Elu on seiklus!

Kuna enamasti toimub iga päev ikka midagi sellist, mis vääriks ülesmärkimist, on see blogipidamine üpriski keerukas. Niisiis mõtlesin, et teen lihtsalt ühe suure postituse lahedamatest üritustest, mida külastanud olen, mida näinud ja teinud olen. Juba hoiatan ette, et see postitus on ilmselt all over the place ja väga pikk, nagu mul ikka kombeks. Üritan nii palju pilte lisada kui võimalik, kahjuks läks mu telefon katki, nii et saan panna ainult nii palju pilte, kui olen kellelegi saatnud või salvestanud :(

KAKS SÕNA - STUDENT DISCOUNT

Seda sõnapaari nähes lähevad üliõpilased tavaliselt hulluks. Ükskõik, kui palju allahindlus tegelikult on (kas või paar senti) - kõik tundub parem, kui see on allahinnatud. Minu teise nädala teisipäevasel päeval toimus siinses suures kaubanduskeskuses spetsiaalne üritus õpilastele, kus enamus poed tegid 10-20% allahindlust ning igas vabas nurgakeses toimus mõni etteaste või loos vms. Olin sellel ajal nagunii linnas, nii et mõtlesin ka minna kohapeale ja tšekata, millega tegu on. Poe sissekäigud olid tund aega enne kinni pandud ning nende ees oli juba tund aega varem megapikk järjekord. Tunne oli, nagu Jusitn Bieber oleks oma kohalolekuga linna õnnistama tulnud või miskit, uskumatu! Kõigile anti käepaelad ja sissekäigud olid tõesti, nagu läheks kuskile suurele kontserdile, teed olid piiratud nende hõbedaste aedikutega.
Vaatepilt oli iseenesest megalahe, aga no ütlus "vaene tudeng" ei tähendanud sel õhtul küll miskit.

SNARKY PUPPY

Kõik, kes vähegi muusikahullud on, teavad mida see bänd sümboliseerib. See bänd sümboliseerib muusikat kõige siiramas ja musikaalsemas mõttes. Juba kevadel/suvel nägin, et nad esinevad Leedsis ja olin kindel, et lähen. Mingi hetk tahtsid ka mu kallid sõbrad Rando ja Dennis mulle selleks ajaks siia külla tulla, aga koolid ja muud jurad segasid kahjuks plaane. Endalegi üllatuseks polnud mul aga paar päeva enne kontserti veel pilet ostetud, ei oskagi ausalt põhjust hetkel öelda. Kui siis norrakaga arutasime, kas piletid olemas ja kas minna, teadis tema, et piletid on juba väljamüüdud. Naljakas, miks see sõna alati kümme korda kiiremalt tegutsema paneb, igaljuhul tormasin koju, leidsin et pileteid on veel ning otsustasime, et lähme vaatame ikka asja üle ja see oli maailma kõige parem otsus.

Piletitega oli muidugi natuke jamasti, seal on kaks valikut - kas prindid ise pileti välja või lähed samal päeval kohapeale ja võtad selle ise ära. Kuna mul siin kodus printerit ei ole ja raamatukogu printimissüsteemiga ma ka veel tuttav pole, otsustasin, et lähen kähku samal päeval sinna ja võtan oma pileti. Tegelikkuses ei teadnud ma seda, et ei ole päris ükskõik, mis kell sa seda piletit samal päeval võtma lähed, vaid ikkagi pileti saad sa alles siis, kui üritus hakkab ehk tuleb seista pikas järjekorras. Nii et minu päevane käik oli täiesti mõttetu. Vähemalt sain jälle oma päevanormi täis kõnnitud!

Kui olime natukene aega seal sabas seisnud, siis liitusid meiega norraka sõbrad, üks tüdruk Türgist, kes tegelikult elas Barcelonas, aga oli viimased 2 (3?) aastat õppinud Hastingsis boarding school'is ning üks kutt, kes oli kreeklane, aga elas Kuwaitis ja õppis seal inglise koolis. Ühesõnaga, tohutult kirju rahvusvaheline seltskond, aga juba paarist lausest sain aru, et nemad on vist esimesed minuvanused, kes reaalselt normaalset juttu räägivad. Siin riigis, nagu ma juba maininud olen, on 18-19-aastased umbes nagu Eestis 14-15-aastased, nii välimuselt kui olekult kui käitumiselt ja see on hästi kurb. Nendega ma tundsin aga kohe mingit klappi - jututeemad läksid esimesel viiel minutil kaugemale kui "omg ma ei viitsi üldse koolis käia tahaks ainult pidu panna" - mõlemad olid läbi elanud palju ja elanud erinevates kohtades ja oli näha, et nad on  väga väga intelligentsed, aga samas väga lõbusad ja lahedad inimesed.

Kontserdi venue oli superlahe, tegemist ei olnud väga suure saaliga, küll aga hästi kõrge saaliga. Seinad olid punasest telliskivist ja hästi sellise retro-vibe'iga, lava oli minu üllatuseks üsna väike.

