2. päev

Ajavahega harjumine oli uskumatult kerge. Kuna päev väsitas ilmselt nii ära, siis polnud probleemi magama jäämisega, vähemalt esimesel kahel ööl oli nii. Üks naljakas juhtum, mis veel esimesel õhtul oli, juhtus, kui ma duši alt tulin ning juukseid üritasin föönitama hakata. Nimelt on Ameerikas mitte ainult teine eletriadapter, vaid ka teine voolutugevus, ja seda jullat, mis sinna vahele käiks, Eestis ei leidunud. Plaan oli otsida seda Los Angelese lennujaamas, aga kuna kogu mu reisimine läks nii, nagu ta läks, siis polnud mul sellega enam aega tegeleda. Igatahes, lülitasin siis fööni sisse, lootes, et saan kähku juuksed ära kuivatada ja magama minna, aga kui fööni sisse panin, siis hakkas see nii vaikselt töötama, et me naersime selle üle vist umbes 5 minutit. Tõesti, see oli selline hästi hästi vaikne undamine, mis sealt tuli. Päris huumor :D

2. päeva hommik algas sarnaselt esimesele hommikule. Endiselt oli söök parim ja söögijärjekorras sai suhelda kõigi nendega, kellega päeval muidu väga kokku ei puutunud (hästi palju oli meid gruppidesse jaotatud ja kokku saimegi hommikul kooriproovis, mingitel activity'del, kontsertidel ja söögikordadel) ning kooriproov ja musicianship olid, nagu ikka, lahedad.

Lubasin eelmises postituses natuke oma ansamblist ka kirjutada. Meie ansambel oli vaieldamatult üks kirjumaid seltskondi kogu selle pundi peale. Minu ansambli nimi oli FunkHaus ning meie muusikastiiliks oli Funk. Meie director tegeles tegelikult igapäevaselt hoopiski audio productioniga ehk siis lindistab ja edit'ib heli (estonglish for the win :D) + on megahea laulja. Tema tüdruk laulab sellises ansamblis nagu ARORA, mis võitis eelmine aasta pooled a cappella auhinnad Pentatonixi eest ja kes meil ka esinemas käisid, nendest jälle mõnes järgmises postituses :D Algul olid mul teatud kahtlused, sest ta oli üks vähestest, keda ma staffist ei teadnud enne laagrit ning tema kohta polnud internetis ka väga palju informatsiooni. Tegelikult usun, et ta oli üks parimaid directoreid üldse, sest ta oli nii tohutult heasüdamlik, intelligentne ja lahe mees. Mulle nii meeldis ta iseloom - ta oli tohutult toetav ja selline...rahulik. Mõnikord võib olla ka natukene liiga rahulik, aga samas lõpuks tuli see meile kõigile kasuks. Ma sain temaga väga väga hästi läbi ja ta usaldas mind ka tohutult palju, mis oli minule hästi suureks komplimendiks.

Nagu on minu puhul juba tavaline - kõik hullud leiavad alati just minu juurde tee. Peaaegu oli ka seekord nii.Kuigi mul üldiselt ei ole kellegi kohta midagi halba öelda ja minu läbisaamine kõigiga oli ja on siiamaani väga väga hea, siis asi, mida ma ei salli on võlts-headus ja selline liiga tore olemine. Kuna Ameerikas üldiselt ongi kõik inimesed VÄGA toredad ja ma ei olnud sellega harjunud, oli mul alguses isegi veidi ebamugav, et kõik nii toredad kogu aeg on. Aga nädala lõpuks sain ma 100% aru, kes on siiralt sellised inimesed ja kes mitte. Mõne puhul sai muidugi esimestest sekunditest aru, et see inimene on pigem võlts.

