Ben Bram - üks Academy asutajatest ja igapäevaselt on tema see, kes kõik Pentatonixi coolid seaded teeb Daft Punkist Evolution of Musicuni, tegi kõik geniaalsed kohad Sing Offi ansamblitele, töötab Glees, on The Voice'i see inimene, kellele lauldakse enne kui žürii ette lastakse ja on muidu imeinimene. Tema oli see isik, kes tegeles reaalselt kõigega. Ükskõik, mis probleem mul (või ükskõik kellel) ei olnud, teadsime, et Ben aitab ja lahedab kõik mured. Ja ta oli mulle nii nii suurekes abiks (ja siiamaani on) aidates mul ööbimiskohta leida, andes mulle terves ulatuses stipendiumi, et ma saaksin lubada seda laagrit endale (okei see oli küll nende kolme ühine otsus, aga Ben oli see, kes kõige sellisega ka tegeles) kuni selleni, et kui mu enda juhendaja läheduses polnud ja mul oli vaja teada, kas ma laulan mingit asja õigesti, tuli tema kohe juurde ja küsis, kas ta saab aidata ja kuulas. Kuna tema õlul oli kõige suurem vastutus, siis tema oli nendest võib olla kõige tõsisem, sest ta pidi kõige üle kontrolli omama ja tema õiget lõbusat iseloomu nägin ma alles kõige viimasel õhtul, kui me osade õpilaste ja õpetajatega niisama tšillisime.
Rob Dietz - teine asutaja, ka täielik geenius, samamoodi The Sing Offis see, kes kõik seaded 100x paremaks teeb ja Glee ühe ansambli vocal percussion ehk beatboxer. Ta oli hästi hästi muheda olemisega, megasõbralik ja superlaheda huumorisoonega ja hoidis alati kõigi tuju hästi üleval. Nemad kahekesi Beniga olid need, kes iga grupi seaded üksipulgi üle vaatasid ja nendesse igasuguseid lahedaid akorde ja kohti lisasid, mis sellise "Issand mis just juhtus" hetke kuulajatele tekitaksid ja selles on nad oi kui head.
Avi Kaplan - kolmas asutaja ja kogu selle idee looja. Pentatonixi bassilaulja ja reaalselt ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma ei tea isiklikult temast paremat inimest maailmas. See on uskumatu, mitte ainult ei ole ta väga kahe jalaga maas ja tore ja hea inimene, aga see, kuidas ta mõtleb, on niiii teistmoodi ja nii kuidagi... Nagu ükskõik, mis ta teeb, ta teeb seda esiteks niii suure kire ja emotsiooniga, et see puudutab ja mõjutab kõiki nii tugevalt. Ma võin julgelt öelda, et ta on minu mõtlemist ka väga palju muutnud ja ma näen väga palju asju täiesti teisest küljest. Küll ma jõuan veel kõigest siin kirjutada erinevate asjade juures :D
Meie äratus oli iga hommik kell 7.30. See nägi välja siis niimoodi, et täpselt kell 7.30 hakkasime me kuulma väljast Mario laulu. Ja ta laulis VÄGA kaua, u 10 minutit. See oli nii naljakas, ta ei teadnud kunagi, mis laulu ta järgmisena laulab ja alati unustas pooled sõnad ära või avastas poole loo pealt, et ta hindas oma võimeid 7.30 kohta üle ning et lugu on liiga kõrge :D üks näide.
8.15 oli meie korruse tüdrukute kogunemine ja siis läksime koos hommikust sööma. Üldiselt öeldi meile esimene õhtu, et mitte kuskile ei tohi mitte kunagi üksi minna, ehk põhimõtteliselt kui noodimapp jääb tuppa, pead sa seda kellelegi staffi liikmele ütlema ja ta tuleb sinuga kaasa. Sellest reeglist küll keegi ei viitsinud kinni pidada, sest see kõlas juba nii lollilt. Põhimõtteliselt sama, kui sa pead kellegi endaga vetsu kaasa kutsuma, et ta veenduda saaks, et sa ikka hakkama saad.
Ma mäletan, et esimene hommik võtsin ma väga väga väga palju süüa, sest ma kartsin, et mul läheb muidu kõht enne lõunasööki väga tühjaks haha :D. Muidugi pärast kaht pannkooki sain ma aru, et mul on kõht juba väga täis ja puuviljasalati, sooja võiku ja krõbinate jaoks küll enam ruumi polnud. Järgmine kord olin targem.