Head pilti polnud kahjuks internetis olemas, see pilt on tehtud rõdult, aga vähemalt on lahe lagi näha :D Me olime rõdu kõige viimasemas reas, sest kuna enamasti rõdul istusid kõik, aga me tahtsime vahepeal ka tantsida, siis leidsime, et viimane rida on selleks kõige õigem koht.

Alumine korrus.








Kontsert oli täiesti vapustav. Esiteks, superlahe oli see, et Snarky Puppy soojendas põhimõtteliselt ise ennast. Neil oli Ameerikast kaasa võetud laulja Lucy Woodward (Snarky Puppy on instrumentaalbänd, kes kursis ei ole) ja nad olid Lucy taustabänd. Kuna nad olid juba aastaid koostööd teinud, siis nad esitasid Snarky enda laule, kus Lucy osales või Lucy laule ja Snarkykad olid ise seade teinud jne. Hästi lahe laulja ja lahe energia oli kohe esimesest sekundist.

Terve kontserdi vältel oli vaja meelde tuletada, et hingamine on vajalik, et ellu jääda. Uskumatu, ei mingisuguseid fancy'sid kostüüme, ei mingit show'd, ei mingisuguseid eriefekte - laval olid ("ainult")
maailma kõige andekamad instrumentalistid ja tohutus koguses kirge selle vastu, mida nad teevad. Ma ei tea, kas ma olen lahedamat kontserti oma elus näinud, võib olla Pentatonixi esimene kontsert oli võrreldav sama emotsiooniga, kuid kaldun hetkel siiski Snarky poole, sest nende žanris ei oskaks mina mitte midagi teha, Pentatonixi seadeid laulda ei ole just kõige raskem ülesanne, seepärast oligi ilmselt emotsioon tugevam.

UUED SÕBRAD

Peale kontserti oli algne plaan koju minna, kuid kuna kontserdil oli väga palju meie kooli inimesi, siis  otsustasime, et lähme istume veel natukeseks kuskile maha ja muljetame.
Siin on see aasta tohutult palju norrakaid ja alles paar päeva tagasi sain teada,  miks. Leeds College of Music oli eraldi nende kooli sõitnud ja oma auditionid Norras pidanud, ilmselt pidasid kasulikuks norrakaid kutsuda (#raharaharaha). Tegelikult aga elavad vaid väga vähesed norrakad ühikas, sest isegi nende jaoks on see liiga kallis. Minu esimene norrakast tuttav elab näiteks oma parima sõbraga ühes majas, teised norrakad elavad vist neljakesi nendega samas naabruskonnas. Olen mõlemas kodus käinud ja mõlemad nägid sellised hästi tavalised välja. Ega siin tõesti muud pole vajagi ja no minu hobusemajast olid nad ikka törts normaalsemad, aga samas nad elavad ka mitmekesi. Hinnaklass on ka enamvähem minuga sama (u 500euri kuus).  Nad elavad kõik sellises kohas nagu Hyde Park, mis on Leedsis selline getto-rajoon. Seal pigem üksinda õhtuti käia ei tahaks ja naabruskond on pigem ebameeldiv. Kauguse poolest on ta umbes 20minutit bussiga sõita kesklinnast, nii et enda kodu asukoha eest pean siiski endiselt väga tänulik olema.

Paar pilti minu koduteest läbi linna.

See maastik meenutas mulle natuke mu kunagist vene keele kaustikut, kus olid need Navitrolla maalingud peal, hetkel ei leia seda pilti, aga samast seeriast:

Üldiselt, kui ma inimestele oma maja pilti näitan, siis kõik on arvamusel: "Issand sa räägid sellest nii jubedalt, aga näeb ju väga norm välja". Mulle meeldib siis selle peale vastata, et tegemist on väga fotogeenilise maja ja fotogeenilise korteriga. Sellega nõustub kindlasti ka mu isa, kes on seda kohta ka päriselt näinud ning nüüd ka mu norrakast kursavend, kes minu hobusejutu peale ütles kohe, et tema tahab ikka oma silmaga ka hobuse üle vaadata. Kui maja ette jõudsime, siis ta oli ka "Okei, pildi peal näeb tõesti asi parem välja" - reaktsiooniga :D 

Esimene nädalavahtus, kui kõikide uute rahvusvaheliste inimestega tuttavaks sain, oli ilmselt üks lahedamaid nädalavahetusi mu elus. Laupäeval otsustasime, et tšillime kõigepealt selle türgi tüdruku ühika köögis/elutoas ja siis lähme linna tantsulkale. Meil oli nii lõbus, kuulasime erinevaid Eurovisiooni laule (muideks, enamus inimesed teavad Eestit ainult tänu Eurovisioonile, minu jaoks on see hästi suur üllatus, aga väga paljud mäletasid näiteks väga täpselt, kuidas Elina sissetulekul moodustus lava põrandale vari jne). Meie lemmikuks (eriti norrakate, muidugi) jäi siiski Rybaki "Fairytale".