Selline inimene oli muidugi minu ansamblis. Ta oli hästi pisikest kasvu, aga tohutult heal arvamusel endast, arvas, et tema on kõigist kõvasti üle. Tal oli oma kodukohas oma vokaalansambel, mida ta oma ema? ja mingite sugulastega tegi ja ma juba esimesel päeval nägin, et ta ema on täpselt samasugune, tähelepanuvajadustega, nii et nagu alati teada on - kõik algab kodust. Tal oli ka absoluutne kuulmine ja leidis, et seda peab igal juhul igal pool nii palju näitama kui võimalik. Samuti üritas ta kogu aeg võtta juhtimist meie directorilt üle ja kui alguses oli see lihtsalt häiriv, siis lõpus oli see juba väga naljakas. 

Teine huvitav isik oli meil üks poiss, kes ei olnud üldse selline õel vms, aga ta oli lihtsalt nii üüratusuure tähelepanuvajadusega, et ta oli valmis kõike tegema, et teda märgataks. Ma jõuan nendest kõikidest kordadest veel kindlasti kirjutada, aga ütleme nii, et igav ei olnud proovides küll kordagi,

Kolmas huvitav isik oli bassilaulja, kes enam-vähem(!) pidas viisi. Võiks ju arvata küll, et sellises laagris on tõesti tippude tipud ainult, aga kuna poisse kandideeris tõenäoliselt 10x vähem kui tüdrukuid ja tal oli väga madal hääl ja seal kandideerimisvideos ei olnud asi väga hull, siis loodeti, et ta saab äkki ikka hakkama. Selles suhtes olin ma üldiselt ka hästi hästi hästi natukene pettunud, et kõik ei tulnud laagrisse nii, et nad teadsid oma partiisid ja osasid, nagu enamus teistes ansamblites oli. Mina tundsin mingi hetk minnes tohutult süümekaid, et ma esimest korda vaatasin neid noote päev enne minekut ja lennukis ei läinud mu läpakas tööle, nii et ma ei saanudki neid rohkem vaadata. Kokkuvõttes olin ma ikkagi kõige rohkem valmistunud, sest kui ma korra oma asjad olen läbi vaadanud, siis ma enamjaolt ka oskan peale seda kõike. Meie seaded aga olid väga rasked, sest funk-muusikas on põhirõhk coolilt kõlavate akordidega, aga see tähendab omakorda, et on vaja väga väga kaua häälestada neid, et need akordid kõik "lukustuks". See aga eeldab, et sa tead oma partiid. Lõpuks maksis see meile nii palju, et pidime ühe loo ära jätma. Sellest ka mõni järgmine postitus, sellega on oma funny story :D

Niisiis keskendusimegi me esimesed proovid rohkem ühisele hingamisele ja akordide häälestamisega kui lugude õppimisega.

(Esimene isik, kellest rääkisin, on see, kes kõigiga pildid tegi ja kolmas on ülevalt paremalt esimese peal)

Meie teine kontsert oli The Filharmonicult, kes olid viimase Sing Offi ühed staarid. Nad on filipiinod kõik ja sellise boyband'i stiilis grupp ja kuna üks nendest (VJ) oli meie staffis, siis oli üsna ilmne, et nemad on ka üks grupp, kes meile esinema tuleb. See kontsert oli ka kirjeldamatu. Nad on nii teistmoodi Pentatonixist ja neid oli nii lõbus vaadata, neil olid hullud tantsunumbrid ka ja seaded on nii mõnusad sellised veits jazz-vibe'iga, aga samas on igasuguseid halftime-beat'iga kohti jne. Kuigi osades kohtades oli ikka aru saada, et tegemist on suhteliselt uue grupiga - kõik kohad ei häälestunud päris sajaprotsendiliselt ja mõned kohad olid veidike ebakindlad, siis üldiselt nii lahe, et nii erineva muusikalise taustaga inimesed nii ühtne grupp on. Tegemist on ikkagi hetkel maailma ühe parima vokaalansambliga, nii et mis õigus minul kritiseerida on :D Ka nemad tegid Q&A ja mulle nii meeldis, kui siirad nad kõik olid. Nad ei pidanud olema sellise "meelelahutaja" rollis, nagu nad võib olla tavaliselt oma kontsertidel peavad olema, et rahvast käima tõmmata, vaid said olla hästi vabalt ja kõik küsimused olid nö professionaalsel tasandil, mitte et "miks te nii nunnud olete", nii et nad ka olid tõesti väga ausad ja avatud. Ja nad tulid kõik ka meie lõppkontserti vaatama, nii et nad tõesti olid siiralt väga huvitatud ja elasid ka meile väga kaasa, mis oli nii tore! Ma saan siiamaani osadega neist väga hästi läbi.

