Pentatonixi) Avi mõtles välja kohe plaani, kuidas saaks õppida odavalt algul "kohustuslikke ained" teises koolis ja siis vahetada ülikooli ja minna juba õigele erialale. Ta tutvustas mind juba oma kunagisele koori dirigendile, olin ka temaga ühenduses ja ta lubas aidata mind, et saada kohe ka selle kooli muusikaosakonda. Kõik tundus tõesti hästi ilus ja roosiline, Avi on täpselt selline inimene, kes ütleb alati, et kõik on võimalik ja et tuleb ainult positiivselt mõelda jne. Ja süstis minusse ka seda positiivust. Juhuslikult otsis mu isa laevabänd tol hetkel bändi uut lauljat, võtsin kohe võimalusest kinni ning leidsin, et see on ideaalne võimalus koguda raha ja samas panna end proovile täiesti uuest küljest.
Esimest korda käisin 10 päeva tööl niimoodi, et pidin jooksma koolist otse laeva, isegi jopet polnud aega selga panna. Esimene päev oli vaja kohe mängida 6 setti ja kõike seda ilma ühegi proovita, mis oli minu jaoks vist kõige pingelisem päev üldse. Võin julgelt öelda, et esimesed 5-6 ööd ei maganud ma üle tunni aja, sest peas keerlesid kõikide lugude vahemängud ja kogu uus informatsioon ja ma olin ikka üsna stressis. Aga leidsin, et kõik see on ühe suure eesmärgi nimel ja selle kümne päeva lõppedes tundsin ma end juba nii palju kindlamalt, igas valdkonnas.

Kõik tundus muudkui ülesmäge minevat ja plaanid hakkasid juba detalidesse laskuma, a la millal ja kuidas teha viisaintervjuud jne. Kui ma aga hakkasin selle kooli õppekavasse süvenema ja numbreid kokku liitma, sain aru, et nii ilus ja lilleline see kõik siiski ei ole. Ameerikas tuleb enne eriala õppimist ka ülikoolis läbida kohustuslikud ained (a la matemaatika, füüsika, ajalugu, keemia jnejne), et ühtlustada kogu riigi taset, gümnaasiumis saavad nad valida aineid fotograafiast söögitegemiseni. Samuti on Ameerika välismaalastele hästi ebasoodsad tingimused loonud, õppelaenuks on tingimused tohutult kehvad, töötada ei saa ning õppemaksule lisanduvad ulmelised kümned ja kümned tuhanded. Niisiis hakkas tunduma, et kogu see asi oleks üsna mõttetu ja ka rahaliselt võimatu (üks aasta õiges ülikoolis maksab u 50 000 - 60 000 dollarit). Minu jaoks tundus ka see raharaiskamisena, et sinna minnes peaksin hakkama õppima aineid, mida ma juba Eestis õppinud olin.  See aeg, kui mõistsin, et see minek jääb ära, oli minu jaoks üsna raske, kõik teised plaanid tundusid halvad ja kuna selline vaimustus oli kõigest endiselt olemas, siis võttis mul ikka natuke aega mõelda uus plaan. Tahtsin algul võtta vaba aastat, et saaks veel tööd teha ja siis proovida, aga ega sealsed tingimused ka aasta pärast paremad poleks olnud...

Niisiis, 3 päeva enne UK koolide kandideerimise tähtaega võtsin asja kätte ja mõtlesin, et proovin. Koolide valimisega väga kaua aega ei läinud, sest olin juba pikka aega kõigel silma peal hoidnud. Valisin siis oma 5 ülikooli välja, minu lemmikuteks osutusid Leeds College of Music ( see ülikool oli ainuke, mida oskasid ka näiteks mu Ameerika sõbrad soovitada Euroopa koolidest) ja Goldsmiths University of London, just nende programmi pärast. Ka kandideerimisega oli mul palju jamasid (nagu minul kuidagi kipub iga asjaga olema haha :D), näiteks õpetaja, kes mind soovitama pidi, otsustas omavoliliselt, et kandideerimise tähtaja kellaaeg on 12 öösel, mitte 7 õhtul ja jäi hiljaks jnejne. Selline tavaline Gretteli värk. Kõikidesse koolidesse, kuhu kandideerisin, sain edasi järgmisesse vooru ja siis hakkasid erinevad nõudmised erinevate koolide poolt tulema. Kes tahtis küll, et ma järgmine päev vestlusele läheks ja kes kirjutas, et nad annavad 24h enne teada, kui tahavad mingit presentatsiooni esitlemist.

Leedsi kool aga kirjutas väga mõistlikult, et nad saavad aru, et mul pole mõtet audition'iks lihtsalt kohale lennata ja võin oma asjad saata ka interneti vahendusel. Kokku oli mul 5 "vooru" - motivatsioonikiri, kaks videot, kus tuli laulda kaks coverit, oma originaaltööde esitamine, intervjuu, muusikateooriatest ja keeletest. Peale intervjuud tehti siis conditional offer. Selle sain kevadvaheajal. See tähendas, et oled koolis sees, kui on näidata õige muusikateooriatest ja keeletest + gümnaasiumitunnistus, kus madalaim hinne on 3. See meeldis mulle ka kooli juures, et vaadatakse ikka kõike sinu muusikaliste oskuste järgi, kas sobid muusikakooli, mitte selle järgi, kui palju punkte matemaatikaeksamil said. See võimaldas mul vaheaegadel ja nädalavahetustel käia laevas ning vähem muretseda selle pärast, et eksamitel peab 100 punkti saama. Sellist muusikateooriatesti, mida neil aga vaja oli, Eestis ega lähiriikides õigel ajal teha ei saanud, seega pidin oma seitsme aasta muusikakooli õppekava inglise keelde tõlkima ja siis nad otsustasid päris pikalt, kas see on sobilik. Kogu protsess võttis mul kokku seitse kuud, reaalse kinnituse sain juuli keskel, et olen õpilane, kuigi tegelikult teadsin juba märtsis - aprillis, et kõik minu asjad vastavad nende nõudmistele. See paberimajandus siin Inglismaal on üks tüütumaid asju üldse, sellest siis järgmistes postitustes ka kindlasti :)

Ja siin ma nüüd siis olen. Järgmises postituses kirjutan seiklustest, mis viimased 7 päeva toonud on!
G.