Jumal tänatud, et nemadki kõik eelistavad head muusikat jubedale klubitümpsule! Siiski, üks tüdruk avastas, et ühes klubis on tol õhtul retrodisko, mõtlesime, et okei, lähme. Tegelikkuses, kui kohale jõudsime, avastasime neli erinevat saali, mis olid omavahel ühenduses, kuid kus igas ruumis tuli erinevat dubstep'i erineva rütmiga, olime seal max 5 minutit, sest see ajas täiesti hulluks, sest mingi koha peal oli kõige nelja ruumi muusikat korraga kuulda. Siis liikusime aga nüüdseks minu lemmikkohta, mille nimi on HIFI. Tegemist on iseenesest keldrikorrusel oleva klubiga, aga õnneks klubiga pole väga palju pistmist. Selle koha muusika on maailma kõige parem! Iga kord, kui seal käime, mängitakse vähemalt mõni mu lemmiklugu - alustades Septemberist, jätkates Boogie Wonderlandi, Get Lucky ja lõpetades Beggin'iga. Selle koha atmosfäär on ka megamõnus, seal pole kunagi mingisuguseid minikleitides ja pukkidega 15-aastaseid, vaid inimesed, kes lihtsalt mõnusalt tantsida tahavad. Millegipärast andsid selle koha turvad ainult minule ja norrakale lambist "family card"'i, mis tähendab, et saame iga kolmp-reede-laup tasuta +1'ga sissepääsu ning veel mingisuguseid eripakkumisi. Veider, aga meil oli sellest ainult hea meel :D

Kui seal pidu läbi sai, läksime tagasi ühikasse. Ja mida rohkem ma seal olen, seda rohkem ma tegelikult saan aru, kui hea, et ma üksi elan. Alustades sellest, kuiii räpased ja rõvedad need ühisköögid on lõpetades sellega, et nende toakaaslastega võib ikka väga õnnetult "vedada". Kui olime umbes viie-kuue aeg tagasi ühikasse jõudnud, lebotasime 6kesi suure diivani peal ja kuulasime megavaikselt muusikat, me väga ei rääkinud isegi. Ja siis tuli üks tüdruk ja sõimas meid kõiki läbi, ütles, et tema peab kell 2 hommikul(!!!) tööl olema ja et me häirime ja segame tema und. Ma mõistan, kui me oleks reaalselt teinud jubedat lärmi ja tegemist oleks tööpäevaga ja ta peaks kell 6 üles ärkama. Igaljuhul, jäime nendega, kes ühikas ei ela, sinna samasse diivanile magama. Türgi tüdruk ja kreeka kutt olid läinud natuke hiljem magama ja kuulsid, kuidas ma eesti keeles sonisin, nad ütlesid et nad pole midagi nii nunnut veel kunagi kuulnud. Üldse, nad ütlevad eesti keele kohta nukukeel, sest see ei kõla väidetavalt nagu reaalne keel :D 

Hommikul ärkasime selle peale, et seesama tüdruk peksis taldrikuid ja nõusid ning kapiuksi, et võimalikult kõva lärmi ikka teha saaks. Blenderdas näiteks igat puuvilja eraldi, et saaks kauem masinaga müristada. Nii et selliseid inimesi siin ikka ka on.

Otsutasime viiekesi, et premeerime end pühapäeva lõuna puhul ühe korraliku inglise hommikusöögiga. Ja täiesti uskumatu, kui hea see oli! See sai oli just otse ahjust tulnud ja õrnalt küüslaauguga - oehh kõik oli imeline! Omanik tõi meile tasuta suure tüki veel just valminud jäätisekoogi maasikate ja šokolaadiga - njämm!!!

See oli hästi armas täpselt selline family breakfast - arutasime ka, et uskumatu, kui lähedasteks võib paari päevaga saada täiesti tundmatute inimestega. Ma olin eriti õnnelik, sest nemad tutvusid juba omavahel kõik see aeg, kui mina oma korteritega jändasin, nii et mind võtsid nad superkiiresti kõik avasüli vastu, mis oli supertore.

Kuna meeleolu oli kõigil väga ülev, siis otsustasime, et lähme magame paar tundi kodudes ja lähme jälle õhtul välja, sest ega see ju meid sega, et pühapäev on! Tšillisime jälle ühikas, aga umbes ühe aeg oli meil kahe norrakaga tuju minna jälle HIFI'sse tantsima. Seal oli pühapäeval sama hea pralle kui reedel või laupäeval, nii vinge! 

Kui HIFI kinni pandi, otsisime järgmise koha, kus edasi tantsida ning leidsime uue mõnusa muusikaga koha. Ma tahaks osata neid võrrelda mõne kohaga Eestis, aga ma tõesti ei oska, sest Eestis ei ole võimalik hea muusikaga kohta leida... Igatahes oli meil taaskord superlahe ööke.