Siis oli jälle major ehk arranžeerimine, kus teisel päeval rääkis peamiselt Rob, kes tutvustas viimase Sing Offi hooaja erinevaid tagamaid ja kuidas midagi tehti. Siis oli jälle tunnike group rehearsal'it ja peale seda vaba aeg. Free Block tähendas seda, et selle ajal võisid sa minna puhkama oma tuppa, tšillida niisama, aga samal ajal andsid ka osad õpetajad privaat-tunde või tegelesid niisama mingi laheda tegevusega. Mina vist ei jõudnudki kordagi oma tuppa lebotama selle nädala ajal ja mul on nii hea meel, et ma ei jõudnud, sest ma sain nende tunniväliste asjadega ka nii palju targemaks. Teisel päeval mõtlesime minna osadega tüdrukutega oma grupist tuppa partiisid harjutama, aga ukse peale jäi ette Avi, kes ütles, et nad lähevad Barbershop Tag'se laulma ja kutsus mind ka. Kuigi see on tegelikult selline žanr, kus neli meest laulavad mingeid pisikesi viisijuppe, mis lahenevad hästi tüüpiliselt, mõtlesin, et okei muidugi võib, ma pole kunagi sellise asjaga kokku ka puutunud, nii et why not. (Ma leidsin praegu hästi lolli näite sellest, aga et mingitki aimdust anda, milline see on, leidsin ühe naljaka video, kuidas "Wrecking Ball"ist on tehtud barbershopilik versioon :D 

https://www.youtube.com/watch?v=YO8GBNyuOQU)

Sellest võimalusest haaras ka kohe kinni mu pisike ansamblikaaslane, nii et me olime algul ainukesed tüdrukud. Läksime otsisime ühe vaikse nurga trepikojas ja siis Tracy ja Avi hakkasid meile erinevaid väikeseid jupikesi õpetama. Alguses oli see minu jaoks üsna hirmus, sest esiteks, need on üsna vanaaegsed ja vananenud keelega, ma ei saanud kõigepealt üldse keelestki aru haha :D ja teiseks, kuna me olime ainukesed tüdrukud ja iga viisijupi selgeks õppimisele järgnes see, et kõik laulsid kohe neid neljakesi erinevates gruppides, pidime me olema kogu aeg valmis laulma. Alguses oli lihtsalt stiilis "kes tahab" või a la üks õpetajatest valis, kellega nad laulavad. Noh võite arvata, mitu korda mina alguses laulda sain, kui mina pisikesega (ma peangi teda nüüd nii hüüdma, ma nime igaks juhuks ei kasuta haha) kahekesi olin. Kõige parema omangu (kõlab nii kurjalt, palun väga vabandust) sai ta aga siis, kui ta üritas kõigile teistele selgeks teha, et kõik teised laulavad valesti ja et tema ainukesena laulab õigesti. Küll ta vehkis kätega ja tegi nägusid, kui kõik laulsid, et see on ikka vale, aga siis ütles Tracy talle midagi stiilis "Kuula sina hästi hoolikalt, sa ei ole hetkel teistega samal lehel" ja mul oli tunne, et ta isegi siis ei saanud aru, et ta valesti laulis :D see oli nii naljakas. Peale seda valis Avi kõige raskemaks ja viimaseks tag'iks oma tiimi välja - olime mina, tema, Tracy, üks kolmas õpetaja ja üks teine poiss ja see oli NIIIII ilus, need tagid on hästi sellised lüürilised ja teatud lahendustega, ühesõnaga on need hästi teistsugused ja mul oli nii suur au laulda kõigi nende õpetajatega. See oli nii ilus.