Ma mäletan, et esimene hommik võtsin ma väga väga väga palju süüa, sest ma kartsin, et mul läheb muidu kõht enne lõunasööki väga tühjaks haha :D. Muidugi pärast kaht pannkooki sain ma aru, et mul on kõht juba väga täis ja puuviljasalati, sooja võiku ja krõbinate jaoks küll enam ruumi polnud. Järgmine kord olin targem.
Kuidagi automaatselt kujunes meil välja ka oma laud Lara ja Ian'iga. Laraga ma hakkasin kohe algul suhtlema, sest meie lennud tulid samal ajal, niisiis pidime kõike seda tubade jaotamist ja teste ja asju korraga tegema ja Ian oli Lara ansamblist, Kanadast pärit omasooihar (lol), kes oli hästi laheda iseloomuga, selline mõnusalt aus ja mitte ülevoolavalt armas ja nunnu ja läilalt tore, vaid pigem selline sarkastiline ja veits selline "ää mis toimub?", aga tegelikult tohutult intelligentne inimene.
(Esimesel mitte-ametlikul päeval tehtud pilt)
Iga hommik algas kooriprooviga. Proov kestis poolteist tundi ja läks NII kähku, et Ben ütles reaalselt minuti täpsusega, kui pidi järgmise loo võtma, sest muidu ei jäänud lihtsalt aega. Iga päev tegi warm-upi erinev õpetaja, et me näeks, kui palju erinevaid stiile on hääle lahtilaulmiseks ja kui vajalik see tegelikult on ja kui palju see laulmist mõjutab. Sain hästi palju targemaks, näiteks millised hääleharjutused aitavad hommikul kiiresti häält lahti saada ja millised pigem äratavad aju üles (ehk siis kus tuli reaalselt mõelda ka, mida sa laulad ja kuidas, stiilis 1-121-12321-1234321-123454321jne, ja siis jätad mõne numbri välja ja paned jälle tagasi jne).
The Academy Choir esitas lõppkontserdil 3 lugu - Come Back Home, mis oli sellise Run To You'liku line'iga, hästi hästi ilus ja emotsionaalne, väga võimsa kulminatsiooniga ja vaikse lõpuga, ma pisardasin juba kodus, kui ma demo kuulasin ja ette kujutasin, kui võimas see tulla võib; Babel, mis kuulub muidu Mumford&Sonsi repertuaari, see oli nii tohutult lahedalt arranžeeritud Beni ja Robi poolt. Rob tegi veel beatboxi ka samal ajal, see kõlas lihtsalt niiiii lahedalt ja seda oli nii lahe laulda, seal oli veits sellist aafrika vibe'i. Viimane lugu oli Amazing Grace täiesti epicus seades. See oli selline ehtne ameerika gospel, aga niii raskes seades, seda lauldes olid ka alati külmavärinad.
Kui kõige esimese proovi soojendus oli tehtud, võtsime me esimesena ette "Come Back Home"i. Esimesest noodist alates sain ma aru, et see tuleb lihtsalt niii ilus kõik. Proovide käigus laulsid alati meiega kaasa ka staffi liikmed, et meil lihtsam oleks õppida. Minu kõrvale tuli laulma Hannah Juliano - minu järgmine iidol. Ta on nö ainus naine businessis, kes tõesti on midagi saavutanud ja kui mulle enne seda campi öeldi paar korda, et ma näen sarnane temaga välja või mu hääl on temaga sarnane, siis seal campis sain ma sellele kinnitust. Ta oli niiii laheda iseloomuga ja lolli huumorisoonega, me saime koheselt megahästi läbi. Ja esimese loo lõpus ta sosistas mulle "Appi, sa laulad nii ilusasti" ja mul oli järjekordne "Mis toimub??" hetk. Selliseid asju on niii hea kuulda kelleltki, keda sa oled aastaid imetlenud.
Peale kooriproovi oli meil Musicianship. See kestis iga päev ainult pool tundi. Kui hakati tugevuselt kõige nõrgemat rühma ette lugema, olin ma juba valmis oma nime kuulma ja minema. Aga minu nime ei öeldud. Mõtlesin, et "Oh nad mõtlesid, et ma muidu oleksin kolmandas võinud olla, aga kuna ma ise avaldasin soovi üks madalamas olla, siis panid mind teise." Aga minu nime ei olnud ka teises. Kui ka kolmandadse rühma ühtegi Grettelit ei kutsutud, mõtlesin, et ju siis ma ei saanud lihtsalt aru, kui mind ikkagi esimesse rühma kutsuti ja võib olla ma ei saanud ameerika "Grettel"i versioonist aru. Tegelikult lõpetasin ma siiski neljandas rühmas. Uskumatu :D
Tund oli hästi huvitav, aga üsna raske just nende terminite tõttu. Kui eestis on see "jo-i-le-li-mi-na"- astmete redel küll tuntud, kuid seda ei kasutata nii väga, siis seal käis kõik selle ümber. Ja neil oli see täiesti teises süsteemis. Näiteks eesti DU oli neil TE ja eesti LE oli neil hoopis RA, mis on eesti süsteemis alles kuues aste. Nii et see oli tõesti üsna harjumatu minu jaoks. Tegime seal tunnis näiteks noodist lugemist ja kuulasime intervalle.