Tahan nüüd aga ühest huvitavast seigast kirjutada. Kohtasime selle koha ees ühte vene meest, kes oli Inglismaal juba paar aastat elanud. Mu kursavend küsis muidugi esimese asjana, mida ta arvab Putinist. Mees vastas: "Ma armastan Putinit, sest ta tungib teistesse riikidesse ja varsti vallutame me jälle kogu maailma". Ma läksin lihtsalt nii närvi, et ma otsustasin, et parem on lihtsalt minema jalutada. Ootasin siis paar meetrit kaugemal, kuni nad vestluse lõpetasid. Mul ei ole muidu mingisugust probleemi venelastega ja ma ei suhtu neisse mingisuguse eelarvamusega, aga uskumatu, milliste silmaklappidega ikka inimesed elavad ja kui lolli juttu räägivad. Kurb.

TC HELICON

Uue nädala alguses teatati meile koolis, et neljapäeval on esimesel sajal lauljal võimalik osaleda workshopil, mis kestab terve päev, see vabastab meid teistest tundidest ja seal näidatakse meile, mida on võimalik teha TC HELICON toodetega ning kõik osalejad saavad päeva lõpuks 100naela väärtuses kingi. See firma on siis enamasti voice effect'ide ja looper'ite tegija. See üritus oli vist kõige lahedam asi, mis selles koolis tänase päevani toimunud on. Üks Ameerika lauljanna, kes The Voice'is neli jah-i sai, oli spetsiaalselt selleks ürituseks kohale lennanud ja samuti firma esindaja Kanadast. Päev oli jagatud erinevateks sektsioonideks, kus demonstreeriti meile erinevaid võimalusi, kuidas neid masinaid kasutada. Minu rääkisid nad igaljuhul pehmeks, üritan lähitulevikus ühe vidina soetada. Paar videonäidet:

 

Päeva lõpuks kingiti meile kõigile TC HELICON'i mikrofonid, kus on selline nupp, mis töötab koos loop'eriga, ehk selle mikrofoni pealt saab kanaleid vahetada ilma, et peaksid vajutama midagi nendel masinatel. Samuti saime ühe raamatu, mida veel pole jõudnud sirvida, aga kindlasti teen seda lähipäevilSuperlahe!!

LIGHT NIGHT

Eelmine reede toimus siin selline üritus nagu "Leeds Light Night" ehk kogu linn oli erinevate valgusinstallatsioonidega ehitud, põhitänaval toimus tuleshow koos akrobaatikashow'ga ja raekoja kõrval oli toidutänav erinevate putkadega, kus pakuti (ülehinnatud) sööke. Meie koolis toimus samal ajal ka Jazz Night, mis toimub kord kuus ning mõeldud jazz-õpilastele ja õpetajatele jämmimiseks. Kool oli nii ilusaks tehtud tuledega ning ka väljas toimus Light Night'i raames erinevaid muusikalisi etteasteid.

Selline bänd näiteks esitas paar lugu meie kooli ukse ees

Kahjuks jõudsime linna üsna hilja, nii et väga midagi ilusat linnas ei näinud. Läksime ühte pubisse, kus oli jälle megalahe muusika. Näiteks tuli "Grease Lightning" ja siis me tantsisime kõik seda Grease'i kuttide tantsu haha :D Samuti tuli "Rock Around the Clock" jms, mida kodumaal ainult laevades kuulda saab.

Superlahe on see, et hästi palju käib siin kõigil sõbrannasid/sõpru ja poissõpru/tüdruksõpru külas, nii et  kogu aeg tutvub uute inimestega. Vasakult: taanlase sõbranna, taanlane, hispaanlane, eestlane, türgi tüdruku kutt (kes on prantslane), türgi tüdruk ja norrakas

Vot selliseid asju siin linnas siis toimub. Üritan edaspidi natuke parema struktuuriga neid postitusi teha, kuid päeva lõpuks kirjutan ma seda siiski endale, et kunagi aastate pärast oleks tore meenutada. :)

G.

Esimene koolinädal, esimene audition & lekkiv vetsupott

Minu neljas(?) koolinädal on nüüdseks keskel/lõpusirgel, toimunud on hästi palju, nii et olen blogimisega vääääga  ajagraafikust maas, kuid üritan jälle graafikusse jõuda ja kuna olen hetkel tõbine, siis ongi praegu ideaalne aeg võtta korraks aeg maha ja teha oma esimesele kuule väike tagasivaade. Paljud on palunud, et ma kirjutaksin täpsemalt koolist ja ainetest ja nädalaplaanist. Üritan siis selle esimese nädala näitel ja mõningate värvikamate seikadega siia kirja panna.