Peale seda oli meil õhtusöök, kus Tracy tuli kohe mu juurde ja ütles, et ma olin väga tubli nende tagide laulmisega. Kuna ta oli Lara ja Iani ansambli juhendaja, siis ta istus enamasti meie lauas ja kuulas alati meie lolle jutte. Ta oli täpselt selline, kes tükk aega võis vait olla ja lihtsalt kuulata ja siis ütles mingi hetk ühe sõna ja kõik lämbusid.

Peale õhtusööki oli veel üks ansambliproov. Kõigil paluti veel teha oma kotikesed, kuhu kõik said terve nädala jooksul kirjutada ükskõik, mida nad tahtsid. Kõik disainisid oma kotid ise ja iga päev käisime me alati kirjutamas kõigile midagi ilusat nendesse kotikestesse. See oli väga tore mõte, sest need kirjad jäävad eluks ajaks meile mälestuseks ja neid on siiani vahepeal väga armas lugeda.

Ma mäletan, et mul oli selle päeva õhtul üsna keeruline magama jääda, sest juba hakkas see "mis tegelikult siin toimub ja kuidas ma siia sattusin ja mis on elu " mõte kohale jõudma. See, et ma casually mingite õpetajatega saan selliseid asju laulda ja teha, tundub sellel hetkel nii normaalne, kui see parasjagu toimub, aga kui hakkad sellele päriselt mõtlema, siis see lihtsalt ei jõua kohale. Ma ei tahtnud magama minna, sest see tähendas, et üks päev on jälle läbi ja jälle on üks päev viimasele päevale lähemal.

1. päev

Enne, kui ma päeva kirjeldamiseni jõuan, mõtlesin, et kirjutan täpsemalt kohe  alguses, kes on Avi, Ben ja Rob, sest kasutan nende nimesid siin hästi tihti ja kui Avit ilmselt paljud teavad, siis Ben'ist ja Robist pole ilmselt enamusel aimugi ja imelik on neid nimesid kogu aeg lugeda nii, et ei tea, kes keegi on:D
Ben Bram - üks Academy asutajatest ja igapäevaselt on tema see, kes kõik Pentatonixi coolid seaded teeb Daft Punkist Evolution of Musicuni, tegi kõik geniaalsed kohad Sing Offi ansamblitele, töötab Glees, on The Voice'i see inimene, kellele lauldakse enne kui žürii ette lastakse ja on muidu imeinimene.  Tema oli see isik, kes tegeles reaalselt kõigega. Ükskõik, mis probleem mul (või ükskõik kellel) ei olnud, teadsime, et Ben aitab ja lahedab kõik mured. Ja ta oli mulle nii nii suurekes abiks (ja siiamaani on) aidates mul ööbimiskohta leida, andes mulle terves ulatuses stipendiumi, et ma saaksin lubada seda laagrit endale (okei see oli küll nende kolme ühine otsus, aga Ben oli see, kes kõige sellisega ka tegeles) kuni selleni, et kui mu enda juhendaja läheduses polnud ja mul oli vaja teada, kas ma laulan mingit asja õigesti, tuli tema kohe juurde ja küsis, kas ta saab aidata ja kuulas. Kuna tema õlul oli kõige suurem vastutus, siis tema oli nendest võib olla kõige tõsisem, sest ta pidi kõige üle kontrolli omama ja tema õiget lõbusat iseloomu nägin ma alles kõige viimasel õhtul, kui me osade õpilaste ja õpetajatega niisama tšillisime.

Rob Dietz - teine asutaja, ka täielik geenius, samamoodi The Sing Offis see, kes kõik seaded 100x paremaks teeb ja Glee ühe ansambli vocal percussion ehk beatboxer. Ta oli hästi hästi muheda olemisega, megasõbralik ja superlaheda huumorisoonega ja hoidis alati kõigi tuju hästi üleval. Nemad kahekesi Beniga olid need, kes iga grupi seaded üksipulgi üle vaatasid ja nendesse igasuguseid lahedaid akorde ja kohti lisasid, mis sellise "Issand mis just juhtus" hetke kuulajatele tekitaksid ja selles on nad oi kui head. 

