Esiteks, kui palju on tühja passimist!! Mul on pikal nädalal (ehk üle ühe nädala, kui toimub workshop ja WITCI loeng) kokku 9,5 tundi koolitunde, sealhulgas ka bändiproov ja eralaulutund. Kui on aga lühike nädal, siis on kokku 6,5h. KUUS JA POOL! Mul ei olnud viimased 5-6aastat koolis ühtegi päeva, kus mul oleks nii vähe tunde olnud! (okei, 12ndas mõni reede oli, kui meid varem koju lasti)
Siit tekibki küsimus, kas see kohutav pinge, mis õpilastele eesti koolides peale pannakse juba väga pisikesest saadik, on vajalik? Ma ei arva, et kõigil esmaskursuslastel hetkel samad emotsioonid on, kindlasti arsti erialal jm väga rasketel aladel on esimene aasta ülikoolis jätk gümnaasiumile, kuid oi kui paljudel on minuga sarnased mured. Võib olla ongi see lihtsalt meie probleem - kui lõpuks on meil vaba aega ja võimalik nö elama hakata, ei oska me seda enam teha, sest me oleme harjunud, et kogu aeg on nii tohutu tamp peal, sekunditki vaba aega ei ole, istud 8-9h koolis ja sellele lisaks pead iga õhtu muretsema, kuidas järgmine päev üle elada. Magada saad ka heal juhul 5-6 tundi, hommikusöök jääb tihti unarusse ning terve ülejäänud päev käid zombie'na tunnist tundi ja mõtled, miks sa seal oled ja miks see vajalik on.
Nüüd tunnen ma aga, et olen tagasi lasteaias. Minu päev algab 9-10 ajal. Koolis olen ma paar-kolm tundi. Siis on mul võimalus teha väikene lõunauinak. Kuna õhtul ühtegi kohustust ei ole, siis sellega ongi minu päevaplaan põhimõtteliselt läbi. Kõikide tegevuste vahele jääb muidugi ohtralt söömist. Samuti pole vajadust poole ööni üleval passida , sest järgmine päev ei oota ees midagi jubedat, mida kõrvaliste asjadega unustada tahaks.
Algul oli kõik uus ja huvitav, siis külastasin ma peale tunde uusi kohti linnas või tegin mõne uue kohvikuga tutvust või otsisin huvitavaid asju, mida oma hobusemajja osta. Aga kuna linn on üpriski pisike ja kõik tänavad juba läbikäidud, siis sellele ka aega enam ei kulu..
Jah, loomulikult, selle vaba ajaga saab teha väga palju kasulikku. Olla raamatukogus, lugeda raamatuid muusikatööstuse ja pop-muusika kohta või võtta raamatukogu riiulist täiesti suvaline võõras plaat ning kuulata see läbi, mida ma ka väga väga tihti teen. Arendada ennast. Võtta harjutusklass, laulda jne, aga esiteks olen ma siin olnud tohutult haige (reaalselt, umbes 90% ajast olen ma haige), nii et pean häälele puhkust andma (ei tea küll, millest tho), ka praegu näiteks ravin oma hääletust. Teiseks, kui kaua sa jaksad seal pisikeses ruumis ikka joriseda, tahaks esineda, tahaks laulda, tahaks andekaid inimesi enda ümber!!
Andekatest inimestest rääkides, olen ma šokeeritud selle kooli tasemest. Vähemalt lauljate esmaskursuslaste omast ja tasapisi ka teistest, vanemate aastate õpilaste omast. Esimene mõte oli:"Kuidas nad siia kooli sisse said? See konservatoorium on oma õppekava poolest UK tipp!" Nüüd ma enam-vähem mõistan, kuidas. Lauljatelt ei nõuta siin kuigi palju, just muusikateooria mõttes, milles mina end üsna kindlalt tunnen. Näiteks selle lauljate workshop-i raames on meil jaanuaris tehniline test, kus peame laulma mõned heliredelid, akordid ja intervallid. Kui meil oli viies tund ehk olime semestriga jõudnud poole peale, tehti kohaloleku kontroll nii, et öeldi inimese nimi ning asi, mida nad laulma pidid. Ühele öeldi näiteks duur heliredel ning ta laulis selle asemel moll-kolmkõla (kes natukenegi muusikast jagab, saab aru, mis vahe neil on) Mul tekkis reaalne ahastus, KUIDAS???? Minule anti miksolüüdia ning ühele teisele kutile bluesiredel ja me olime kahekesi umbes viieteistkümnest inimesest, kes oma asjad esimese korraga puhtalt ära laulsid (ja meie saime kõige raskemad, teised asjad olid tõesti VÄGA lambised). Siis pidasid ka õpetajad loengut, et selline asi ei ole võimalik. No see tõesti tekitab masendust.