KOOL

Kool, kus ma õpin, on Leeds College of Music ning tegemist on konservatooriumiga. Kool saab see aasta 50-aastaseks ning oli esimene kool Inglismaal, kes 10 aastat tagasi alustas Popular Music eriala õpetamist, seega eriala kui selline on veel üsna noor ning õppekava ja suunda muudetakse pidevalt, et seda paremaks ja efektiivsemaks muuta. Kuulatakse ka hästi palju õpilaste tagasisidet ning seda ka reaalselt võetakse arvesse ja tehakse muudatusi, mis on minu jaoks üsna uus ja võõras, sest põhikoolis/gümnaasiumis jaurati ühe probleemi kallal umbes 5 aastat enne, kui midagi muutus. Samuti on õpetajad niiiii lahedad, kõik on hästi innovatiivse mõtlemisega, tõesti armastavad seda, mida nad õpetavad ja üritavad olla õpilastele nii kättesaavad kui võimalik. Näiteks on nad ise loonud sellise süsteemi, et kolmapäeviti või reedeti tšillivad nad Cafe Baris (kohvik/baar/lounge, kus õpilased saavad aega parajaks teha enne loenguid) teatud kellaaegadel ning siis saab minna nende käest abi/nõu küsima või niisama juttu rääkima, samuti saab neile alati kirjutada/joonistada ja nad vastavad umbes minutiga.
Superlahe on ka see, et kõik ruumid, mis koolis asuvad, on alati õpilastele avatud - harjutusklassid, stuudiod, miksimis/masterdamisstuudiod, bändiruumid, Mac-laborid, raamatukogu jnejne. Lihtsalt pead endale aja broneerima ja võid kasutada nii kaua, kui vaja. Kool on nädala sees kella kolmeni öösel lahti, nii et kõik harjutamised saavad harjutatud ja lindistamised lindistatud.

 Siin paar näidet practice room'idest.

ESMASPÄEV

Selle semestri (ja ka ilmselt edaspidi) ained on jaotatud kolmeks: lectures, seminars & workshops ehk loengud, seminarid ja workshopid.

Ükski päev mul enne 11t ei alga. Esmaspäeviti algab päev kell 11 ning esimene loeng on Working in the Creative Industy, mis on loengu vormis ja toimub suures saalis. See kool on hästi nö business-orientated ehk nende jaoks on hästi oluline see, et nii palju inimesi leiaks kohe peale kooli lõpetamist töö, kui vähegi võimalik. Eelmise aasta statistika näitas, et 90% õpilastest leidsid kuue kuu jooksul peale kooli lõppu töö, nii et see peab üsnagi paika.Minule see äri pool just väga suurt huvi ei paku, aga kasuks tuleb ikka. Igatahes on see aine nende sõnul ainulaadne ja teistes muusikakoolides väga sellist lähenemist ei ole, et ka näiteks lauljad või trummarid peavad teadma muusika kui tööstuse tagamaid väga detailselt.

Järgmine aine on Performance in Context ja tegemist on workshopiga, mis toimub koolist üle tee olevas baaris/pubis/klubis, ei oskagi täpselt kirjeldada, kuidas seda kohta nimetada.
Ühesõnaga, tegemist on keldrikorrusel oleva venue'ga, kus on lava ning seal toimuvad iga nädalavahetus live kontserdid.
Lisan pildi, mille leidsin netist.

See tund toimub meil üle nädala, kestab kaks tundi ja toimub u 15-liikmelises grupis. Meil on 3 õpetajat ning seal aines me saame praktiseerida siis kõike seda, mida me teistes tundides õpime.
Esimene tund keskendusime taustavokaalidele, eriti unisoonile ja oktavile. Meile lasti näiteid, kuidas erinevates lugudes on kasutatud oktaveid ja unisoone, mida võib olla esimesel kuulamisel tähele ei panegi. Siis jaotati meid kaheks grupiks ja anti 10 minutit, et me õpiksime selgeks Justin Timberlake'i "Rock Your Body" esimese salmi, sest seal on ka seda oktavit kasutatud. Kümne minuti möödudes oli pandud lavale kaks mikrofoni ja siis paar tükki pidid proovima laulda nii, et tüdruk laulab ülevalt oktavis ja poiss alt ja uskumatu, kui paljud sellega hakkama ei saanud! Ehk siis see tund õigustas end täielikult, näitas, et paljud asjad, mida võetakse suhtumisega "Ppft see on nii lebo ja mis see siis ära ei ole" on tegelikkuses palju keerulisemad. Järgmiseks tunniks öeldi meile kõigile suvaliselt tolle päeva top20 nimekirjast mingisugune hetkehitt ja me peame sellest tegema oma versiooni ehk siis arranžeerima ja esitama seda nii, nagu meie oleks selle ise kirjutanud. Mina sain Taylor Swift'i "Bad Blood"'i, nii et nalja hakkab saama :D
Kooli peal ma väga rahvusvahelisi õpilasi polnud kohanud, aga kui selles tunnis kohalolekukontrolli tehti, siis õpetajal oli raskuse ühe nime hääldamisega, pärast küsisin sellelt poisilt, kus ta pärit on, ütles, et norrakas. Nii et üks rahvusvaheline kutt ikka oli minuga ühes rühmas jeii:D