Avi Kaplan - kolmas asutaja ja kogu selle idee looja. Pentatonixi bassilaulja ja reaalselt ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma ei tea isiklikult temast paremat inimest maailmas. See on uskumatu, mitte ainult ei ole ta väga kahe jalaga maas ja tore ja hea inimene, aga see, kuidas ta mõtleb, on niiii teistmoodi ja nii kuidagi... Nagu ükskõik, mis ta teeb, ta teeb seda esiteks niii suure kire ja emotsiooniga, et see puudutab ja mõjutab kõiki nii tugevalt. Ma võin julgelt öelda, et ta on minu mõtlemist ka väga palju muutnud ja ma näen väga palju asju täiesti teisest küljest. Küll ma jõuan veel kõigest siin kirjutada erinevate asjade juures :D

Nii, jõuan lõpuks päeva kirjeldamiseni ka :D
Meie äratus oli iga hommik kell 7.30. See nägi välja siis niimoodi, et täpselt kell 7.30 hakkasime me kuulma väljast Mario laulu. Ja ta laulis VÄGA kaua, u 10 minutit. See oli nii naljakas, ta ei teadnud kunagi, mis laulu ta järgmisena laulab ja alati unustas pooled sõnad ära või avastas poole loo pealt, et ta hindas oma võimeid 7.30 kohta üle ning et lugu on liiga kõrge :D üks näide.

Esimene hommik aga ärkasin hoopis selle peale, et Grace oli kohale jõudnud. Saime kohe alguses väga hästi läbi, rääkis, et ta oli 40h vist sõitnud ja ta oli niii läbi. 

8.15 oli meie korruse tüdrukute kogunemine ja siis läksime koos hommikust sööma. Üldiselt öeldi meile esimene õhtu, et mitte kuskile ei tohi mitte kunagi üksi minna, ehk põhimõtteliselt kui noodimapp jääb tuppa, pead sa seda kellelegi staffi liikmele ütlema ja ta tuleb sinuga kaasa. Sellest reeglist küll keegi ei viitsinud kinni pidada, sest see kõlas juba nii lollilt. Põhimõtteliselt sama, kui sa pead kellegi endaga vetsu kaasa kutsuma, et ta veenduda saaks, et sa ikka hakkama saad.
Ma mäletan, et esimene hommik võtsin ma väga väga väga palju süüa, sest ma kartsin, et mul läheb muidu kõht enne lõunasööki väga tühjaks haha :D. Muidugi pärast kaht pannkooki sain ma aru, et mul on kõht juba väga täis ja puuviljasalati, sooja võiku ja krõbinate jaoks küll enam ruumi polnud. Järgmine kord olin targem.

Kuidagi automaatselt kujunes meil välja ka oma laud Lara ja Ian'iga. Laraga ma hakkasin kohe algul suhtlema, sest meie lennud tulid samal ajal, niisiis pidime kõike seda tubade jaotamist ja teste ja asju korraga tegema ja Ian oli Lara ansamblist, Kanadast pärit omasooihar (lol), kes oli hästi laheda iseloomuga, selline mõnusalt aus ja mitte ülevoolavalt armas ja nunnu ja läilalt tore, vaid pigem selline sarkastiline ja veits selline "ää mis toimub?", aga tegelikult tohutult intelligentne inimene. 

(Esimesel mitte-ametlikul päeval tehtud pilt)

Iga hommik algas kooriprooviga. Proov kestis poolteist tundi ja läks NII kähku, et Ben ütles reaalselt minuti täpsusega, kui pidi järgmise loo võtma, sest muidu ei jäänud lihtsalt aega. Iga päev tegi warm-upi erinev õpetaja, et me näeks, kui palju erinevaid stiile on hääle lahtilaulmiseks ja kui vajalik see tegelikult on ja kui palju see laulmist mõjutab. Sain hästi palju targemaks, näiteks millised hääleharjutused aitavad hommikul kiiresti häält lahti saada ja millised pigem äratavad aju üles (ehk siis kus tuli reaalselt mõelda ka, mida sa laulad ja kuidas, stiilis 1-121-12321-1234321-123454321jne,  ja siis jätad mõne numbri välja ja paned jälle tagasi jne).

