Kes siis veel ei tea, olen nüüdseks kolinud Leedsi ja täna täitub minu esimene nädal siin. Kõigepealt teen hoopis postituse sellest, kuidas ma üldse siia sattusin.
Inglismaale õppima tulemisest olen jahunud juba aastaid. Kui üheksanda klassi keskel gümnaasiumi katsetel küsiti, miks ma just inglise keele klassi tahan saada, rääkisin ka nendele õpetajatele, et tahan minna peale 12ndat Inglismaale popmuusikat õppima ja seepärast oleks inglise keele klass minu jaoks kõige parem. Mul on kindel siht silme ees olnud tõesti vähemalt 7-8 aastat.
Peale eelmise aasta A Cappella Academy't muutus aga kõik - nähes, mis Los Angeleses toimub, nähes neid inimesi ja seda muusikamaastikku ja suhtumist muusikasse, muutusid mu soovid ja unistused. Tundsin, et see koht on nii minu koht kui üldse olla saab. Kahjuks või õnneks leidus ka kohe inimene, kes seda nägi ja äratas minus lootuse, et järgmise aasta septembris võiksin ma Los Angeleses elada küll. Nimelt siis selle laagri korraldaja (Pentatonixi) Avi mõtles välja kohe plaani, kuidas saaks õppida odavalt algul "kohustuslikke ained" teises koolis ja siis vahetada ülikooli ja minna juba õigele erialale. Ta tutvustas mind juba oma kunagisele koori dirigendile, olin ka temaga ühenduses ja ta lubas aidata mind, et saada kohe ka selle kooli muusikaosakonda. Kõik tundus tõesti hästi ilus ja roosiline, Avi on täpselt selline inimene, kes ütleb alati, et kõik on võimalik ja et tuleb ainult positiivselt mõelda jne. Ja süstis minusse ka seda positiivust. Juhuslikult otsis mu isa laevabänd tol hetkel bändi uut lauljat, võtsin kohe võimalusest kinni ning leidsin, et see on ideaalne võimalus koguda raha ja samas panna end proovile täiesti uuest küljest.
Esimest korda käisin 10 päeva tööl niimoodi, et pidin jooksma koolist otse laeva, isegi jopet polnud aega selga panna. Esimene päev oli vaja kohe mängida 6 setti ja kõike seda ilma ühegi proovita, mis oli minu jaoks vist kõige pingelisem päev üldse. Võin julgelt öelda, et esimesed 5-6 ööd ei maganud ma üle tunni aja, sest peas keerlesid kõikide lugude vahemängud ja kogu uus informatsioon ja ma olin ikka üsna stressis. Aga leidsin, et kõik see on ühe suure eesmärgi nimel ja selle kümne päeva lõppedes tundsin ma end juba nii palju kindlamalt, igas valdkonnas.
Kõik tundus muudkui ülesmäge minevat ja plaanid hakkasid juba detalidesse laskuma, a la millal ja kuidas teha viisaintervjuud jne. Kui ma aga hakkasin selle kooli õppekavasse süvenema ja numbreid kokku liitma, sain aru, et nii ilus ja lilleline see kõik siiski ei ole. Ameerikas tuleb enne eriala õppimist ka ülikoolis läbida kohustuslikud ained (a la matemaatika, füüsika, ajalugu, keemia jnejne), et ühtlustada kogu riigi taset, gümnaasiumis saavad nad valida aineid fotograafiast söögitegemiseni. Samuti on Ameerika välismaalastele hästi ebasoodsad tingimused loonud, õppelaenuks on tingimused tohutult kehvad, töötada ei saa ning õppemaksule lisanduvad ulmelised kümned ja kümned tuhanded. Niisiis hakkas tunduma, et kogu see asi oleks üsna mõttetu ja ka rahaliselt võimatu (üks aasta õiges ülikoolis maksab u 50 000 - 60 000 dollarit). Minu jaoks tundus ka see raharaiskamisena, et sinna minnes peaksin hakkama õppima aineid, mida ma juba Eestis õppinud olin. See aeg, kui mõistsin, et see minek jääb ära, oli minu jaoks üsna raske, kõik teised plaanid tundusid halvad ja kuna selline vaimustus oli kõigest endiselt olemas, siis võttis mul ikka natuke aega mõelda uus plaan. Tahtsin algul võtta vaba aastat, et saaks veel tööd teha ja siis proovida, aga ega sealsed tingimused ka aasta pärast paremad poleks olnud...
Niisiis, 3 päeva enne UK koolide kandideerimise tähtaega võtsin asja kätte ja mõtlesin, et proovin. Koolide valimisega väga kaua aega ei läinud, sest olin juba pikka aega kõigel silma peal hoidnud. Valisin siis oma 5 ülikooli välja, minu lemmikuteks osutusid Leeds College of Music ( see ülikool oli ainuke, mida oskasid ka näiteks mu Ameerika sõbrad soovitada Euroopa koolidest) ja Goldsmiths University of London, just nende programmi pärast. Ka kandideerimisega oli mul palju jamasid (nagu minul kuidagi kipub iga asjaga olema haha :D), näiteks õpetaja, kes mind soovitama pidi, otsustas omavoliliselt, et kandideerimise tähtaja kellaaeg on 12 öösel, mitte 7 õhtul ja jäi hiljaks jnejne. Selline tavaline Gretteli värk. Kõikidesse koolidesse, kuhu kandideerisin, sain edasi järgmisesse vooru ja siis hakkasid erinevad nõudmised erinevate koolide poolt tulema. Kes tahtis küll, et ma järgmine päev vestlusele läheks ja kes kirjutas, et nad annavad 24h enne teada, kui tahavad mingit presentatsiooni esitlemist.
Leedsi kool aga kirjutas väga mõistlikult, et nad saavad aru, et mul pole mõtet audition'iks lihtsalt kohale lennata ja võin oma asjad saata ka interneti vahendusel. Kokku oli mul 5 "vooru" - motivatsioonikiri, kaks videot, kus tuli laulda kaks coverit, oma originaaltööde esitamine, intervjuu, muusikateooriatest ja keeletest. Peale intervjuud tehti siis conditional offer. Selle sain kevadvaheajal. See tähendas, et oled koolis sees, kui on näidata õige muusikateooriatest ja keeletest + gümnaasiumitunnistus, kus madalaim hinne on 3. See meeldis mulle ka kooli juures, et vaadatakse ikka kõike sinu muusikaliste oskuste järgi, kas sobid muusikakooli, mitte selle järgi, kui palju punkte matemaatikaeksamil said. See võimaldas mul vaheaegadel ja nädalavahetustel käia laevas ning vähem muretseda selle pärast, et eksamitel peab 100 punkti saama. Sellist muusikateooriatesti, mida neil aga vaja oli, Eestis ega lähiriikides õigel ajal teha ei saanud, seega pidin oma seitsme aasta muusikakooli õppekava inglise keelde tõlkima ja siis nad otsustasid päris pikalt, kas see on sobilik. Kogu protsess võttis mul kokku seitse kuud, reaalse kinnituse sain juuli keskel, et olen õpilane, kuigi tegelikult teadsin juba märtsis - aprillis, et kõik minu asjad vastavad nende nõudmistele. See paberimajandus siin Inglismaal on üks tüütumaid asju üldse, sellest siis järgmistes postitustes ka kindlasti :)
Ja siin ma nüüd siis olen. Järgmises postituses kirjutan seiklustest, mis viimased 7 päeva toonud on!
G.
No comments:
Post a Comment