Siis oli aeg esimese grupiproovi jaoks. Ma kirjutan oma grupist järgmises postituses, muidu tuleb see liiga pikk :D
Esimene Guest Masterclass peale lõunat oli kuulsuste hääleseadja poolt ning ta rääkis, kuidas oma häält hoida ja kuidas laulda nii, et häält palju ei kuluta. Naljakas kuulda küll, kuidas ta oli mingi "Aa üks päev Adam tuli...vabandust, Adam Lambert, tuli mu juurde ja ütles, et tal on raskusi selle noodiga ja siis me harjutasime 5 minutit ja sellest sai tema põhirelv" Sain ka näiteks teada, et ainuke asi, mis tegelikult häälepaeltele mõjub, kui hääl ära on, on ingver (mida ma ka hetkel kahe suupoolega sisse õgin, et häält tagasi saada :D) ja väga väga palju vett. Mesi ja sidrun otseselt häält ei aita, ainult desinfitseerivad organismi ja suud. Siis näitas ta kahe vabatahtliku peal, kuidas oma hääleulatust suurendada ja need harjutusid aitasid meie silme ees juba, täiesti uskumatu. Veel üks asi, mis ma selle nädala jooksul tähele panin, oli see, et kui meilt, eestlastelt, küsitakse, kes midagi teha tahab või kes vabatahtlikult on nõus midagi tegema või laulma vms, ükskõik mis kontekstis, siis tavaliselt neid inimesi ei leia. Ma ei kujuta ette, kas asi on selles, et kardetakse, et keegi judge'ib vms, aga tavaliselt pigem keegi ei julge ise kätt tõsta ja öelda "Mina tahan". Seal oli aga kõik vastupidine. Mina muidugi kunagi sellises olukorras kätt ei tõstnud, aga tean väga hästi, et see on pigem mu enda probleem, nädala lõpuks suutsin ma ka sellest vaikselt üle saada. Igatahes, see tund oli väga hariv.
Siis oli aeg meie Major aineks. Laagri algul saime me valida kolme "põhiaine" vahel, mida meile iga päev poolteist tundi õpetati. Valikus olid Arranging, Vocal Performance ja Rythm Section (ehk bass ja beatbox). Mina valisin Arranging'u, sest seda ei saa ma Eestis õppida ja tahtsin kahelt legendilt isiklikult õpetussõnu saada. See oli hästi põnev tund, nad võtsid enda seaded Sibeliuses (noodikirjutamisprogrammis) lahti, mängisid samal ajal iTunes'ist helifaili, näitasid, kus midagi toimub, miks nad just seal kohas teatud akordi niimoodi kõlama panid jne.
Siis oli jälle tunnike group rehearsalit ja peale seda Elective Block 1. Meil oli võimalik valida neli valikainet. Esimene päev oli kõige nigelam valik : VP (vocal percussion) for non-majors, Social Media, Active Listening. Ma otsustasin social media kasuks ja see oli päris tore. Seda andsid Scott ja Mitch ja see pigem oli küll selline küsimuste-vastuste teema, aga natuke kasuks tuli ikka.