 The Academy Choir esitas lõppkontserdil 3 lugu - Come Back Home, mis oli sellise Run To You'liku line'iga, hästi hästi ilus ja emotsionaalne, väga võimsa kulminatsiooniga ja vaikse lõpuga, ma pisardasin juba kodus, kui ma demo kuulasin ja ette kujutasin, kui võimas see tulla võib; Babel, mis kuulub muidu Mumford&Sonsi repertuaari, see oli nii tohutult lahedalt arranžeeritud Beni ja Robi poolt. Rob tegi veel beatboxi ka samal ajal, see kõlas lihtsalt niiiii lahedalt ja seda oli nii lahe laulda, seal oli veits sellist aafrika vibe'i. Viimane lugu oli Amazing Grace täiesti epicus seades. See oli selline ehtne ameerika gospel, aga niii raskes seades, seda lauldes olid ka alati külmavärinad. 

Kui kõige esimese proovi soojendus oli tehtud, võtsime me esimesena ette "Come Back Home"i. Esimesest noodist alates sain ma aru, et see tuleb lihtsalt niii ilus kõik. Proovide käigus laulsid alati meiega kaasa ka staffi liikmed, et meil lihtsam oleks õppida. Minu kõrvale tuli laulma Hannah Juliano - minu järgmine iidol. Ta on nö ainus naine businessis, kes tõesti on midagi saavutanud ja kui mulle enne seda campi öeldi paar korda, et ma näen sarnane temaga välja või mu hääl on temaga sarnane, siis seal campis sain ma sellele kinnitust. Ta oli niiii laheda iseloomuga ja lolli huumorisoonega, me saime koheselt megahästi läbi. Ja esimese loo lõpus ta sosistas mulle "Appi, sa laulad nii ilusasti" ja mul oli järjekordne "Mis toimub??" hetk. Selliseid asju on niii hea kuulda kelleltki, keda sa oled aastaid imetlenud. 

Peale kooriproovi oli meil Musicianship. See kestis iga päev ainult pool tundi. Kui hakati tugevuselt kõige nõrgemat rühma ette lugema, olin ma juba valmis oma nime kuulma ja minema. Aga minu nime ei öeldud. Mõtlesin, et "Oh nad mõtlesid, et ma muidu oleksin kolmandas võinud olla, aga kuna ma ise avaldasin soovi üks madalamas olla, siis panid mind teise." Aga minu nime ei olnud ka teises. Kui ka kolmandadse rühma ühtegi Grettelit ei kutsutud, mõtlesin, et ju siis ma ei saanud lihtsalt aru, kui mind ikkagi esimesse rühma kutsuti ja võib olla ma ei saanud ameerika "Grettel"i versioonist aru. Tegelikult lõpetasin ma siiski neljandas rühmas. Uskumatu :D 

Tund oli hästi huvitav, aga üsna raske just nende terminite tõttu. Kui eestis on see "jo-i-le-li-mi-na"- astmete redel küll tuntud, kuid seda ei kasutata nii väga, siis seal käis kõik selle ümber. Ja neil oli see täiesti teises süsteemis. Näiteks eesti DU oli neil TE ja eesti LE oli neil hoopis RA, mis on eesti süsteemis alles kuues aste. Nii et see oli tõesti üsna harjumatu minu jaoks. Tegime seal tunnis näiteks noodist lugemist ja kuulasime intervalle. 

