Koolisüsteem aka LAPSED, ÄRGE TULGE MUUSIKAKOOLIST ÄRA!!!

Tänase seisuga käib mul siin koolis kümnes koolinädal (kui kaasa arvata esimene koolinädal, kus ei toimunud ühtegi tundi ja üks vaba nädal, kus samuti ei toimunud ühtegi tundi). Olen nüüdseks kooli ja süsteemiga täiesti harjunud (vähemalt enda meelest), tekkinud on pisike rutiin ning otsustasin, et teen uue postituse, sest minu esimesed emotsioonid on küll osati samad praegustega, kuid tegelikult on paljuski muutunud.

Esiteks, kui palju on tühja passimist!! Mul on pikal nädalal (ehk üle ühe nädala, kui toimub workshop ja WITCI loeng) kokku 9,5 tundi koolitunde, sealhulgas ka bändiproov ja eralaulutund. Kui on aga lühike nädal, siis on kokku 6,5h. KUUS JA POOL! Mul ei olnud viimased 5-6aastat koolis ühtegi päeva, kus mul oleks nii vähe tunde olnud! (okei, 12ndas mõni reede oli, kui meid varem koju lasti)
Siit tekibki küsimus, kas see kohutav pinge, mis õpilastele eesti koolides peale pannakse juba väga pisikesest saadik, on vajalik? Ma ei arva, et kõigil esmaskursuslastel hetkel samad emotsioonid on, kindlasti arsti erialal jm väga rasketel aladel on esimene aasta ülikoolis jätk gümnaasiumile, kuid oi kui paljudel on minuga sarnased mured. Võib olla ongi see lihtsalt meie probleem - kui lõpuks on meil vaba aega ja võimalik nö elama hakata, ei oska me seda enam teha, sest me oleme harjunud, et kogu aeg on nii tohutu tamp peal, sekunditki vaba aega ei ole, istud 8-9h koolis ja sellele lisaks pead iga õhtu muretsema, kuidas järgmine päev üle elada. Magada saad ka heal juhul 5-6 tundi, hommikusöök jääb tihti unarusse ning terve ülejäänud päev käid zombie'na tunnist tundi ja mõtled, miks sa seal oled ja miks see vajalik on.
Nüüd tunnen ma aga, et olen tagasi lasteaias. Minu päev algab 9-10 ajal. Koolis olen ma paar-kolm tundi. Siis on mul võimalus teha väikene lõunauinak. Kuna õhtul ühtegi kohustust ei ole, siis sellega ongi minu päevaplaan põhimõtteliselt läbi. Kõikide tegevuste vahele jääb muidugi ohtralt söömist. Samuti pole vajadust poole ööni üleval passida , sest järgmine päev ei oota ees midagi jubedat, mida kõrvaliste asjadega unustada tahaks.
Algul oli kõik uus ja huvitav, siis külastasin ma peale tunde uusi kohti linnas või tegin mõne uue kohvikuga tutvust või otsisin huvitavaid asju, mida oma hobusemajja osta. Aga kuna linn on üpriski pisike ja kõik tänavad juba läbikäidud, siis sellele ka aega enam ei kulu..
Jah, loomulikult, selle vaba ajaga saab teha väga palju kasulikku. Olla raamatukogus, lugeda raamatuid muusikatööstuse ja pop-muusika kohta või võtta raamatukogu riiulist täiesti suvaline võõras plaat ning kuulata see läbi, mida ma ka väga väga tihti teen. Arendada ennast. Võtta harjutusklass, laulda jne, aga esiteks olen ma siin olnud tohutult haige (reaalselt, umbes 90% ajast olen ma haige), nii et pean häälele puhkust andma (ei tea küll, millest tho), ka praegu näiteks ravin oma hääletust. Teiseks, kui kaua sa jaksad seal pisikeses ruumis ikka joriseda, tahaks esineda, tahaks laulda, tahaks andekaid inimesi enda ümber!!
Andekatest inimestest rääkides, olen ma šokeeritud selle kooli tasemest. Vähemalt lauljate esmaskursuslaste omast ja tasapisi ka teistest, vanemate aastate õpilaste omast. Esimene mõte oli:"Kuidas nad siia kooli sisse said? See konservatoorium on oma õppekava poolest UK tipp!" Nüüd ma enam-vähem mõistan, kuidas. Lauljatelt ei nõuta siin kuigi palju, just muusikateooria mõttes, milles mina end üsna kindlalt tunnen. Näiteks selle lauljate workshop-i raames on meil jaanuaris tehniline test, kus peame laulma mõned heliredelid, akordid ja intervallid. Kui meil oli viies tund ehk olime semestriga jõudnud poole peale, tehti kohaloleku kontroll nii, et öeldi inimese nimi ning asi, mida nad laulma pidid. Ühele öeldi näiteks duur heliredel ning ta laulis selle asemel moll-kolmkõla (kes natukenegi muusikast jagab, saab aru, mis vahe neil on) Mul tekkis reaalne ahastus, KUIDAS???? Minule anti miksolüüdia ning ühele teisele kutile bluesiredel ja me olime kahekesi umbes viieteistkümnest inimesest, kes oma asjad esimese korraga puhtalt ära laulsid (ja meie saime kõige raskemad, teised asjad olid tõesti VÄGA lambised). Siis pidasid ka õpetajad loengut, et selline asi ei ole võimalik. No see tõesti tekitab masendust.

Üleüldse, ma tunnen, et siin koolis on väga vähe teooriat, mis on väga vajalik laulja musikaalsuse arendamiseks. Jah, lauljaid on siin tõesti väga häid, kindlasti see tüdruk, kes laulis duuri heliredeli asemel moll kolmkõla, on minust parem laulja, aga tõenäoliselt mitte parem muusik. Sellepärast tahangi kõigile, kes tahavad oma tulevikku muusikaga siduda ning  käivad veel muusikakoolis või võtavad kuskilt eratunde või laulavad mõnes muusikastuudios - PALUN ÄRGE TULGE ÄRA!!!! Ma ei jõua neid kordi lugeda, kui ma otsustasin, et muusikakooliga on kõik ja mina loobun, selleks ei pea olema üldse halb õpilane, et seda mõelda või tunda, ma ju lõpetasin kooli kiituskirjaga. Küll sokutati mind igasugustele klaverikonkurssidele ja solfivõistlustele, kus mul läks ka väga hästi ning paljud solfitunnid istusin ma tegevusetult, sest sain diktaadi paari korraga valmis ja ma ei pidanud väga palju vaeva nägema, et raske etüüd välja tuleks, aga sellest kõigest hoolimata tekitas muusikakool minus negatiivseid emotsioone. Hetkel ma ei jõua ära tänada nii muusikakooli kui ka ETV'd selle pagasi eest, mida nad mulle nii NII varakult kaasa andsid. Ma oleksin siia kooli võinud tulla ka 13-aastasena ja ma oleksin hakkama saanud.

