2. päeva hommik algas sarnaselt esimesele hommikule. Endiselt oli söök parim ja söögijärjekorras sai suhelda kõigi nendega, kellega päeval muidu väga kokku ei puutunud (hästi palju oli meid gruppidesse jaotatud ja kokku saimegi hommikul kooriproovis, mingitel activity'del, kontsertidel ja söögikordadel) ning kooriproov ja musicianship olid, nagu ikka, lahedad.
Lubasin eelmises postituses natuke oma ansamblist ka kirjutada. Meie ansambel oli vaieldamatult üks kirjumaid seltskondi kogu selle pundi peale. Minu ansambli nimi oli FunkHaus ning meie muusikastiiliks oli Funk. Meie director tegeles tegelikult igapäevaselt hoopiski audio productioniga ehk siis lindistab ja edit'ib heli (estonglish for the win :D) + on megahea laulja. Tema tüdruk laulab sellises ansamblis nagu ARORA, mis võitis eelmine aasta pooled a cappella auhinnad Pentatonixi eest ja kes meil ka esinemas käisid, nendest jälle mõnes järgmises postituses :D Algul olid mul teatud kahtlused, sest ta oli üks vähestest, keda ma staffist ei teadnud enne laagrit ning tema kohta polnud internetis ka väga palju informatsiooni. Tegelikult usun, et ta oli üks parimaid directoreid üldse, sest ta oli nii tohutult heasüdamlik, intelligentne ja lahe mees. Mulle nii meeldis ta iseloom - ta oli tohutult toetav ja selline...rahulik. Mõnikord võib olla ka natukene liiga rahulik, aga samas lõpuks tuli see meile kõigile kasuks. Ma sain temaga väga väga hästi läbi ja ta usaldas mind ka tohutult palju, mis oli minule hästi suureks komplimendiks.
Nagu on minu puhul juba tavaline - kõik hullud leiavad alati just minu juurde tee. Peaaegu oli ka seekord nii.Kuigi mul üldiselt ei ole kellegi kohta midagi halba öelda ja minu läbisaamine kõigiga oli ja on siiamaani väga väga hea, siis asi, mida ma ei salli on võlts-headus ja selline liiga tore olemine. Kuna Ameerikas üldiselt ongi kõik inimesed VÄGA toredad ja ma ei olnud sellega harjunud, oli mul alguses isegi veidi ebamugav, et kõik nii toredad kogu aeg on. Aga nädala lõpuks sain ma 100% aru, kes on siiralt sellised inimesed ja kes mitte. Mõne puhul sai muidugi esimestest sekunditest aru, et see inimene on pigem võlts.
Selline inimene oli muidugi minu ansamblis. Ta oli hästi pisikest kasvu, aga tohutult heal arvamusel endast, arvas, et tema on kõigist kõvasti üle. Tal oli oma kodukohas oma vokaalansambel, mida ta oma ema? ja mingite sugulastega tegi ja ma juba esimesel päeval nägin, et ta ema on täpselt samasugune, tähelepanuvajadustega, nii et nagu alati teada on - kõik algab kodust. Tal oli ka absoluutne kuulmine ja leidis, et seda peab igal juhul igal pool nii palju näitama kui võimalik. Samuti üritas ta kogu aeg võtta juhtimist meie directorilt üle ja kui alguses oli see lihtsalt häiriv, siis lõpus oli see juba väga naljakas.