Siis oli aeg esimese grupiproovi jaoks. Ma kirjutan oma grupist järgmises postituses, muidu tuleb see liiga pikk :D

Esimene Guest Masterclass peale lõunat oli kuulsuste hääleseadja poolt ning ta rääkis, kuidas oma häält hoida ja kuidas laulda nii, et häält palju ei kuluta. Naljakas kuulda küll, kuidas ta oli mingi "Aa üks päev Adam tuli...vabandust, Adam Lambert, tuli mu juurde ja  ütles, et tal on raskusi selle noodiga ja siis me harjutasime 5 minutit ja sellest sai tema põhirelv" Sain ka näiteks teada, et ainuke asi, mis tegelikult häälepaeltele mõjub, kui hääl ära on, on ingver (mida ma ka hetkel kahe suupoolega sisse õgin, et häält tagasi saada :D) ja väga väga palju vett. Mesi ja sidrun otseselt häält ei aita, ainult desinfitseerivad organismi ja suud. Siis näitas ta kahe vabatahtliku peal, kuidas oma hääleulatust suurendada ja need harjutusid aitasid meie silme ees juba, täiesti uskumatu. Veel üks asi, mis ma selle nädala jooksul tähele panin, oli see, et kui meilt, eestlastelt, küsitakse, kes midagi teha tahab või kes vabatahtlikult on nõus midagi tegema või laulma vms, ükskõik mis kontekstis, siis tavaliselt neid inimesi ei leia. Ma ei kujuta ette, kas asi on selles, et kardetakse, et keegi judge'ib vms, aga tavaliselt pigem keegi ei julge ise kätt tõsta ja öelda "Mina tahan". Seal oli aga kõik vastupidine. Mina muidugi kunagi sellises olukorras kätt ei tõstnud, aga tean väga hästi, et see on pigem mu enda probleem,  nädala lõpuks suutsin ma ka sellest vaikselt üle saada. Igatahes, see tund oli väga hariv. 

Siis oli aeg meie Major aineks. Laagri algul saime me valida kolme "põhiaine" vahel, mida meile iga päev poolteist tundi õpetati. Valikus olid Arranging, Vocal Performance ja Rythm Section (ehk bass ja beatbox). Mina valisin Arranging'u, sest seda ei saa ma Eestis õppida ja tahtsin kahelt legendilt isiklikult õpetussõnu saada. See oli hästi põnev tund, nad võtsid enda seaded Sibeliuses (noodikirjutamisprogrammis) lahti, mängisid samal ajal iTunes'ist helifaili, näitasid, kus midagi toimub, miks nad just seal kohas teatud akordi niimoodi kõlama panid jne. 

Siis oli jälle tunnike group rehearsalit ja peale seda Elective Block 1. Meil oli võimalik valida neli valikainet. Esimene päev oli kõige nigelam valik : VP (vocal percussion) for non-majors, Social Media, Active Listening. Ma otsustasin social media kasuks ja see oli päris tore. Seda andsid Scott ja Mitch ja see pigem oli küll selline küsimuste-vastuste teema, aga natuke kasuks tuli ikka. 

Siis oli õhtusöök ning peale seda vaatasime kavast, et toimub Concert 1. Meile ei öeldud kunagi ette, kes esineb, aga kuna Scott&Mitch juba majas olid, aimasime, et ilmselt on selleks Pentatonix. Enne õhtusööki juhtus ka üks natuke ebameeldiv asi. Kui tavaliselt sööma läksime, olid kõik söökla uksed lahti ja saime rahulikult süüa minna võtma. Seekord oli kell juba pool 6 läbi, aga meid ei lastud ikka sööklasse. Küsisime, mis siis toimub ja meile vastati ainult "Pentatonix võtab endale praegu süüa". Meie jaoks kõlas see nii jaburalt. Kuna Avi tšillis meiega kogu aeg niisama ja temaga kadus see veider tunne ära, et "omg omg ptx", siis see, et nemad nii nõmedalt käitusid, et me nendega isegi ühes ruumis ei või olla, tundus meile hästi veider. Tegelikult pärast saime aru, et see polnud neil üldse nii plaanitud ja tegelikult oli see ka veidi põhjendatud, sest ilmselt oleks iga kolmas läinud ja palunud nendega selfiet salatileti ääres teha, sest seal oli selliseid inimesi ka üsna palju, nendest samuti mõni järgmine postitus :D

Nagu me aimasime, oligi PTXi kontsert. Enne, kui kontsert hakkas, palus Ben, et me ei laulaks kaasa, sest kui 66 hullu fänni, kellel on kõik partiid peas, laulavad kaasa, pole neil mõtet enam üldse laulda. Kontsert oli väga väga hea, natukene lahjem küll ilma kõigi visuaalsete efektideta, aga sellest hoolimata super. Nad tegid ka Q&A, kus nad rääkisid hästi avatult kõigest, see oli väga inspireeriv. 