Ka õpilaste enda olek ja seisukoht kooli ja õppimise suhtes ajab mind pehmelt öeldes närvi. Loengud on pooltühjad, seminarid samuti. Näiteks, võtsin nüüd see nädal (kuna on projektinädal ehk saime valida ühe aine, mida õpime terve nädal ja muid tunde ei toimu) valiktunniks Advanced Pop Theory, kus õpetaja palus esimese tunni algul, et kõik liituksid ühe grupiga infosüsteemis, kuhu ta materjali postitab. Täna on kolmapäev ja kohalolekukontrolli ajal ütles õpetaja, kui mu nimi tuli, et ma olen vist hetkel ainuke, kes teda actually kuulas ja liitus grupiga, et materjalidele ligi pääseda. Meid on selles aines umbes 40! See tund pidi olema kõige intensiivsem selle nädala jooksul, sest kestab esmaspäevast neljapäevani iga päev 3 tundi. Ütleme nii, et väga edasijõudnute solf see ei ole, aga vähemalt täna tegime me natuke juba midagi muud, kui tavalist duur helirida.

Samuti on meil ühes aines vaja teha grupitööd ja ma vist juba mainisin, kui ebameeldiv see on! Inimesed ei tule kohale, ei panusta mitte midagi, nii et lõpuks istun ma ikka üksi kokkulepitud kohas ja kellaajal ettekande tegemise hommikul ja teen powerpoint'i, kuni poole tunni pärast inimesed tiksuma hakkavad, õuduk!

Sellest ka ilmselt minu natukene pettunud olek hetkeseisu suhtes. Ma ei mäleta, millal ma viimati oleksin tundnud, et mul oleks raske olnud (muusikalises mõttes). Ma tunnen, et mul on nii palju veel areneda ja samas nii palju anda, aga mul ei hetkel seda suunda/tundi, kus ma tunnen, et ma olen tõesti n00b ja algaja. Ka mu lauluõpetaja on päris keeruline inimene, ta ei anna mulle mingit tagasisidet ja ükskõik, kas mängin talle mingit lugu või laulan midagi ja küsin, mida ta arvab, vastab ta mulle: "Ei, palju olulisem on, mida SINA arvad". Okei, võib olla ongi see olulisem (haahaa), aga selles tunnis olen ma seal, et kuulata, mida ma õppima peaksin, et õppida professionaalilt. See teeb aga selle õppimise üsna keeruliseks.
Igaljuhul, kõik ülesanded, mis meile siin antakse, üritan ma teha maksimaalselt ja mul on tõesti vahepeal tunne, et ma olen siin selline overachiever, mida ma Eestis ei olnud. Siin lihtsalt on mul tunne, et kui ma juba muidu niisama tiksun, siis teen vähemalt need asjad, mida ma teha saan, väga hästi ära. Ja esimese ülesande, kus kahe peale pidime ühte lugu analüüsima, eest saime me superhea tagasiside, nii et vähemalt see "töö" oli asja eest.

Nii et kui te tahate, et teil oleks välismaal ülikoolis muusikat õppides piisavalt raske, siis tulge muusikakoolist ära haha :) tegelikult ikkagi mina soovitan õppida nii palju kui võimalik - te tunnete end niimoodi igas valdkonnas palju kindlamalt, eriti, kui teie esmaeelistus ei ole ainult lauljaks saamine.

Asju, mille kallal vinguda, on veel väga palju, aga tegelikult on palju toredaid asju ka! Näiteks alatest detsembrist on mul iga kuu vähemalt üks nädal vaba, nii et saan Eestis üsna tihe külaline olema! (lol väga väga vale on end külaliseks nimetada..) Loomulikult leian ma, et see on hästi tobe niimoodi jupitada (+ kes teeb 3 nädalat kevadvaheaega????) ja muidu saaks juba kõik asjad märtsis tehtud, aga kodus käimise vastu pole mul küll mitte miskit!
Samuti, mul oli üleelmine nädal reading week ehk meile anti puhkus puhkusest ning selle nädala ajal läksin ma Londonisse, Mariele külla. Eelmine nädal oli temal vaba nädal, nii et siis tuli tema minu juurde.

Sellest kõigest aga juba järgmises postituses!

Elu on seiklus!

Kuna enamasti toimub iga päev ikka midagi sellist, mis vääriks ülesmärkimist, on see blogipidamine üpriski keerukas. Niisiis mõtlesin, et teen lihtsalt ühe suure postituse lahedamatest üritustest, mida külastanud olen, mida näinud ja teinud olen. Juba hoiatan ette, et see postitus on ilmselt all over the place ja väga pikk, nagu mul ikka kombeks. Üritan nii palju pilte lisada kui võimalik, kahjuks läks mu telefon katki, nii et saan panna ainult nii palju pilte, kui olen kellelegi saatnud või salvestanud :(

KAKS SÕNA - STUDENT DISCOUNT

Seda sõnapaari nähes lähevad üliõpilased tavaliselt hulluks. Ükskõik, kui palju allahindlus tegelikult on (kas või paar senti) - kõik tundub parem, kui see on allahinnatud. Minu teise nädala teisipäevasel päeval toimus siinses suures kaubanduskeskuses spetsiaalne üritus õpilastele, kus enamus poed tegid 10-20% allahindlust ning igas vabas nurgakeses toimus mõni etteaste või loos vms. Olin sellel ajal nagunii linnas, nii et mõtlesin ka minna kohapeale ja tšekata, millega tegu on. Poe sissekäigud olid tund aega enne kinni pandud ning nende ees oli juba tund aega varem megapikk järjekord. Tunne oli, nagu Jusitn Bieber oleks oma kohalolekuga linna õnnistama tulnud või miskit, uskumatu! Kõigile anti käepaelad ja sissekäigud olid tõesti, nagu läheks kuskile suurele kontserdile, teed olid piiratud nende hõbedaste aedikutega.
Vaatepilt oli iseenesest megalahe, aga no ütlus "vaene tudeng" ei tähendanud sel õhtul küll miskit.

SNARKY PUPPY

Kõik, kes vähegi muusikahullud on, teavad mida see bänd sümboliseerib. See bänd sümboliseerib muusikat kõige siiramas ja musikaalsemas mõttes. Juba kevadel/suvel nägin, et nad esinevad Leedsis ja olin kindel, et lähen. Mingi hetk tahtsid ka mu kallid sõbrad Rando ja Dennis mulle selleks ajaks siia külla tulla, aga koolid ja muud jurad segasid kahjuks plaane. Endalegi üllatuseks polnud mul aga paar päeva enne kontserti veel pilet ostetud, ei oskagi ausalt põhjust hetkel öelda. Kui siis norrakaga arutasime, kas piletid olemas ja kas minna, teadis tema, et piletid on juba väljamüüdud. Naljakas, miks see sõna alati kümme korda kiiremalt tegutsema paneb, igaljuhul tormasin koju, leidsin et pileteid on veel ning otsustasime, et lähme vaatame ikka asja üle ja see oli maailma kõige parem otsus.