Teine huvitav isik oli meil üks poiss, kes ei olnud üldse selline õel vms, aga ta oli lihtsalt nii üüratusuure tähelepanuvajadusega, et ta oli valmis kõike tegema, et teda märgataks. Ma jõuan nendest kõikidest kordadest veel kindlasti kirjutada, aga ütleme nii, et igav ei olnud proovides küll kordagi,
Kolmas huvitav isik oli bassilaulja, kes enam-vähem(!) pidas viisi. Võiks ju arvata küll, et sellises laagris on tõesti tippude tipud ainult, aga kuna poisse kandideeris tõenäoliselt 10x vähem kui tüdrukuid ja tal oli väga madal hääl ja seal kandideerimisvideos ei olnud asi väga hull, siis loodeti, et ta saab äkki ikka hakkama. Selles suhtes olin ma üldiselt ka hästi hästi hästi natukene pettunud, et kõik ei tulnud laagrisse nii, et nad teadsid oma partiisid ja osasid, nagu enamus teistes ansamblites oli. Mina tundsin mingi hetk minnes tohutult süümekaid, et ma esimest korda vaatasin neid noote päev enne minekut ja lennukis ei läinud mu läpakas tööle, nii et ma ei saanudki neid rohkem vaadata. Kokkuvõttes olin ma ikkagi kõige rohkem valmistunud, sest kui ma korra oma asjad olen läbi vaadanud, siis ma enamjaolt ka oskan peale seda kõike. Meie seaded aga olid väga rasked, sest funk-muusikas on põhirõhk coolilt kõlavate akordidega, aga see tähendab omakorda, et on vaja väga väga kaua häälestada neid, et need akordid kõik "lukustuks". See aga eeldab, et sa tead oma partiid. Lõpuks maksis see meile nii palju, et pidime ühe loo ära jätma. Sellest ka mõni järgmine postitus, sellega on oma funny story :D
Niisiis keskendusimegi me esimesed proovid rohkem ühisele hingamisele ja akordide häälestamisega kui lugude õppimisega.
(Esimene isik, kellest rääkisin, on see, kes kõigiga pildid tegi ja kolmas on ülevalt paremalt esimese peal)
Meie teine kontsert oli The Filharmonicult, kes olid viimase Sing Offi ühed staarid. Nad on filipiinod kõik ja sellise boyband'i stiilis grupp ja kuna üks nendest (VJ) oli meie staffis, siis oli üsna ilmne, et nemad on ka üks grupp, kes meile esinema tuleb. See kontsert oli ka kirjeldamatu. Nad on nii teistmoodi Pentatonixist ja neid oli nii lõbus vaadata, neil olid hullud tantsunumbrid ka ja seaded on nii mõnusad sellised veits jazz-vibe'iga, aga samas on igasuguseid halftime-beat'iga kohti jne. Kuigi osades kohtades oli ikka aru saada, et tegemist on suhteliselt uue grupiga - kõik kohad ei häälestunud päris sajaprotsendiliselt ja mõned kohad olid veidike ebakindlad, siis üldiselt nii lahe, et nii erineva muusikalise taustaga inimesed nii ühtne grupp on. Tegemist on ikkagi hetkel maailma ühe parima vokaalansambliga, nii et mis õigus minul kritiseerida on :D Ka nemad tegid Q&A ja mulle nii meeldis, kui siirad nad kõik olid. Nad ei pidanud olema sellise "meelelahutaja" rollis, nagu nad võib olla tavaliselt oma kontsertidel peavad olema, et rahvast käima tõmmata, vaid said olla hästi vabalt ja kõik küsimused olid nö professionaalsel tasandil, mitte et "miks te nii nunnud olete", nii et nad ka olid tõesti väga ausad ja avatud. Ja nad tulid kõik ka meie lõppkontserti vaatama, nii et nad tõesti olid siiralt väga huvitatud ja elasid ka meile väga kaasa, mis oli nii tore! Ma saan siiamaani osadega neist väga hästi läbi.