Viimase asjana laulsime me kõik koos Run to You'd ja mul olid lihtsalt pisarad silmis. Ma mõtlesin, kuidas ma kaks kuud enne seda seisin Manchesteris esimeses reas nende kontserdil, kuulasin neid ja hoidsin pisaraid tagasi, sest ma ei saanud aru, et kõik see minuga juhtub. Ja siis ma olin järsku teisel pool maakera ja laulsin nendega seda sama laulu koos. Juba see hetk ma sain aru, kui kaugele ma jõudnud olen ja kui ebareaalne see kõik tegelikult on. See oli uskumatu. 

Vaatasime plaanist, et meil oli plaanitud 9-11 "Night activity", ja kui Avi ütles, et "okei nüüd mängime "Capture the Flag"i" ja peale seda oli täielik vaikus, sest kellelgi polnud õrna aimugi, mis see on, olid nad nii šokeeritud ja küsisid, kust planeedilt me oleme. 

Seletati siis mäng lahti, ma ei tea, kas teised teavad seda mängu, põhimõtteliselt on see nii, et inimesed jaotatakse kaheks võistkonnaks ja mõlemale antakse "lipp" , mida nad peavad kaitsma, aga samal ajal peavad minema röövima teise võistkonna lipu. Seda mängiti terve campi peal ja olid veel igast vanglad jm kui vastasvõistkonnaliige su õlga puudutab. Meie tiimi kapten oli Avi ja esimene mäng meil otsest plaani ei olnud. Siis aga avastasime, et teises võistkonnas on mingi kutt, kes suurtest põõsastest saltoga üle hüppas, nii et me kaotasime esimese mängu :D siis läks aga Avi megalt põlema ja hakkas hullu plaani välja mõtlema. Mõtlesin, et wow kui üks inimene isegi mingisse lolli mängu nii tõsiselt ja kirglikult suhtub, siis peab ta küll ikka VÄGA eriline olema. Tema puhul kehtib ikka sajaga see "Do everything with passion" ütlus. Igatahes ta pani mind ja Larat mingit ühte sissekäiku üsna mäe tipus valvama ja meil oli nii igav seal, sest midagi ei toimunud. Mingi hetk tuli Ben meiega niisama tšillima. Meil oli otse vaade LA downtownile, ümbritsevatele mägedele, tähistaevale ja sajale lennukile taevas ja siis me lihtsalt istusime teel ja vaatasime kolmekesi seda ja olime sellest nii lummatud. See oli nii ilus. Mingi hetk me nägime rebast. Või noh, nemad nägid, mina kissitasin silmi nii kuis jaksasin, aga ikka ei näinud haha :D samal ajal kui nemad rebast nägid, kuulsin ma põõsastes krabinat JA SEE OLI SEE HULL SALTO KUTT. Kuna tema oli mulle seljaga, sain ma rahulikult temani jalutada ja õlale patsutada. Kui ma meie basei jalutasin ja kõik nägid, kelle ma kinni sain, tulid kõik mind kallistama ja olid nii nii õnnelikud (eriti meie tiimi kapten xd) ja sealt alates läks meil kõik ülesmäge ja meie võitsime teise mängu. Kokkuvõttes oli hästi lõbus. 

Kui see läbi sai, oligi kell juba nii palju, et oli aega duši alla minna ja see oli ka kõik. Kuna nii palju oli toimunud, ei olnudki jaksu midagi muud teha. Kirjutasin 5minutit kodustega ja vajusin ära.