Peale seda on poolteist tundi pausi (kui on nädal, kus workshopi pole, siis on kolm ja pool tundi pausi), mis mulle iseenesest väga ei meeldi. 3 ja pool tundi on okei, siis saab käia kas linnas ülejäänud nädalaks süüa ostmas või kodus vms, aga see poolteist tundi on nii tobe aeg, et kuskile nagu väga hästi ei jõua. Käisin istusin linnas ja jõin lattet ning siis hakkas viimane tund - Musicianchip'i seminar. Neid seminare on meil kahte erinevat tüüpi: ühes keskendutakse harmooniale, meloodiale, akordidele jm ja teises seminaris eraldi muusikastiilidele. Esmaspäeviti on see esimene. Kuulasime samuti erinevaid lugusid ning analüüsisime järgnevusi, kuulasime näiteks Sia "Chandelier"'i. Tol hetkel mul käis küll korra peast see mõte läbi, et kas tegelt ka ma olen KOOLIS? Uskumatu, et koolis saab õppida ka selliseid aineid, mis sulle meeldib haha :)

Esimene päev jättis mulle täiesti imelise mulje. Väljas oli megailus ilm ka ja mu süda lausa rõkkas rõõmust! Päev lõppeb juba poole 5st ja see on kõige hilisem aeg üldse, millal mul tunnid läbi saavad, nii et jääb alati palju aega kas endale harjutusklass võtta (mida ma ka üsna tihti teen, sest siin hobusemajas on seinad paberist ja muusikat kuulan ma siin pigem väga vaikselt, laulmisest rääkimata :( ) istuda koolikohvikus, käia linna peal või minna koju lebotama.

TEISIPÄEV

Teisipäeviti on mul kaks tundi - musicianship lecture ja musicianship seminar. Loeng toimub kõikidel popmuusika erialal õppivate inimestega koos, seminar on väiksemas grupis. Loengu vältel toimub palju arutelusid, näiteks diskuteeriti, kas ja mis vahe on populaarmuusikal ja popmuusikal jms. Tahetakse, et õpilased ise omavahel arutaksid ja arvamust avaldaksid. Seminaris alustasime erinevate muusikastiilide analüüsimist, esimene oli Country. Analüüsisime, mis helistikud ja tunnused on kantrimuusikale omased ja sõnade valikut jne. See tund on mu lemmiktund, õpetaja on superlahe, alati, kui seletab midagi instrumentatsiooni kohta, võtab vahepeal kitarri ja mängib mingi riff'i ise meile ette loost ja näitab, miks just nii mängiti ja tehti.
Olime jälle täiesti uude ja suvalisse gruppi jaotatud, aga õnneks seesama norrakas, kes esmaspäeval workshop'is oli, oli ka selles rühmas.
Igaljuhul ka peale teist päeva olin ma sama entusiastlik ja heas tujus kui eelmisel päeval.

KOLMAPÄEV

Kolmapäevad on mul vabad päevad, seega enamasti ma magan kaua, teen endale suure mõnusa hilise hommikusöögi ja siis kas lähen jalutan linnas või võtan paariks tunniks klassi ja tšillin seal. Kõige esimese nädala kolmapäev oli aga natuke teistmoodi. Meie koolil on oma infosüsteem, kus on ka tihti postitatud erinevaid tööpakkumisi. Enamus on need siiski kas vabatahtliku töö raames või mõne kohviku omad, kes teenindajaid otsivad. Nädala alguses avastasin ma aga, et mingisugune professionaalne party band otsib aastavahetuseks liikmeid, kellega Manchesteris töötada. Bänd nimetas oma stiiliks funk/soul/soulful house/dance, mis minus koheselt tähelepanu äratas, sest mulle väga meeldib sellist stiili muusika. Mõtlesin tükk aega, kas kandideerida või mitte (esimene voor oli nö onine-voor, pidi saatma enda tutvustuse, pildi, varasemaid etteastumisi jne), aga mõtlesin, et võin ju oma info neile saata, vahet pole, kas sobin neile või mitte. Niisiis kandideerisin ja teisipäeva hommikul saadeti vastus ja kutsuti Manchesteri audition'ile. Taaskord olin kahtleval seisukohal, kas minna või mitte. Sellised audition'id ei ole väga minu teema, aga mõtlesin, et milleks ma üldse siin olen, kui mitte selleks, et end proovile panna ja uusi väljakutseid võtta ja lõppude lõpuks potentsiaalselt saada ka reaalselt tööd ja raha esinemise eest, mida siin õpilased enamasti ikka väga kergesti ei saa. Niisiis ostsin teisipäeva õhtul bussipiletid ja kolmapäeval kella ühe ajal läksin bussi peale ning sõitsin Manchesteri. Bussisõit kestis natuke üle tunni. Kuna olin varem Manchesteris käinud (postitust Manchesteri reisi kohta saab lugeda siit), siis päris naljakas oli jälle samu tänavaid ja maju näha. Teadsin täpselt, kuhu ja kuidas minna tuleb, kuigi olin selles linnas ainult kaks päeva olnud.
Audition oli üsna naljakas, see toimus mingisuguses käsitöölao/poe keldrikorrusel, kus olid sellised boxid, kus ma kujutan ette, et tavaliselt tehakse mingeid test-shoot'e vms. Üks noor kutt võttis mu vastu ja ütles, et see, kes tegelikult otsustab, pole hetkel kohal, nii et ta filmib minu lood üles ja siis saadab sellele naisele. Pidin esitama kaks lugu. Kogu see asi oli selline natuke awkward, aga mul polnud kordagi mingit hirmu või pinget vms, see oli pigem nagu naljakas, ma isegi ei tea, miks :D  Pärast seda vestlesime natuke selle mehega, ta rääkis sellest bändist ja firmast ja mida nad teevad ja küsis minult varasemaste kogemuste kohta jne. Selle bändi kodukas: http://www.makehappen.co.uk/music-artists/phunk-phenomena-2/ Ta ütles kohe, et megalt tuleb kasuks, et ma laevas olen töötanud, sest siis olen pikkade settidega harjunud ja erinevate stiilidega jne. Ainuke asi, mis ta ütles ka kohe, et võib natuke paha olla, on see, et ma olen Leedsis, sest kui vaja proove teha, siis mul raske koju saada jne. Aga üldiselt tundus kõik legit ja selle kutiga olime ka hästi ühel lainel ja mul jäi üsna hea tunne sellest üritusest. Mõtlesin, et isegi kui ei saa, siis olen jälle kogevuse võrra rikkam ja on jälle midagi toredat, mida meenutada. Kuna mul oli bussini poolteist tundi aega ja ma teadsin, et Manchesteris on juhuslikult maailma suurim PRIMARK, siis seadsin oma sammud loomulikult sinnapoole. Samuti jalutasin kohtades, kus aastake tagasi Ketliniga seiklesime.

