Elu on seiklus!

Kuna enamasti toimub iga päev ikka midagi sellist, mis vääriks ülesmärkimist, on see blogipidamine üpriski keerukas. Niisiis mõtlesin, et teen lihtsalt ühe suure postituse lahedamatest üritustest, mida külastanud olen, mida näinud ja teinud olen. Juba hoiatan ette, et see postitus on ilmselt all over the place ja väga pikk, nagu mul ikka kombeks. Üritan nii palju pilte lisada kui võimalik, kahjuks läks mu telefon katki, nii et saan panna ainult nii palju pilte, kui olen kellelegi saatnud või salvestanud :(

KAKS SÕNA - STUDENT DISCOUNT

Seda sõnapaari nähes lähevad üliõpilased tavaliselt hulluks. Ükskõik, kui palju allahindlus tegelikult on (kas või paar senti) - kõik tundub parem, kui see on allahinnatud. Minu teise nädala teisipäevasel päeval toimus siinses suures kaubanduskeskuses spetsiaalne üritus õpilastele, kus enamus poed tegid 10-20% allahindlust ning igas vabas nurgakeses toimus mõni etteaste või loos vms. Olin sellel ajal nagunii linnas, nii et mõtlesin ka minna kohapeale ja tšekata, millega tegu on. Poe sissekäigud olid tund aega enne kinni pandud ning nende ees oli juba tund aega varem megapikk järjekord. Tunne oli, nagu Jusitn Bieber oleks oma kohalolekuga linna õnnistama tulnud või miskit, uskumatu! Kõigile anti käepaelad ja sissekäigud olid tõesti, nagu läheks kuskile suurele kontserdile, teed olid piiratud nende hõbedaste aedikutega.
Vaatepilt oli iseenesest megalahe, aga no ütlus "vaene tudeng" ei tähendanud sel õhtul küll miskit.

SNARKY PUPPY

Kõik, kes vähegi muusikahullud on, teavad mida see bänd sümboliseerib. See bänd sümboliseerib muusikat kõige siiramas ja musikaalsemas mõttes. Juba kevadel/suvel nägin, et nad esinevad Leedsis ja olin kindel, et lähen. Mingi hetk tahtsid ka mu kallid sõbrad Rando ja Dennis mulle selleks ajaks siia külla tulla, aga koolid ja muud jurad segasid kahjuks plaane. Endalegi üllatuseks polnud mul aga paar päeva enne kontserti veel pilet ostetud, ei oskagi ausalt põhjust hetkel öelda. Kui siis norrakaga arutasime, kas piletid olemas ja kas minna, teadis tema, et piletid on juba väljamüüdud. Naljakas, miks see sõna alati kümme korda kiiremalt tegutsema paneb, igaljuhul tormasin koju, leidsin et pileteid on veel ning otsustasime, et lähme vaatame ikka asja üle ja see oli maailma kõige parem otsus.

Piletitega oli muidugi natuke jamasti, seal on kaks valikut - kas prindid ise pileti välja või lähed samal päeval kohapeale ja võtad selle ise ära. Kuna mul siin kodus printerit ei ole ja raamatukogu printimissüsteemiga ma ka veel tuttav pole, otsustasin, et lähen kähku samal päeval sinna ja võtan oma pileti. Tegelikkuses ei teadnud ma seda, et ei ole päris ükskõik, mis kell sa seda piletit samal päeval võtma lähed, vaid ikkagi pileti saad sa alles siis, kui üritus hakkab ehk tuleb seista pikas järjekorras. Nii et minu päevane käik oli täiesti mõttetu. Vähemalt sain jälle oma päevanormi täis kõnnitud!

Kui olime natukene aega seal sabas seisnud, siis liitusid meiega norraka sõbrad, üks tüdruk Türgist, kes tegelikult elas Barcelonas, aga oli viimased 2 (3?) aastat õppinud Hastingsis boarding school'is ning üks kutt, kes oli kreeklane, aga elas Kuwaitis ja õppis seal inglise koolis. Ühesõnaga, tohutult kirju rahvusvaheline seltskond, aga juba paarist lausest sain aru, et nemad on vist esimesed minuvanused, kes reaalselt normaalset juttu räägivad. Siin riigis, nagu ma juba maininud olen, on 18-19-aastased umbes nagu Eestis 14-15-aastased, nii välimuselt kui olekult kui käitumiselt ja see on hästi kurb. Nendega ma tundsin aga kohe mingit klappi - jututeemad läksid esimesel viiel minutil kaugemale kui "omg ma ei viitsi üldse koolis käia tahaks ainult pidu panna" - mõlemad olid läbi elanud palju ja elanud erinevates kohtades ja oli näha, et nad on  väga väga intelligentsed, aga samas väga lõbusad ja lahedad inimesed.