Piletitega oli muidugi natuke jamasti, seal on kaks valikut - kas prindid ise pileti välja või lähed samal päeval kohapeale ja võtad selle ise ära. Kuna mul siin kodus printerit ei ole ja raamatukogu printimissüsteemiga ma ka veel tuttav pole, otsustasin, et lähen kähku samal päeval sinna ja võtan oma pileti. Tegelikkuses ei teadnud ma seda, et ei ole päris ükskõik, mis kell sa seda piletit samal päeval võtma lähed, vaid ikkagi pileti saad sa alles siis, kui üritus hakkab ehk tuleb seista pikas järjekorras. Nii et minu päevane käik oli täiesti mõttetu. Vähemalt sain jälle oma päevanormi täis kõnnitud!

Kui olime natukene aega seal sabas seisnud, siis liitusid meiega norraka sõbrad, üks tüdruk Türgist, kes tegelikult elas Barcelonas, aga oli viimased 2 (3?) aastat õppinud Hastingsis boarding school'is ning üks kutt, kes oli kreeklane, aga elas Kuwaitis ja õppis seal inglise koolis. Ühesõnaga, tohutult kirju rahvusvaheline seltskond, aga juba paarist lausest sain aru, et nemad on vist esimesed minuvanused, kes reaalselt normaalset juttu räägivad. Siin riigis, nagu ma juba maininud olen, on 18-19-aastased umbes nagu Eestis 14-15-aastased, nii välimuselt kui olekult kui käitumiselt ja see on hästi kurb. Nendega ma tundsin aga kohe mingit klappi - jututeemad läksid esimesel viiel minutil kaugemale kui "omg ma ei viitsi üldse koolis käia tahaks ainult pidu panna" - mõlemad olid läbi elanud palju ja elanud erinevates kohtades ja oli näha, et nad on  väga väga intelligentsed, aga samas väga lõbusad ja lahedad inimesed.

Kontserdi venue oli superlahe, tegemist ei olnud väga suure saaliga, küll aga hästi kõrge saaliga. Seinad olid punasest telliskivist ja hästi sellise retro-vibe'iga, lava oli minu üllatuseks üsna väike.

Head pilti polnud kahjuks internetis olemas, see pilt on tehtud rõdult, aga vähemalt on lahe lagi näha :D Me olime rõdu kõige viimasemas reas, sest kuna enamasti rõdul istusid kõik, aga me tahtsime vahepeal ka tantsida, siis leidsime, et viimane rida on selleks kõige õigem koht.

Alumine korrus.








Kontsert oli täiesti vapustav. Esiteks, superlahe oli see, et Snarky Puppy soojendas põhimõtteliselt ise ennast. Neil oli Ameerikast kaasa võetud laulja Lucy Woodward (Snarky Puppy on instrumentaalbänd, kes kursis ei ole) ja nad olid Lucy taustabänd. Kuna nad olid juba aastaid koostööd teinud, siis nad esitasid Snarky enda laule, kus Lucy osales või Lucy laule ja Snarkykad olid ise seade teinud jne. Hästi lahe laulja ja lahe energia oli kohe esimesest sekundist.

Terve kontserdi vältel oli vaja meelde tuletada, et hingamine on vajalik, et ellu jääda. Uskumatu, ei mingisuguseid fancy'sid kostüüme, ei mingit show'd, ei mingisuguseid eriefekte - laval olid ("ainult")
maailma kõige andekamad instrumentalistid ja tohutus koguses kirge selle vastu, mida nad teevad. Ma ei tea, kas ma olen lahedamat kontserti oma elus näinud, võib olla Pentatonixi esimene kontsert oli võrreldav sama emotsiooniga, kuid kaldun hetkel siiski Snarky poole, sest nende žanris ei oskaks mina mitte midagi teha, Pentatonixi seadeid laulda ei ole just kõige raskem ülesanne, seepärast oligi ilmselt emotsioon tugevam.

UUED SÕBRAD

Peale kontserti oli algne plaan koju minna, kuid kuna kontserdil oli väga palju meie kooli inimesi, siis  otsustasime, et lähme istume veel natukeseks kuskile maha ja muljetame.
Siin on see aasta tohutult palju norrakaid ja alles paar päeva tagasi sain teada,  miks. Leeds College of Music oli eraldi nende kooli sõitnud ja oma auditionid Norras pidanud, ilmselt pidasid kasulikuks norrakaid kutsuda (#raharaharaha). Tegelikult aga elavad vaid väga vähesed norrakad ühikas, sest isegi nende jaoks on see liiga kallis. Minu esimene norrakast tuttav elab näiteks oma parima sõbraga ühes majas, teised norrakad elavad vist neljakesi nendega samas naabruskonnas. Olen mõlemas kodus käinud ja mõlemad nägid sellised hästi tavalised välja. Ega siin tõesti muud pole vajagi ja no minu hobusemajast olid nad ikka törts normaalsemad, aga samas nad elavad ka mitmekesi. Hinnaklass on ka enamvähem minuga sama (u 500euri kuus).  Nad elavad kõik sellises kohas nagu Hyde Park, mis on Leedsis selline getto-rajoon. Seal pigem üksinda õhtuti käia ei tahaks ja naabruskond on pigem ebameeldiv. Kauguse poolest on ta umbes 20minutit bussiga sõita kesklinnast, nii et enda kodu asukoha eest pean siiski endiselt väga tänulik olema.

Paar pilti minu koduteest läbi linna.

See maastik meenutas mulle natuke mu kunagist vene keele kaustikut, kus olid need Navitrolla maalingud peal, hetkel ei leia seda pilti, aga samast seeriast:

Üldiselt, kui ma inimestele oma maja pilti näitan, siis kõik on arvamusel: "Issand sa räägid sellest nii jubedalt, aga näeb ju väga norm välja". Mulle meeldib siis selle peale vastata, et tegemist on väga fotogeenilise maja ja fotogeenilise korteriga. Sellega nõustub kindlasti ka mu isa, kes on seda kohta ka päriselt näinud ning nüüd ka mu norrakast kursavend, kes minu hobusejutu peale ütles kohe, et tema tahab ikka oma silmaga ka hobuse üle vaadata. Kui maja ette jõudsime, siis ta oli ka "Okei, pildi peal näeb tõesti asi parem välja" - reaktsiooniga :D 

Esimene nädalavahtus, kui kõikide uute rahvusvaheliste inimestega tuttavaks sain, oli ilmselt üks lahedamaid nädalavahetusi mu elus. Laupäeval otsustasime, et tšillime kõigepealt selle türgi tüdruku ühika köögis/elutoas ja siis lähme linna tantsulkale. Meil oli nii lõbus, kuulasime erinevaid Eurovisiooni laule (muideks, enamus inimesed teavad Eestit ainult tänu Eurovisioonile, minu jaoks on see hästi suur üllatus, aga väga paljud mäletasid näiteks väga täpselt, kuidas Elina sissetulekul moodustus lava põrandale vari jne). Meie lemmikuks (eriti norrakate, muidugi) jäi siiski Rybaki "Fairytale".