(hotell, kus eelmine mai Ketliniga ööbisime)

(sept 2015)

(mai 2014)

väike selfie ikka ka enne auditionile minekut

Bussisõit tagasi Leedsi venis poolteist tundi pikemaks, sest tegu oli tipptunniga. See bussigraafiku asi ajab mind nii närvi, ma saan aru, et nad ei saa midagi teha, seal linnades on võimatu ennustada tipptunni ajal, kui kiiresti või aeglaselt buss liigub, aga neil võiks ju mingi aimdus olla, kui kaua teatud kellaajal transport sõidab. Sest on loogiline, et bussi reaalne sõiduaeg võib venida 10-15minutit pikemaks, aga mitte poolteist tundi! Igatahes jõudsin õhtul ilusasti koju ja seljataga oli väga huvitav päev!

NELJAPÄEV

Ootasin seda päeva väga, sest sellel päeval toimus esimene bändiproov.

Esimene tund oli aga Working in the Creative Industry seminar, mis tähendas seda, et meid oli jälle väikesteks gruppideks jaotatud, kus meid jaotati veel väiksemateks gruppideks, et hakata välja töötama mingisugust äriideed, mida peame esitlema jaanuaris. Mulle ei meeldi see tund!!! Äri äriks, aga nagu me kõik teame põhikoolist ja keskkoolist, on grupitööd maailma kõige nõmedamad asjad ja eriti siis, kui oled võhivõõrastega ühes grupis. Kõik on nii passiivsed ja midagi öelda ei ole + nii keeruline on midagi välja ka mõelda, mis oleks hea ja toimiv äriidee, võahhh, mulle üldse ei istu! 

Peale seda tundi oli siis kauaoodatud bändiproov. Meid on suvaliselt jaotatud bändidesse ilma mingisuguse süsteemita. Kuna mina olen vana hea imelike inimeste külgetõmbaja, siis ega ka bändi puhul teistmoodi saa! Ütleme nii, et ma olin nii nii NII pettunud peale seda proovi, sest eeldad ju ikka, et sellises koolis on ainult head ja väga head muusikud. Tuleb välja, et reaalsetel audition'itel oli väga palju lihtsam saada, eriti instrumentalistidel ja no arusaadav, ega iga inimese jaoks ei saagi 2 tundi kulutada, vaid lastakse paari asja mängida ja kõik + kool teeb väga palju mööndusi näiteks teooriatesti tegemise suhtes. Paljudel on see tegemata, nii et neile antakse esimese semestri lõpuni aega, et see ära teha. Kui nad ei tee, siis peavad eraldi hakkama maksma kursuse eest, mille lõpus nad ikkagi selle tegema peavad. Ühesõnaga, tänu sellele on ka päris udusid siia ära eksinud. Meie ansamblis olid kõik hästi erinevate stiilidega, aga keegi ei ole ka kahjuks ülimalt hea oma stiilis - meil on kaks lauljat, kaks kitarristi, trummar ja pianist. See teine laulja on selline Björk'ilik, kitarrist Elvis Presley-stiili harrastaja, klahvkamees on hoopiski klassikalise muusika kursuselt (ei kujuta ette, kuidas ta meie bändi ära eksis), näiteks ta polnud varem popmuusikaga mitte mingit tegemist teinud. Kui esimeses proovis üritasime kõik oma lemmikartiste ja lugusid jagada, et saada üksteise stiilist aru, siis tema ütles suure õhinaga: "Teate, ma just eelmine nädal kuulsin ühte superlahedat laulu, ma ei tea, kas te olete kuulnud, aga te võiks kindlasti kunagi kuulata, selle nimi oli vist mm "Bohemian Rhapsody" või midagi sarnast". Ja ma istusin suu lahti ja mõtlesin, et kas tegelt ka?? Igatahes üsna õnnetu on kogu see värk. Ma saan aru, et proffidega mängimine on mu täiesti ära rikkunud ja kui ma oleksin tulnud otse koolist ilma igasuguse bänditegemise ja esinemiskogemuseta, oleksin ma ilmselt olnud sillas, aga ma olin NIII pettunud ja kurb!