Kontserdi venue oli superlahe, tegemist ei olnud väga suure saaliga, küll aga hästi kõrge saaliga. Seinad olid punasest telliskivist ja hästi sellise retro-vibe'iga, lava oli minu üllatuseks üsna väike.

Head pilti polnud kahjuks internetis olemas, see pilt on tehtud rõdult, aga vähemalt on lahe lagi näha :D Me olime rõdu kõige viimasemas reas, sest kuna enamasti rõdul istusid kõik, aga me tahtsime vahepeal ka tantsida, siis leidsime, et viimane rida on selleks kõige õigem koht.

Alumine korrus.








Kontsert oli täiesti vapustav. Esiteks, superlahe oli see, et Snarky Puppy soojendas põhimõtteliselt ise ennast. Neil oli Ameerikast kaasa võetud laulja Lucy Woodward (Snarky Puppy on instrumentaalbänd, kes kursis ei ole) ja nad olid Lucy taustabänd. Kuna nad olid juba aastaid koostööd teinud, siis nad esitasid Snarky enda laule, kus Lucy osales või Lucy laule ja Snarkykad olid ise seade teinud jne. Hästi lahe laulja ja lahe energia oli kohe esimesest sekundist.

Terve kontserdi vältel oli vaja meelde tuletada, et hingamine on vajalik, et ellu jääda. Uskumatu, ei mingisuguseid fancy'sid kostüüme, ei mingit show'd, ei mingisuguseid eriefekte - laval olid ("ainult")
maailma kõige andekamad instrumentalistid ja tohutus koguses kirge selle vastu, mida nad teevad. Ma ei tea, kas ma olen lahedamat kontserti oma elus näinud, võib olla Pentatonixi esimene kontsert oli võrreldav sama emotsiooniga, kuid kaldun hetkel siiski Snarky poole, sest nende žanris ei oskaks mina mitte midagi teha, Pentatonixi seadeid laulda ei ole just kõige raskem ülesanne, seepärast oligi ilmselt emotsioon tugevam.

UUED SÕBRAD

Peale kontserti oli algne plaan koju minna, kuid kuna kontserdil oli väga palju meie kooli inimesi, siis  otsustasime, et lähme istume veel natukeseks kuskile maha ja muljetame.
Siin on see aasta tohutult palju norrakaid ja alles paar päeva tagasi sain teada,  miks. Leeds College of Music oli eraldi nende kooli sõitnud ja oma auditionid Norras pidanud, ilmselt pidasid kasulikuks norrakaid kutsuda (#raharaharaha). Tegelikult aga elavad vaid väga vähesed norrakad ühikas, sest isegi nende jaoks on see liiga kallis. Minu esimene norrakast tuttav elab näiteks oma parima sõbraga ühes majas, teised norrakad elavad vist neljakesi nendega samas naabruskonnas. Olen mõlemas kodus käinud ja mõlemad nägid sellised hästi tavalised välja. Ega siin tõesti muud pole vajagi ja no minu hobusemajast olid nad ikka törts normaalsemad, aga samas nad elavad ka mitmekesi. Hinnaklass on ka enamvähem minuga sama (u 500euri kuus).  Nad elavad kõik sellises kohas nagu Hyde Park, mis on Leedsis selline getto-rajoon. Seal pigem üksinda õhtuti käia ei tahaks ja naabruskond on pigem ebameeldiv. Kauguse poolest on ta umbes 20minutit bussiga sõita kesklinnast, nii et enda kodu asukoha eest pean siiski endiselt väga tänulik olema.

Paar pilti minu koduteest läbi linna.

See maastik meenutas mulle natuke mu kunagist vene keele kaustikut, kus olid need Navitrolla maalingud peal, hetkel ei leia seda pilti, aga samast seeriast:

Üldiselt, kui ma inimestele oma maja pilti näitan, siis kõik on arvamusel: "Issand sa räägid sellest nii jubedalt, aga näeb ju väga norm välja". Mulle meeldib siis selle peale vastata, et tegemist on väga fotogeenilise maja ja fotogeenilise korteriga. Sellega nõustub kindlasti ka mu isa, kes on seda kohta ka päriselt näinud ning nüüd ka mu norrakast kursavend, kes minu hobusejutu peale ütles kohe, et tema tahab ikka oma silmaga ka hobuse üle vaadata. Kui maja ette jõudsime, siis ta oli ka "Okei, pildi peal näeb tõesti asi parem välja" - reaktsiooniga :D 

Esimene nädalavahtus, kui kõikide uute rahvusvaheliste inimestega tuttavaks sain, oli ilmselt üks lahedamaid nädalavahetusi mu elus. Laupäeval otsustasime, et tšillime kõigepealt selle türgi tüdruku ühika köögis/elutoas ja siis lähme linna tantsulkale. Meil oli nii lõbus, kuulasime erinevaid Eurovisiooni laule (muideks, enamus inimesed teavad Eestit ainult tänu Eurovisioonile, minu jaoks on see hästi suur üllatus, aga väga paljud mäletasid näiteks väga täpselt, kuidas Elina sissetulekul moodustus lava põrandale vari jne). Meie lemmikuks (eriti norrakate, muidugi) jäi siiski Rybaki "Fairytale".