Siis oli õhtusöök ning peale seda vaatasime kavast, et toimub Concert 1. Meile ei öeldud kunagi ette, kes esineb, aga kuna Scott&Mitch juba majas olid, aimasime, et ilmselt on selleks Pentatonix. Enne õhtusööki juhtus ka üks natuke ebameeldiv asi. Kui tavaliselt sööma läksime, olid kõik söökla uksed lahti ja saime rahulikult süüa minna võtma. Seekord oli kell juba pool 6 läbi, aga meid ei lastud ikka sööklasse. Küsisime, mis siis toimub ja meile vastati ainult "Pentatonix võtab endale praegu süüa". Meie jaoks kõlas see nii jaburalt. Kuna Avi tšillis meiega kogu aeg niisama ja temaga kadus see veider tunne ära, et "omg omg ptx", siis see, et nemad nii nõmedalt käitusid, et me nendega isegi ühes ruumis ei või olla, tundus meile hästi veider. Tegelikult pärast saime aru, et see polnud neil üldse nii plaanitud ja tegelikult oli see ka veidi põhjendatud, sest ilmselt oleks iga kolmas läinud ja palunud nendega selfiet salatileti ääres teha, sest seal oli selliseid inimesi ka üsna palju, nendest samuti mõni järgmine postitus :D
Nagu me aimasime, oligi PTXi kontsert. Enne, kui kontsert hakkas, palus Ben, et me ei laulaks kaasa, sest kui 66 hullu fänni, kellel on kõik partiid peas, laulavad kaasa, pole neil mõtet enam üldse laulda. Kontsert oli väga väga hea, natukene lahjem küll ilma kõigi visuaalsete efektideta, aga sellest hoolimata super. Nad tegid ka Q&A, kus nad rääkisid hästi avatult kõigest, see oli väga inspireeriv.
Viimase asjana laulsime me kõik koos Run to You'd ja mul olid lihtsalt pisarad silmis. Ma mõtlesin, kuidas ma kaks kuud enne seda seisin Manchesteris esimeses reas nende kontserdil, kuulasin neid ja hoidsin pisaraid tagasi, sest ma ei saanud aru, et kõik see minuga juhtub. Ja siis ma olin järsku teisel pool maakera ja laulsin nendega seda sama laulu koos. Juba see hetk ma sain aru, kui kaugele ma jõudnud olen ja kui ebareaalne see kõik tegelikult on. See oli uskumatu.
Vaatasime plaanist, et meil oli plaanitud 9-11 "Night activity", ja kui Avi ütles, et "okei nüüd mängime "Capture the Flag"i" ja peale seda oli täielik vaikus, sest kellelgi polnud õrna aimugi, mis see on, olid nad nii šokeeritud ja küsisid, kust planeedilt me oleme.
Seletati siis mäng lahti, ma ei tea, kas teised teavad seda mängu, põhimõtteliselt on see nii, et inimesed jaotatakse kaheks võistkonnaks ja mõlemale antakse "lipp" , mida nad peavad kaitsma, aga samal ajal peavad minema röövima teise võistkonna lipu. Seda mängiti terve campi peal ja olid veel igast vanglad jm kui vastasvõistkonnaliige su õlga puudutab. Meie tiimi kapten oli Avi ja esimene mäng meil otsest plaani ei olnud. Siis aga avastasime, et teises võistkonnas on mingi kutt, kes suurtest põõsastest saltoga üle hüppas, nii et me kaotasime esimese mängu :D siis läks aga Avi megalt põlema ja hakkas hullu plaani välja mõtlema. Mõtlesin, et wow kui üks inimene isegi mingisse lolli mängu nii tõsiselt ja kirglikult suhtub, siis peab ta küll ikka VÄGA eriline olema. Tema puhul kehtib ikka sajaga see "Do everything with passion" ütlus. Igatahes ta pani mind ja Larat mingit ühte sissekäiku üsna mäe tipus valvama ja meil oli nii igav seal, sest midagi ei toimunud. Mingi hetk tuli Ben meiega niisama tšillima. Meil oli otse vaade LA downtownile, ümbritsevatele mägedele, tähistaevale ja sajale lennukile taevas ja siis me lihtsalt istusime teel ja vaatasime kolmekesi seda ja olime sellest nii lummatud. See oli nii ilus. Mingi hetk me nägime rebast. Või noh, nemad nägid, mina kissitasin silmi nii kuis jaksasin, aga ikka ei näinud haha :D samal ajal kui nemad rebast nägid, kuulsin ma põõsastes krabinat JA SEE OLI SEE HULL SALTO KUTT. Kuna tema oli mulle seljaga, sain ma rahulikult temani jalutada ja õlale patsutada. Kui ma meie basei jalutasin ja kõik nägid, kelle ma kinni sain, tulid kõik mind kallistama ja olid nii nii õnnelikud (eriti meie tiimi kapten xd) ja sealt alates läks meil kõik ülesmäge ja meie võitsime teise mängu. Kokkuvõttes oli hästi lõbus.
Kui see läbi sai, oligi kell juba nii palju, et oli aega duši alla minna ja see oli ka kõik. Kuna nii palju oli toimunud, ei olnudki jaksu midagi muud teha. Kirjutasin 5minutit kodustega ja vajusin ära.
No comments:
Post a Comment