REEDE

Reedel on mul ainult üks tund ja see on mu individuaalne laulutund. Ma arvan päris tõsiselt, et ma pole aastaid nii närvis olnud, kui enne seda tundi, ma isegi ei tea, miks. Mul oli igatahes ikka väga hull närv sees, kõhus keeras ja vastik oli olla. Kui ma seal olin, rahunesin ma muidugi maha, aga tund iseenesest oli üsna veider. Kõigepealt ta küsis mu tausta jne, ja siis ta näiteks küsis mult, et kuidas ma oma hommikut alustan, kui ma tean, et mul on vaja sellel päeval 6x45 laulda. Mõtlesin natuke aega, et huvitav, mis vastust ta ootab, aga ega kaua ei mõelnud, ütlesin ausalt, et ärkan üles ja panen end riidesse ja sellega minu ettevalmistus piirdub. Kui ta kuulis, et ma enne ei võimle pool tundi ja ei laula pool tundi häält lahti, siis oli ta sellest päris šokeeritud... Igaljuhul, siis ta tahtis, et ma laulaks talle. Laulsin ära, mille peale ta küsis, et mida ma muudaksin selle esituse juures või mida ma teistmoodi teeks. Ma ei osanud kohe midagi selle peale vastata, ütlesin, et kui ma midagi muuta tahaks, siis ma ju ilmselgelt teeks seda?! Tema vastus oli selle peale umbes "Nojah, ega ma ka ei oska midagi väga muuta". Siis oli selline "okei mida nüüd teha" hetk ja siis ta otsustas, et oleks tore mind panna hästi kõrgelt karjuma ja röökima. Ma ei tea... kõik teised lauluõpetajad on niiiiiiiii lahedad, aga minul pigem ei ole väga vedanud temaga.. võib olla läheb kõik paremaks, kui on mingid kindlad ülesanded ja asjad, aga hetkel küll selline meeeeeeehhh - emotsioon natuke.

Jalutasin siis üsna kurvas meeleolus kodu poole, ilm oli ka vastik, nagu siin üsna tihti ikka on. Jõudsin koju ja avastasin, et vannitoas on põrand kuidagi kahtlaselt märg. Ma olin küll paar tundi tagasi duši all käinud, aga enda meelest ma niimoodi plätserdanud küll ei olnud. Kuivatasin siis põranda ära ja paari tunni pärast märkasin, et põrand on jälle märg. Kui lõpuks magama hakkasin jääma ja kõik tehnilised vidinad olin kinni pannud, kuulsin tilkumist. Läksin siis uurisin, mis toimub -  vetsupott lekkis! Aga nii imelikust kohast, et ega ma kuidagi parandada seda ka ei saanud ise, tegin siis rätikutest igasuguseid hunnikuid ja mägesid, et võimalikult vähe vett põrandale jõuaks, panin hommikul 8ks äratuse, et kutsuda majahaldur parandama, aga ärkasin 7.15 välisukse paugu peale - mees, keda mul vaja oli, läks ära! Kui olukorda üle vaatama läksin, oli tilkumise sagedus umbes viiekordistunud, kõik ujus ja vesi hakkas ka juba toa poole tulema. Istusin siis kell 7 hommikul oma nelja rätikuga põrandal ja üritasin seda jääkülma vett kuidagi kuivatada. See päev oli kindlalt siiamaani vist ainuke päev, kus kõik tundus lihtsalt nii halb ja vastik :D need kaks päeva koolis olid olnud sellised vastikud ja siis see vetsupotijama ja nii külm oli jnejnejne...Õhtul tuli õnneks see majahoidja ja parandas mul ära asja, nii et kõik sai korda ja kõik lahenes.

Vot selline on üldjoontes mu tunniplaan. Iga nädal toimub muidugi tundides igasuguseid uusi ja huvitavaid asju, aga ülesehituselt on kõik enam-vähem sama. Järgmises postituses kirjutan koolivälisest tegevusest ja elukesest :)

G.