Jumal tänatud, et nemadki kõik eelistavad head muusikat jubedale klubitümpsule! Siiski, üks tüdruk avastas, et ühes klubis on tol õhtul retrodisko, mõtlesime, et okei, lähme. Tegelikkuses, kui kohale jõudsime, avastasime neli erinevat saali, mis olid omavahel ühenduses, kuid kus igas ruumis tuli erinevat dubstep'i erineva rütmiga, olime seal max 5 minutit, sest see ajas täiesti hulluks, sest mingi koha peal oli kõige nelja ruumi muusikat korraga kuulda. Siis liikusime aga nüüdseks minu lemmikkohta, mille nimi on HIFI. Tegemist on iseenesest keldrikorrusel oleva klubiga, aga õnneks klubiga pole väga palju pistmist. Selle koha muusika on maailma kõige parem! Iga kord, kui seal käime, mängitakse vähemalt mõni mu lemmiklugu - alustades Septemberist, jätkates Boogie Wonderlandi, Get Lucky ja lõpetades Beggin'iga. Selle koha atmosfäär on ka megamõnus, seal pole kunagi mingisuguseid minikleitides ja pukkidega 15-aastaseid, vaid inimesed, kes lihtsalt mõnusalt tantsida tahavad. Millegipärast andsid selle koha turvad ainult minule ja norrakale lambist "family card"'i, mis tähendab, et saame iga kolmp-reede-laup tasuta +1'ga sissepääsu ning veel mingisuguseid eripakkumisi. Veider, aga meil oli sellest ainult hea meel :D

Kui seal pidu läbi sai, läksime tagasi ühikasse. Ja mida rohkem ma seal olen, seda rohkem ma tegelikult saan aru, kui hea, et ma üksi elan. Alustades sellest, kuiii räpased ja rõvedad need ühisköögid on lõpetades sellega, et nende toakaaslastega võib ikka väga õnnetult "vedada". Kui olime umbes viie-kuue aeg tagasi ühikasse jõudnud, lebotasime 6kesi suure diivani peal ja kuulasime megavaikselt muusikat, me väga ei rääkinud isegi. Ja siis tuli üks tüdruk ja sõimas meid kõiki läbi, ütles, et tema peab kell 2 hommikul(!!!) tööl olema ja et me häirime ja segame tema und. Ma mõistan, kui me oleks reaalselt teinud jubedat lärmi ja tegemist oleks tööpäevaga ja ta peaks kell 6 üles ärkama. Igaljuhul, jäime nendega, kes ühikas ei ela, sinna samasse diivanile magama. Türgi tüdruk ja kreeka kutt olid läinud natuke hiljem magama ja kuulsid, kuidas ma eesti keeles sonisin, nad ütlesid et nad pole midagi nii nunnut veel kunagi kuulnud. Üldse, nad ütlevad eesti keele kohta nukukeel, sest see ei kõla väidetavalt nagu reaalne keel :D 

Hommikul ärkasime selle peale, et seesama tüdruk peksis taldrikuid ja nõusid ning kapiuksi, et võimalikult kõva lärmi ikka teha saaks. Blenderdas näiteks igat puuvilja eraldi, et saaks kauem masinaga müristada. Nii et selliseid inimesi siin ikka ka on.

Otsutasime viiekesi, et premeerime end pühapäeva lõuna puhul ühe korraliku inglise hommikusöögiga. Ja täiesti uskumatu, kui hea see oli! See sai oli just otse ahjust tulnud ja õrnalt küüslaauguga - oehh kõik oli imeline! Omanik tõi meile tasuta suure tüki veel just valminud jäätisekoogi maasikate ja šokolaadiga - njämm!!!

See oli hästi armas täpselt selline family breakfast - arutasime ka, et uskumatu, kui lähedasteks võib paari päevaga saada täiesti tundmatute inimestega. Ma olin eriti õnnelik, sest nemad tutvusid juba omavahel kõik see aeg, kui mina oma korteritega jändasin, nii et mind võtsid nad superkiiresti kõik avasüli vastu, mis oli supertore.