Siis oli jälle major ehk arranžeerimine, kus teisel päeval rääkis peamiselt Rob, kes tutvustas viimase Sing Offi hooaja erinevaid tagamaid ja kuidas midagi tehti. Siis oli jälle tunnike group rehearsal'it ja peale seda vaba aeg. Free Block tähendas seda, et selle ajal võisid sa minna puhkama oma tuppa, tšillida niisama, aga samal ajal andsid ka osad õpetajad privaat-tunde või tegelesid niisama mingi laheda tegevusega. Mina vist ei jõudnudki kordagi oma tuppa lebotama selle nädala ajal ja mul on nii hea meel, et ma ei jõudnud, sest ma sain nende tunniväliste asjadega ka nii palju targemaks. Teisel päeval mõtlesime minna osadega tüdrukutega oma grupist tuppa partiisid harjutama, aga ukse peale jäi ette Avi, kes ütles, et nad lähevad Barbershop Tag'se laulma ja kutsus mind ka. Kuigi see on tegelikult selline žanr, kus neli meest laulavad mingeid pisikesi viisijuppe, mis lahenevad hästi tüüpiliselt, mõtlesin, et okei muidugi võib, ma pole kunagi sellise asjaga kokku ka puutunud, nii et why not. (Ma leidsin praegu hästi lolli näite sellest, aga et mingitki aimdust anda, milline see on, leidsin ühe naljaka video, kuidas "Wrecking Ball"ist on tehtud barbershopilik versioon :D
Sellest võimalusest haaras ka kohe kinni mu pisike ansamblikaaslane, nii et me olime algul ainukesed tüdrukud. Läksime otsisime ühe vaikse nurga trepikojas ja siis Tracy ja Avi hakkasid meile erinevaid väikeseid jupikesi õpetama. Alguses oli see minu jaoks üsna hirmus, sest esiteks, need on üsna vanaaegsed ja vananenud keelega, ma ei saanud kõigepealt üldse keelestki aru haha :D ja teiseks, kuna me olime ainukesed tüdrukud ja iga viisijupi selgeks õppimisele järgnes see, et kõik laulsid kohe neid neljakesi erinevates gruppides, pidime me olema kogu aeg valmis laulma. Alguses oli lihtsalt stiilis "kes tahab" või a la üks õpetajatest valis, kellega nad laulavad. Noh võite arvata, mitu korda mina alguses laulda sain, kui mina pisikesega (ma peangi teda nüüd nii hüüdma, ma nime igaks juhuks ei kasuta haha) kahekesi olin. Kõige parema omangu (kõlab nii kurjalt, palun väga vabandust) sai ta aga siis, kui ta üritas kõigile teistele selgeks teha, et kõik teised laulavad valesti ja et tema ainukesena laulab õigesti. Küll ta vehkis kätega ja tegi nägusid, kui kõik laulsid, et see on ikka vale, aga siis ütles Tracy talle midagi stiilis "Kuula sina hästi hoolikalt, sa ei ole hetkel teistega samal lehel" ja mul oli tunne, et ta isegi siis ei saanud aru, et ta valesti laulis :D see oli nii naljakas. Peale seda valis Avi kõige raskemaks ja viimaseks tag'iks oma tiimi välja - olime mina, tema, Tracy, üks kolmas õpetaja ja üks teine poiss ja see oli NIIIII ilus, need tagid on hästi sellised lüürilised ja teatud lahendustega, ühesõnaga on need hästi teistsugused ja mul oli nii suur au laulda kõigi nende õpetajatega. See oli nii ilus.
Peale seda oli meil õhtusöök, kus Tracy tuli kohe mu juurde ja ütles, et ma olin väga tubli nende tagide laulmisega. Kuna ta oli Lara ja Iani ansambli juhendaja, siis ta istus enamasti meie lauas ja kuulas alati meie lolle jutte. Ta oli täpselt selline, kes tükk aega võis vait olla ja lihtsalt kuulata ja siis ütles mingi hetk ühe sõna ja kõik lämbusid.
Peale õhtusööki oli veel üks ansambliproov. Kõigil paluti veel teha oma kotikesed, kuhu kõik said terve nädala jooksul kirjutada ükskõik, mida nad tahtsid. Kõik disainisid oma kotid ise ja iga päev käisime me alati kirjutamas kõigile midagi ilusat nendesse kotikestesse. See oli väga tore mõte, sest need kirjad jäävad eluks ajaks meile mälestuseks ja neid on siiani vahepeal väga armas lugeda.
Ma mäletan, et mul oli selle päeva õhtul üsna keeruline magama jääda, sest juba hakkas see "mis tegelikult siin toimub ja kuidas ma siia sattusin ja mis on elu " mõte kohale jõudma. See, et ma casually mingite õpetajatega saan selliseid asju laulda ja teha, tundub sellel hetkel nii normaalne, kui see parasjagu toimub, aga kui hakkad sellele päriselt mõtlema, siis see lihtsalt ei jõua kohale. Ma ei tahtnud magama minna, sest see tähendas, et üks päev on jälle läbi ja jälle on üks päev viimasele päevale lähemal.
No comments:
Post a Comment