Jumal tänatud, et nemadki kõik eelistavad head muusikat jubedale klubitümpsule! Siiski, üks tüdruk avastas, et ühes klubis on tol õhtul retrodisko, mõtlesime, et okei, lähme. Tegelikkuses, kui kohale jõudsime, avastasime neli erinevat saali, mis olid omavahel ühenduses, kuid kus igas ruumis tuli erinevat dubstep'i erineva rütmiga, olime seal max 5 minutit, sest see ajas täiesti hulluks, sest mingi koha peal oli kõige nelja ruumi muusikat korraga kuulda. Siis liikusime aga nüüdseks minu lemmikkohta, mille nimi on HIFI. Tegemist on iseenesest keldrikorrusel oleva klubiga, aga õnneks klubiga pole väga palju pistmist. Selle koha muusika on maailma kõige parem! Iga kord, kui seal käime, mängitakse vähemalt mõni mu lemmiklugu - alustades Septemberist, jätkates Boogie Wonderlandi, Get Lucky ja lõpetades Beggin'iga. Selle koha atmosfäär on ka megamõnus, seal pole kunagi mingisuguseid minikleitides ja pukkidega 15-aastaseid, vaid inimesed, kes lihtsalt mõnusalt tantsida tahavad. Millegipärast andsid selle koha turvad ainult minule ja norrakale lambist "family card"'i, mis tähendab, et saame iga kolmp-reede-laup tasuta +1'ga sissepääsu ning veel mingisuguseid eripakkumisi. Veider, aga meil oli sellest ainult hea meel :D

Kui seal pidu läbi sai, läksime tagasi ühikasse. Ja mida rohkem ma seal olen, seda rohkem ma tegelikult saan aru, kui hea, et ma üksi elan. Alustades sellest, kuiii räpased ja rõvedad need ühisköögid on lõpetades sellega, et nende toakaaslastega võib ikka väga õnnetult "vedada". Kui olime umbes viie-kuue aeg tagasi ühikasse jõudnud, lebotasime 6kesi suure diivani peal ja kuulasime megavaikselt muusikat, me väga ei rääkinud isegi. Ja siis tuli üks tüdruk ja sõimas meid kõiki läbi, ütles, et tema peab kell 2 hommikul(!!!) tööl olema ja et me häirime ja segame tema und. Ma mõistan, kui me oleks reaalselt teinud jubedat lärmi ja tegemist oleks tööpäevaga ja ta peaks kell 6 üles ärkama. Igaljuhul, jäime nendega, kes ühikas ei ela, sinna samasse diivanile magama. Türgi tüdruk ja kreeka kutt olid läinud natuke hiljem magama ja kuulsid, kuidas ma eesti keeles sonisin, nad ütlesid et nad pole midagi nii nunnut veel kunagi kuulnud. Üldse, nad ütlevad eesti keele kohta nukukeel, sest see ei kõla väidetavalt nagu reaalne keel :D 

Hommikul ärkasime selle peale, et seesama tüdruk peksis taldrikuid ja nõusid ning kapiuksi, et võimalikult kõva lärmi ikka teha saaks. Blenderdas näiteks igat puuvilja eraldi, et saaks kauem masinaga müristada. Nii et selliseid inimesi siin ikka ka on.

Otsutasime viiekesi, et premeerime end pühapäeva lõuna puhul ühe korraliku inglise hommikusöögiga. Ja täiesti uskumatu, kui hea see oli! See sai oli just otse ahjust tulnud ja õrnalt küüslaauguga - oehh kõik oli imeline! Omanik tõi meile tasuta suure tüki veel just valminud jäätisekoogi maasikate ja šokolaadiga - njämm!!!

See oli hästi armas täpselt selline family breakfast - arutasime ka, et uskumatu, kui lähedasteks võib paari päevaga saada täiesti tundmatute inimestega. Ma olin eriti õnnelik, sest nemad tutvusid juba omavahel kõik see aeg, kui mina oma korteritega jändasin, nii et mind võtsid nad superkiiresti kõik avasüli vastu, mis oli supertore.

Kuna meeleolu oli kõigil väga ülev, siis otsustasime, et lähme magame paar tundi kodudes ja lähme jälle õhtul välja, sest ega see ju meid sega, et pühapäev on! Tšillisime jälle ühikas, aga umbes ühe aeg oli meil kahe norrakaga tuju minna jälle HIFI'sse tantsima. Seal oli pühapäeval sama hea pralle kui reedel või laupäeval, nii vinge! 

Kui HIFI kinni pandi, otsisime järgmise koha, kus edasi tantsida ning leidsime uue mõnusa muusikaga koha. Ma tahaks osata neid võrrelda mõne kohaga Eestis, aga ma tõesti ei oska, sest Eestis ei ole võimalik hea muusikaga kohta leida... Igatahes oli meil taaskord superlahe ööke.

Tahan nüüd aga ühest huvitavast seigast kirjutada. Kohtasime selle koha ees ühte vene meest, kes oli Inglismaal juba paar aastat elanud. Mu kursavend küsis muidugi esimese asjana, mida ta arvab Putinist. Mees vastas: "Ma armastan Putinit, sest ta tungib teistesse riikidesse ja varsti vallutame me jälle kogu maailma". Ma läksin lihtsalt nii närvi, et ma otsustasin, et parem on lihtsalt minema jalutada. Ootasin siis paar meetrit kaugemal, kuni nad vestluse lõpetasid. Mul ei ole muidu mingisugust probleemi venelastega ja ma ei suhtu neisse mingisuguse eelarvamusega, aga uskumatu, milliste silmaklappidega ikka inimesed elavad ja kui lolli juttu räägivad. Kurb.

TC HELICON

Uue nädala alguses teatati meile koolis, et neljapäeval on esimesel sajal lauljal võimalik osaleda workshopil, mis kestab terve päev, see vabastab meid teistest tundidest ja seal näidatakse meile, mida on võimalik teha TC HELICON toodetega ning kõik osalejad saavad päeva lõpuks 100naela väärtuses kingi. See firma on siis enamasti voice effect'ide ja looper'ite tegija. See üritus oli vist kõige lahedam asi, mis selles koolis tänase päevani toimunud on. Üks Ameerika lauljanna, kes The Voice'is neli jah-i sai, oli spetsiaalselt selleks ürituseks kohale lennanud ja samuti firma esindaja Kanadast. Päev oli jagatud erinevateks sektsioonideks, kus demonstreeriti meile erinevaid võimalusi, kuidas neid masinaid kasutada. Minu rääkisid nad igaljuhul pehmeks, üritan lähitulevikus ühe vidina soetada. Paar videonäidet:

 

Päeva lõpuks kingiti meile kõigile TC HELICON'i mikrofonid, kus on selline nupp, mis töötab koos loop'eriga, ehk selle mikrofoni pealt saab kanaleid vahetada ilma, et peaksid vajutama midagi nendel masinatel. Samuti saime ühe raamatu, mida veel pole jõudnud sirvida, aga kindlasti teen seda lähipäevilSuperlahe!!