Üleüldse, ma tunnen, et siin koolis on väga vähe teooriat, mis on väga vajalik laulja musikaalsuse arendamiseks. Jah, lauljaid on siin tõesti väga häid, kindlasti see tüdruk, kes laulis duuri heliredeli asemel moll kolmkõla, on minust parem laulja, aga tõenäoliselt mitte parem muusik. Sellepärast tahangi kõigile, kes tahavad oma tulevikku muusikaga siduda ning käivad veel muusikakoolis või võtavad kuskilt eratunde või laulavad mõnes muusikastuudios - PALUN ÄRGE TULGE ÄRA!!!! Ma ei jõua neid kordi lugeda, kui ma otsustasin, et muusikakooliga on kõik ja mina loobun, selleks ei pea olema üldse halb õpilane, et seda mõelda või tunda, ma ju lõpetasin kooli kiituskirjaga. Küll sokutati mind igasugustele klaverikonkurssidele ja solfivõistlustele, kus mul läks ka väga hästi ning paljud solfitunnid istusin ma tegevusetult, sest sain diktaadi paari korraga valmis ja ma ei pidanud väga palju vaeva nägema, et raske etüüd välja tuleks, aga sellest kõigest hoolimata tekitas muusikakool minus negatiivseid emotsioone. Hetkel ma ei jõua ära tänada nii muusikakooli kui ka ETV'd selle pagasi eest, mida nad mulle nii NII varakult kaasa andsid. Ma oleksin siia kooli võinud tulla ka 13-aastasena ja ma oleksin hakkama saanud.
Ka õpilaste enda olek ja seisukoht kooli ja õppimise suhtes ajab mind pehmelt öeldes närvi. Loengud on pooltühjad, seminarid samuti. Näiteks, võtsin nüüd see nädal (kuna on projektinädal ehk saime valida ühe aine, mida õpime terve nädal ja muid tunde ei toimu) valiktunniks Advanced Pop Theory, kus õpetaja palus esimese tunni algul, et kõik liituksid ühe grupiga infosüsteemis, kuhu ta materjali postitab. Täna on kolmapäev ja kohalolekukontrolli ajal ütles õpetaja, kui mu nimi tuli, et ma olen vist hetkel ainuke, kes teda actually kuulas ja liitus grupiga, et materjalidele ligi pääseda. Meid on selles aines umbes 40! See tund pidi olema kõige intensiivsem selle nädala jooksul, sest kestab esmaspäevast neljapäevani iga päev 3 tundi. Ütleme nii, et väga edasijõudnute solf see ei ole, aga vähemalt täna tegime me natuke juba midagi muud, kui tavalist duur helirida.
Sellest ka ilmselt minu natukene pettunud olek hetkeseisu suhtes. Ma ei mäleta, millal ma viimati oleksin tundnud, et mul oleks raske olnud (muusikalises mõttes). Ma tunnen, et mul on nii palju veel areneda ja samas nii palju anda, aga mul ei hetkel seda suunda/tundi, kus ma tunnen, et ma olen tõesti n00b ja algaja. Ka mu lauluõpetaja on päris keeruline inimene, ta ei anna mulle mingit tagasisidet ja ükskõik, kas mängin talle mingit lugu või laulan midagi ja küsin, mida ta arvab, vastab ta mulle: "Ei, palju olulisem on, mida SINA arvad". Okei, võib olla ongi see olulisem (haahaa), aga selles tunnis olen ma seal, et kuulata, mida ma õppima peaksin, et õppida professionaalilt. See teeb aga selle õppimise üsna keeruliseks.
Igaljuhul, kõik ülesanded, mis meile siin antakse, üritan ma teha maksimaalselt ja mul on tõesti vahepeal tunne, et ma olen siin selline overachiever, mida ma Eestis ei olnud. Siin lihtsalt on mul tunne, et kui ma juba muidu niisama tiksun, siis teen vähemalt need asjad, mida ma teha saan, väga hästi ära. Ja esimese ülesande, kus kahe peale pidime ühte lugu analüüsima, eest saime me superhea tagasiside, nii et vähemalt see "töö" oli asja eest.
Nii et kui te tahate, et teil oleks välismaal ülikoolis muusikat õppides piisavalt raske, siis tulge muusikakoolist ära haha :) tegelikult ikkagi mina soovitan õppida nii palju kui võimalik - te tunnete end niimoodi igas valdkonnas palju kindlamalt, eriti, kui teie esmaeelistus ei ole ainult lauljaks saamine.
Asju, mille kallal vinguda, on veel väga palju, aga tegelikult on palju toredaid asju ka! Näiteks alatest detsembrist on mul iga kuu vähemalt üks nädal vaba, nii et saan Eestis üsna tihe külaline olema! (lol väga väga vale on end külaliseks nimetada..) Loomulikult leian ma, et see on hästi tobe niimoodi jupitada (+ kes teeb 3 nädalat kevadvaheaega????) ja muidu saaks juba kõik asjad märtsis tehtud, aga kodus käimise vastu pole mul küll mitte miskit!
Samuti, mul oli üleelmine nädal reading week ehk meile anti puhkus puhkusest ning selle nädala ajal läksin ma Londonisse, Mariele külla. Eelmine nädal oli temal vaba nädal, nii et siis tuli tema minu juurde.
Sellest kõigest aga juba järgmises postituses!
No comments:
Post a Comment