Kuna meeleolu oli kõigil väga ülev, siis otsustasime, et lähme magame paar tundi kodudes ja lähme jälle õhtul välja, sest ega see ju meid sega, et pühapäev on! Tšillisime jälle ühikas, aga umbes ühe aeg oli meil kahe norrakaga tuju minna jälle HIFI'sse tantsima. Seal oli pühapäeval sama hea pralle kui reedel või laupäeval, nii vinge! 

Kui HIFI kinni pandi, otsisime järgmise koha, kus edasi tantsida ning leidsime uue mõnusa muusikaga koha. Ma tahaks osata neid võrrelda mõne kohaga Eestis, aga ma tõesti ei oska, sest Eestis ei ole võimalik hea muusikaga kohta leida... Igatahes oli meil taaskord superlahe ööke.

Tahan nüüd aga ühest huvitavast seigast kirjutada. Kohtasime selle koha ees ühte vene meest, kes oli Inglismaal juba paar aastat elanud. Mu kursavend küsis muidugi esimese asjana, mida ta arvab Putinist. Mees vastas: "Ma armastan Putinit, sest ta tungib teistesse riikidesse ja varsti vallutame me jälle kogu maailma". Ma läksin lihtsalt nii närvi, et ma otsustasin, et parem on lihtsalt minema jalutada. Ootasin siis paar meetrit kaugemal, kuni nad vestluse lõpetasid. Mul ei ole muidu mingisugust probleemi venelastega ja ma ei suhtu neisse mingisuguse eelarvamusega, aga uskumatu, milliste silmaklappidega ikka inimesed elavad ja kui lolli juttu räägivad. Kurb.

TC HELICON

Uue nädala alguses teatati meile koolis, et neljapäeval on esimesel sajal lauljal võimalik osaleda workshopil, mis kestab terve päev, see vabastab meid teistest tundidest ja seal näidatakse meile, mida on võimalik teha TC HELICON toodetega ning kõik osalejad saavad päeva lõpuks 100naela väärtuses kingi. See firma on siis enamasti voice effect'ide ja looper'ite tegija. See üritus oli vist kõige lahedam asi, mis selles koolis tänase päevani toimunud on. Üks Ameerika lauljanna, kes The Voice'is neli jah-i sai, oli spetsiaalselt selleks ürituseks kohale lennanud ja samuti firma esindaja Kanadast. Päev oli jagatud erinevateks sektsioonideks, kus demonstreeriti meile erinevaid võimalusi, kuidas neid masinaid kasutada. Minu rääkisid nad igaljuhul pehmeks, üritan lähitulevikus ühe vidina soetada. Paar videonäidet:

 

Päeva lõpuks kingiti meile kõigile TC HELICON'i mikrofonid, kus on selline nupp, mis töötab koos loop'eriga, ehk selle mikrofoni pealt saab kanaleid vahetada ilma, et peaksid vajutama midagi nendel masinatel. Samuti saime ühe raamatu, mida veel pole jõudnud sirvida, aga kindlasti teen seda lähipäevilSuperlahe!!

LIGHT NIGHT

Eelmine reede toimus siin selline üritus nagu "Leeds Light Night" ehk kogu linn oli erinevate valgusinstallatsioonidega ehitud, põhitänaval toimus tuleshow koos akrobaatikashow'ga ja raekoja kõrval oli toidutänav erinevate putkadega, kus pakuti (ülehinnatud) sööke. Meie koolis toimus samal ajal ka Jazz Night, mis toimub kord kuus ning mõeldud jazz-õpilastele ja õpetajatele jämmimiseks. Kool oli nii ilusaks tehtud tuledega ning ka väljas toimus Light Night'i raames erinevaid muusikalisi etteasteid.

Selline bänd näiteks esitas paar lugu meie kooli ukse ees

Kahjuks jõudsime linna üsna hilja, nii et väga midagi ilusat linnas ei näinud. Läksime ühte pubisse, kus oli jälle megalahe muusika. Näiteks tuli "Grease Lightning" ja siis me tantsisime kõik seda Grease'i kuttide tantsu haha :D Samuti tuli "Rock Around the Clock" jms, mida kodumaal ainult laevades kuulda saab.

Superlahe on see, et hästi palju käib siin kõigil sõbrannasid/sõpru ja poissõpru/tüdruksõpru külas, nii et  kogu aeg tutvub uute inimestega. Vasakult: taanlase sõbranna, taanlane, hispaanlane, eestlane, türgi tüdruku kutt (kes on prantslane), türgi tüdruk ja norrakas

Vot selliseid asju siin linnas siis toimub. Üritan edaspidi natuke parema struktuuriga neid postitusi teha, kuid päeva lõpuks kirjutan ma seda siiski endale, et kunagi aastate pärast oleks tore meenutada. :)

G.