LIGHT NIGHT

Eelmine reede toimus siin selline üritus nagu "Leeds Light Night" ehk kogu linn oli erinevate valgusinstallatsioonidega ehitud, põhitänaval toimus tuleshow koos akrobaatikashow'ga ja raekoja kõrval oli toidutänav erinevate putkadega, kus pakuti (ülehinnatud) sööke. Meie koolis toimus samal ajal ka Jazz Night, mis toimub kord kuus ning mõeldud jazz-õpilastele ja õpetajatele jämmimiseks. Kool oli nii ilusaks tehtud tuledega ning ka väljas toimus Light Night'i raames erinevaid muusikalisi etteasteid.

Selline bänd näiteks esitas paar lugu meie kooli ukse ees

Kahjuks jõudsime linna üsna hilja, nii et väga midagi ilusat linnas ei näinud. Läksime ühte pubisse, kus oli jälle megalahe muusika. Näiteks tuli "Grease Lightning" ja siis me tantsisime kõik seda Grease'i kuttide tantsu haha :D Samuti tuli "Rock Around the Clock" jms, mida kodumaal ainult laevades kuulda saab.

Superlahe on see, et hästi palju käib siin kõigil sõbrannasid/sõpru ja poissõpru/tüdruksõpru külas, nii et  kogu aeg tutvub uute inimestega. Vasakult: taanlase sõbranna, taanlane, hispaanlane, eestlane, türgi tüdruku kutt (kes on prantslane), türgi tüdruk ja norrakas

Vot selliseid asju siin linnas siis toimub. Üritan edaspidi natuke parema struktuuriga neid postitusi teha, kuid päeva lõpuks kirjutan ma seda siiski endale, et kunagi aastate pärast oleks tore meenutada. :)

G.

Esimene koolinädal, esimene audition & lekkiv vetsupott

Minu neljas(?) koolinädal on nüüdseks keskel/lõpusirgel, toimunud on hästi palju, nii et olen blogimisega vääääga  ajagraafikust maas, kuid üritan jälle graafikusse jõuda ja kuna olen hetkel tõbine, siis ongi praegu ideaalne aeg võtta korraks aeg maha ja teha oma esimesele kuule väike tagasivaade. Paljud on palunud, et ma kirjutaksin täpsemalt koolist ja ainetest ja nädalaplaanist. Üritan siis selle esimese nädala näitel ja mõningate värvikamate seikadega siia kirja panna.

KOOL

Kool, kus ma õpin, on Leeds College of Music ning tegemist on konservatooriumiga. Kool saab see aasta 50-aastaseks ning oli esimene kool Inglismaal, kes 10 aastat tagasi alustas Popular Music eriala õpetamist, seega eriala kui selline on veel üsna noor ning õppekava ja suunda muudetakse pidevalt, et seda paremaks ja efektiivsemaks muuta. Kuulatakse ka hästi palju õpilaste tagasisidet ning seda ka reaalselt võetakse arvesse ja tehakse muudatusi, mis on minu jaoks üsna uus ja võõras, sest põhikoolis/gümnaasiumis jaurati ühe probleemi kallal umbes 5 aastat enne, kui midagi muutus. Samuti on õpetajad niiiii lahedad, kõik on hästi innovatiivse mõtlemisega, tõesti armastavad seda, mida nad õpetavad ja üritavad olla õpilastele nii kättesaavad kui võimalik. Näiteks on nad ise loonud sellise süsteemi, et kolmapäeviti või reedeti tšillivad nad Cafe Baris (kohvik/baar/lounge, kus õpilased saavad aega parajaks teha enne loenguid) teatud kellaaegadel ning siis saab minna nende käest abi/nõu küsima või niisama juttu rääkima, samuti saab neile alati kirjutada/joonistada ja nad vastavad umbes minutiga.
Superlahe on ka see, et kõik ruumid, mis koolis asuvad, on alati õpilastele avatud - harjutusklassid, stuudiod, miksimis/masterdamisstuudiod, bändiruumid, Mac-laborid, raamatukogu jnejne. Lihtsalt pead endale aja broneerima ja võid kasutada nii kaua, kui vaja. Kool on nädala sees kella kolmeni öösel lahti, nii et kõik harjutamised saavad harjutatud ja lindistamised lindistatud.

 Siin paar näidet practice room'idest.

ESMASPÄEV

Selle semestri (ja ka ilmselt edaspidi) ained on jaotatud kolmeks: lectures, seminars & workshops ehk loengud, seminarid ja workshopid.

Ükski päev mul enne 11t ei alga. Esmaspäeviti algab päev kell 11 ning esimene loeng on Working in the Creative Industy, mis on loengu vormis ja toimub suures saalis. See kool on hästi nö business-orientated ehk nende jaoks on hästi oluline see, et nii palju inimesi leiaks kohe peale kooli lõpetamist töö, kui vähegi võimalik. Eelmise aasta statistika näitas, et 90% õpilastest leidsid kuue kuu jooksul peale kooli lõppu töö, nii et see peab üsnagi paika.Minule see äri pool just väga suurt huvi ei paku, aga kasuks tuleb ikka. Igatahes on see aine nende sõnul ainulaadne ja teistes muusikakoolides väga sellist lähenemist ei ole, et ka näiteks lauljad või trummarid peavad teadma muusika kui tööstuse tagamaid väga detailselt.

Järgmine aine on Performance in Context ja tegemist on workshopiga, mis toimub koolist üle tee olevas baaris/pubis/klubis, ei oskagi täpselt kirjeldada, kuidas seda kohta nimetada.
Ühesõnaga, tegemist on keldrikorrusel oleva venue'ga, kus on lava ning seal toimuvad iga nädalavahetus live kontserdid.
Lisan pildi, mille leidsin netist.

See tund toimub meil üle nädala, kestab kaks tundi ja toimub u 15-liikmelises grupis. Meil on 3 õpetajat ning seal aines me saame praktiseerida siis kõike seda, mida me teistes tundides õpime.
Esimene tund keskendusime taustavokaalidele, eriti unisoonile ja oktavile. Meile lasti näiteid, kuidas erinevates lugudes on kasutatud oktaveid ja unisoone, mida võib olla esimesel kuulamisel tähele ei panegi. Siis jaotati meid kaheks grupiks ja anti 10 minutit, et me õpiksime selgeks Justin Timberlake'i "Rock Your Body" esimese salmi, sest seal on ka seda oktavit kasutatud. Kümne minuti möödudes oli pandud lavale kaks mikrofoni ja siis paar tükki pidid proovima laulda nii, et tüdruk laulab ülevalt oktavis ja poiss alt ja uskumatu, kui paljud sellega hakkama ei saanud! Ehk siis see tund õigustas end täielikult, näitas, et paljud asjad, mida võetakse suhtumisega "Ppft see on nii lebo ja mis see siis ära ei ole" on tegelikkuses palju keerulisemad. Järgmiseks tunniks öeldi meile kõigile suvaliselt tolle päeva top20 nimekirjast mingisugune hetkehitt ja me peame sellest tegema oma versiooni ehk siis arranžeerima ja esitama seda nii, nagu meie oleks selle ise kirjutanud. Mina sain Taylor Swift'i "Bad Blood"'i, nii et nalja hakkab saama :D
Kooli peal ma väga rahvusvahelisi õpilasi polnud kohanud, aga kui selles tunnis kohalolekukontrolli tehti, siis õpetajal oli raskuse ühe nime hääldamisega, pärast küsisin sellelt poisilt, kus ta pärit on, ütles, et norrakas. Nii et üks rahvusvaheline kutt ikka oli minuga ühes rühmas jeii:D

Peale seda on poolteist tundi pausi (kui on nädal, kus workshopi pole, siis on kolm ja pool tundi pausi), mis mulle iseenesest väga ei meeldi. 3 ja pool tundi on okei, siis saab käia kas linnas ülejäänud nädalaks süüa ostmas või kodus vms, aga see poolteist tundi on nii tobe aeg, et kuskile nagu väga hästi ei jõua. Käisin istusin linnas ja jõin lattet ning siis hakkas viimane tund - Musicianchip'i seminar. Neid seminare on meil kahte erinevat tüüpi: ühes keskendutakse harmooniale, meloodiale, akordidele jm ja teises seminaris eraldi muusikastiilidele. Esmaspäeviti on see esimene. Kuulasime samuti erinevaid lugusid ning analüüsisime järgnevusi, kuulasime näiteks Sia "Chandelier"'i. Tol hetkel mul käis küll korra peast see mõte läbi, et kas tegelt ka ma olen KOOLIS? Uskumatu, et koolis saab õppida ka selliseid aineid, mis sulle meeldib haha :)

Esimene päev jättis mulle täiesti imelise mulje. Väljas oli megailus ilm ka ja mu süda lausa rõkkas rõõmust! Päev lõppeb juba poole 5st ja see on kõige hilisem aeg üldse, millal mul tunnid läbi saavad, nii et jääb alati palju aega kas endale harjutusklass võtta (mida ma ka üsna tihti teen, sest siin hobusemajas on seinad paberist ja muusikat kuulan ma siin pigem väga vaikselt, laulmisest rääkimata :( ) istuda koolikohvikus, käia linna peal või minna koju lebotama.

TEISIPÄEV

Teisipäeviti on mul kaks tundi - musicianship lecture ja musicianship seminar. Loeng toimub kõikidel popmuusika erialal õppivate inimestega koos, seminar on väiksemas grupis. Loengu vältel toimub palju arutelusid, näiteks diskuteeriti, kas ja mis vahe on populaarmuusikal ja popmuusikal jms. Tahetakse, et õpilased ise omavahel arutaksid ja arvamust avaldaksid. Seminaris alustasime erinevate muusikastiilide analüüsimist, esimene oli Country. Analüüsisime, mis helistikud ja tunnused on kantrimuusikale omased ja sõnade valikut jne. See tund on mu lemmiktund, õpetaja on superlahe, alati, kui seletab midagi instrumentatsiooni kohta, võtab vahepeal kitarri ja mängib mingi riff'i ise meile ette loost ja näitab, miks just nii mängiti ja tehti.
Olime jälle täiesti uude ja suvalisse gruppi jaotatud, aga õnneks seesama norrakas, kes esmaspäeval workshop'is oli, oli ka selles rühmas.
Igaljuhul ka peale teist päeva olin ma sama entusiastlik ja heas tujus kui eelmisel päeval.

KOLMAPÄEV

Kolmapäevad on mul vabad päevad, seega enamasti ma magan kaua, teen endale suure mõnusa hilise hommikusöögi ja siis kas lähen jalutan linnas või võtan paariks tunniks klassi ja tšillin seal. Kõige esimese nädala kolmapäev oli aga natuke teistmoodi. Meie koolil on oma infosüsteem, kus on ka tihti postitatud erinevaid tööpakkumisi. Enamus on need siiski kas vabatahtliku töö raames või mõne kohviku omad, kes teenindajaid otsivad. Nädala alguses avastasin ma aga, et mingisugune professionaalne party band otsib aastavahetuseks liikmeid, kellega Manchesteris töötada. Bänd nimetas oma stiiliks funk/soul/soulful house/dance, mis minus koheselt tähelepanu äratas, sest mulle väga meeldib sellist stiili muusika. Mõtlesin tükk aega, kas kandideerida või mitte (esimene voor oli nö onine-voor, pidi saatma enda tutvustuse, pildi, varasemaid etteastumisi jne), aga mõtlesin, et võin ju oma info neile saata, vahet pole, kas sobin neile või mitte. Niisiis kandideerisin ja teisipäeva hommikul saadeti vastus ja kutsuti Manchesteri audition'ile. Taaskord olin kahtleval seisukohal, kas minna või mitte. Sellised audition'id ei ole väga minu teema, aga mõtlesin, et milleks ma üldse siin olen, kui mitte selleks, et end proovile panna ja uusi väljakutseid võtta ja lõppude lõpuks potentsiaalselt saada ka reaalselt tööd ja raha esinemise eest, mida siin õpilased enamasti ikka väga kergesti ei saa. Niisiis ostsin teisipäeva õhtul bussipiletid ja kolmapäeval kella ühe ajal läksin bussi peale ning sõitsin Manchesteri. Bussisõit kestis natuke üle tunni. Kuna olin varem Manchesteris käinud (postitust Manchesteri reisi kohta saab lugeda siit), siis päris naljakas oli jälle samu tänavaid ja maju näha. Teadsin täpselt, kuhu ja kuidas minna tuleb, kuigi olin selles linnas ainult kaks päeva olnud.
Audition oli üsna naljakas, see toimus mingisuguses käsitöölao/poe keldrikorrusel, kus olid sellised boxid, kus ma kujutan ette, et tavaliselt tehakse mingeid test-shoot'e vms. Üks noor kutt võttis mu vastu ja ütles, et see, kes tegelikult otsustab, pole hetkel kohal, nii et ta filmib minu lood üles ja siis saadab sellele naisele. Pidin esitama kaks lugu. Kogu see asi oli selline natuke awkward, aga mul polnud kordagi mingit hirmu või pinget vms, see oli pigem nagu naljakas, ma isegi ei tea, miks :D  Pärast seda vestlesime natuke selle mehega, ta rääkis sellest bändist ja firmast ja mida nad teevad ja küsis minult varasemaste kogemuste kohta jne. Selle bändi kodukas: http://www.makehappen.co.uk/music-artists/phunk-phenomena-2/ Ta ütles kohe, et megalt tuleb kasuks, et ma laevas olen töötanud, sest siis olen pikkade settidega harjunud ja erinevate stiilidega jne. Ainuke asi, mis ta ütles ka kohe, et võib natuke paha olla, on see, et ma olen Leedsis, sest kui vaja proove teha, siis mul raske koju saada jne. Aga üldiselt tundus kõik legit ja selle kutiga olime ka hästi ühel lainel ja mul jäi üsna hea tunne sellest üritusest. Mõtlesin, et isegi kui ei saa, siis olen jälle kogevuse võrra rikkam ja on jälle midagi toredat, mida meenutada. Kuna mul oli bussini poolteist tundi aega ja ma teadsin, et Manchesteris on juhuslikult maailma suurim PRIMARK, siis seadsin oma sammud loomulikult sinnapoole. Samuti jalutasin kohtades, kus aastake tagasi Ketliniga seiklesime.

(hotell, kus eelmine mai Ketliniga ööbisime)

(sept 2015)

(mai 2014)

väike selfie ikka ka enne auditionile minekut

Bussisõit tagasi Leedsi venis poolteist tundi pikemaks, sest tegu oli tipptunniga. See bussigraafiku asi ajab mind nii närvi, ma saan aru, et nad ei saa midagi teha, seal linnades on võimatu ennustada tipptunni ajal, kui kiiresti või aeglaselt buss liigub, aga neil võiks ju mingi aimdus olla, kui kaua teatud kellaajal transport sõidab. Sest on loogiline, et bussi reaalne sõiduaeg võib venida 10-15minutit pikemaks, aga mitte poolteist tundi! Igatahes jõudsin õhtul ilusasti koju ja seljataga oli väga huvitav päev!

NELJAPÄEV

Ootasin seda päeva väga, sest sellel päeval toimus esimene bändiproov.

Esimene tund oli aga Working in the Creative Industry seminar, mis tähendas seda, et meid oli jälle väikesteks gruppideks jaotatud, kus meid jaotati veel väiksemateks gruppideks, et hakata välja töötama mingisugust äriideed, mida peame esitlema jaanuaris. Mulle ei meeldi see tund!!! Äri äriks, aga nagu me kõik teame põhikoolist ja keskkoolist, on grupitööd maailma kõige nõmedamad asjad ja eriti siis, kui oled võhivõõrastega ühes grupis. Kõik on nii passiivsed ja midagi öelda ei ole + nii keeruline on midagi välja ka mõelda, mis oleks hea ja toimiv äriidee, võahhh, mulle üldse ei istu! 

Peale seda tundi oli siis kauaoodatud bändiproov. Meid on suvaliselt jaotatud bändidesse ilma mingisuguse süsteemita. Kuna mina olen vana hea imelike inimeste külgetõmbaja, siis ega ka bändi puhul teistmoodi saa! Ütleme nii, et ma olin nii nii NII pettunud peale seda proovi, sest eeldad ju ikka, et sellises koolis on ainult head ja väga head muusikud. Tuleb välja, et reaalsetel audition'itel oli väga palju lihtsam saada, eriti instrumentalistidel ja no arusaadav, ega iga inimese jaoks ei saagi 2 tundi kulutada, vaid lastakse paari asja mängida ja kõik + kool teeb väga palju mööndusi näiteks teooriatesti tegemise suhtes. Paljudel on see tegemata, nii et neile antakse esimese semestri lõpuni aega, et see ära teha. Kui nad ei tee, siis peavad eraldi hakkama maksma kursuse eest, mille lõpus nad ikkagi selle tegema peavad. Ühesõnaga, tänu sellele on ka päris udusid siia ära eksinud. Meie ansamblis olid kõik hästi erinevate stiilidega, aga keegi ei ole ka kahjuks ülimalt hea oma stiilis - meil on kaks lauljat, kaks kitarristi, trummar ja pianist. See teine laulja on selline Björk'ilik, kitarrist Elvis Presley-stiili harrastaja, klahvkamees on hoopiski klassikalise muusika kursuselt (ei kujuta ette, kuidas ta meie bändi ära eksis), näiteks ta polnud varem popmuusikaga mitte mingit tegemist teinud. Kui esimeses proovis üritasime kõik oma lemmikartiste ja lugusid jagada, et saada üksteise stiilist aru, siis tema ütles suure õhinaga: "Teate, ma just eelmine nädal kuulsin ühte superlahedat laulu, ma ei tea, kas te olete kuulnud, aga te võiks kindlasti kunagi kuulata, selle nimi oli vist mm "Bohemian Rhapsody" või midagi sarnast". Ja ma istusin suu lahti ja mõtlesin, et kas tegelt ka?? Igatahes üsna õnnetu on kogu see värk. Ma saan aru, et proffidega mängimine on mu täiesti ära rikkunud ja kui ma oleksin tulnud otse koolist ilma igasuguse bänditegemise ja esinemiskogemuseta, oleksin ma ilmselt olnud sillas, aga ma olin NIII pettunud ja kurb!

REEDE

Reedel on mul ainult üks tund ja see on mu individuaalne laulutund. Ma arvan päris tõsiselt, et ma pole aastaid nii närvis olnud, kui enne seda tundi, ma isegi ei tea, miks. Mul oli igatahes ikka väga hull närv sees, kõhus keeras ja vastik oli olla. Kui ma seal olin, rahunesin ma muidugi maha, aga tund iseenesest oli üsna veider. Kõigepealt ta küsis mu tausta jne, ja siis ta näiteks küsis mult, et kuidas ma oma hommikut alustan, kui ma tean, et mul on vaja sellel päeval 6x45 laulda. Mõtlesin natuke aega, et huvitav, mis vastust ta ootab, aga ega kaua ei mõelnud, ütlesin ausalt, et ärkan üles ja panen end riidesse ja sellega minu ettevalmistus piirdub. Kui ta kuulis, et ma enne ei võimle pool tundi ja ei laula pool tundi häält lahti, siis oli ta sellest päris šokeeritud... Igaljuhul, siis ta tahtis, et ma laulaks talle. Laulsin ära, mille peale ta küsis, et mida ma muudaksin selle esituse juures või mida ma teistmoodi teeks. Ma ei osanud kohe midagi selle peale vastata, ütlesin, et kui ma midagi muuta tahaks, siis ma ju ilmselgelt teeks seda?! Tema vastus oli selle peale umbes "Nojah, ega ma ka ei oska midagi väga muuta". Siis oli selline "okei mida nüüd teha" hetk ja siis ta otsustas, et oleks tore mind panna hästi kõrgelt karjuma ja röökima. Ma ei tea... kõik teised lauluõpetajad on niiiiiiiii lahedad, aga minul pigem ei ole väga vedanud temaga.. võib olla läheb kõik paremaks, kui on mingid kindlad ülesanded ja asjad, aga hetkel küll selline meeeeeeehhh - emotsioon natuke.

Jalutasin siis üsna kurvas meeleolus kodu poole, ilm oli ka vastik, nagu siin üsna tihti ikka on. Jõudsin koju ja avastasin, et vannitoas on põrand kuidagi kahtlaselt märg. Ma olin küll paar tundi tagasi duši all käinud, aga enda meelest ma niimoodi plätserdanud küll ei olnud. Kuivatasin siis põranda ära ja paari tunni pärast märkasin, et põrand on jälle märg. Kui lõpuks magama hakkasin jääma ja kõik tehnilised vidinad olin kinni pannud, kuulsin tilkumist. Läksin siis uurisin, mis toimub -  vetsupott lekkis! Aga nii imelikust kohast, et ega ma kuidagi parandada seda ka ei saanud ise, tegin siis rätikutest igasuguseid hunnikuid ja mägesid, et võimalikult vähe vett põrandale jõuaks, panin hommikul 8ks äratuse, et kutsuda majahaldur parandama, aga ärkasin 7.15 välisukse paugu peale - mees, keda mul vaja oli, läks ära! Kui olukorda üle vaatama läksin, oli tilkumise sagedus umbes viiekordistunud, kõik ujus ja vesi hakkas ka juba toa poole tulema. Istusin siis kell 7 hommikul oma nelja rätikuga põrandal ja üritasin seda jääkülma vett kuidagi kuivatada. See päev oli kindlalt siiamaani vist ainuke päev, kus kõik tundus lihtsalt nii halb ja vastik :D need kaks päeva koolis olid olnud sellised vastikud ja siis see vetsupotijama ja nii külm oli jnejnejne...Õhtul tuli õnneks see majahoidja ja parandas mul ära asja, nii et kõik sai korda ja kõik lahenes.

Vot selline on üldjoontes mu tunniplaan. Iga nädal toimub muidugi tundides igasuguseid uusi ja huvitavaid asju, aga ülesehituselt on kõik enam-vähem sama. Järgmises postituses kirjutan koolivälisest tegevusest ja elukesest :)

G.

Tallinn --> Leeds

Üritan nüüd võimalikult detailselt ja ilustamata kirjutada kolimisprotsessist, linnast ja praegusest olukorrast.

Tallinnast Leedsi otselendu ei lähe, kõige lähemaks Ryanairi-punktiks osutus Manchester. Kuna korteriotsingutega olime teinud algust juba augustikuust, siis oli plaan septembris tulla siia üksi, kuna olin kindel, et selleks ajaks on mul oma kodu, kuhu vähemalt järgmine päev saan sisse kolida. Siin linnas väga suurt hinnavahet ei ole, kas elad üksinda korteris või suure pundiga (kõik on ühtlaselt kallis haha), eelistasin üksinda elamise varianti. Kõige parem oleks muidugi olnud ühikas, sest see asub kooliga samas majas, aga kõige odavama toa nädalahind oli u 120 naela nädalas. Juba ammu soovitati meile, et enamasti keegi väga muusikat õppivate õpilastega elada ei taha ja saan tegelikult täitsa aru - isegi oma Tallinna kodus sain tihti kommentaare "Kas kuskilt valutab või?", kui oma toas lauldes natuke kõvemat häält tegin hahah :D samuti olen selline inimene, kellel on vahel vaja oma ruumi ja aega, kus ei pea kellegagi kogu aeg ninapidi koos olema.
Siin riigis - vähemalt siin linnas - on aga selline tava, et ega need kinnisvarabürood sind enne väga jutule ei võeta, kui kohapeal ei ole. Kortereid ette ei saa ka nö broneerida, et maksad mingi summa ja siis on korter sinu. Seega jäi ainsa variandina tulla kohapeale koos kellegagi, kes hakkaks samal ajal, kui mina koolis pean olema, kortereid vaatama. Õnneks oli mu isa nõus seda hullust kaasa tegema.

VIIMANE NÄDAL

Viimane nädal Tallinnas möödus äärmiselt toredalt. Sain veel kõikide oma lähedastega kokku, käisime lõunatamas või jalutamas või mõnel üritusel. Samas oli ka kogu aeg ikka selline raske tunne elamise pärast, samuti paar päeva enne tulekut otsustas mu rent guarantor alt hüpata (siin on vaja inimest, kes on inglane ja koduomanik, ta annab oma allkirja sellelele, et kui sina millegipärast ei saa üüri maksta, siis maksab tema. Selles suhtes tohutult nõme asi, et miks peaks just Inglismaale õppima tulnud inimene omama sellist inimest? Minul oli see inimene tuttav inimene, aga see selleks). Seega sain hakata vaatama ainult kohti, kus on võimalik teha näiteks 6-kuune leping ja raha kohe ühe korraga alguses ära maksta. Ühe korteri siiski suutsime päev enne tulekut leida, kus oldi nõus tegema vaatamine juba pühapäeval ja kaardi järgi tundus, et koht on täiesti südalinnas, ma olin niii õnnelik, sest kuigi korteri välimus ei olnud just kiita, oli asukoht täiesti põhitänava ääres. Kõik meie panused olid sellele korterile pandud.
Samuti ajasin üks reede enne viimast nädalat taga ühte templit,mida oli vaja õppelaenu taotlemisel. Nimelt, arvasin, et õppelaenu taotlemisel (Inglismaalt) on vaja tavalist dokumendikoopiat. Tegelikult on vaja seda aga mingisuguse templiga, mida Inglismaal on võimalik anda nii õpetajal, politseinikul, riigiasutuses töötajal, postkontoritädil kui arstil, apteekril, kellel iganes. See, kes selle templi dokumendikoopiale paneb, peab täitma ka ühe lehe, mis koopiaga kaasas käib, kus on täpselt seesama info kirjas, mis seal koopialgi, lihtsalt selle UK Student Finance'i ametlikul lehel. Läksin siis migratsiooniametisse rõõmsalt, nemad ütlesid, et koopia võivad nad teha, aga mingeid lehti nemad ei ole pädevad täitma. Läksin notari juurde, ka sealt tuli samasugune vastus. Ütlesid, et nad on teadlikud probleemist, et seal käib neid noori palju, kellel seda lehte vaja on täita, aga Eesti põhiseadus ei luba neil seda täita. Sattusin juba paanikasse, sest ei kujutanud ette, kust siis veel küsida, kui juba sellised asutused ei ole nõus täitma. Täiesti juhuslikult sattusin sellel päeval olema laevas keha ja täiesti juhuslikult tegi ülesõitu empsi sõbranna, kes on apteeker. Rääkisin siis talle ka oma läbielamistest, ka tema oli asjaga kursis, kuna tema tütar läks samamoodi see aasta Inglismaale õppima. Ta ütles, et temal on apteegis see tempel olemas ja saab selle ära teha küll. Täiesti ajuvaba tegelikult, notarid ja migratsiooniametid ei anna seda templit, küll aga apteegid võivad anda :D järjekordne debiilne näide Inglismaa paberimajandusest.
Natuke pildimaterjali viimasest nädalast.

Kõige viimane õhtu oli aga mu lemmikõhtu - meil oli Kochis mäng ja oi kui mõnus üritus oli! Iga loo puhul oli see okei-ma-laulan-seda-nüüd-viimast-korda-ei-tea-mis-aja-jooksul-tunne ja "I will survive"'i laulsin kohe erilise pühendumusega hahaha :D Sellist prallet pole ma seal ammu näinud, täiesti uskumatu energia andis. Sain veel isegi ühe äärmiselt naljaka dueti laulda Kallega, kellega eelneval nädalal koos laeval kehad olime.
#sõidamemängule123pilt

Peale töökest läksin veel korra Birgiti juurde, kes tervitas mind uksel meie 2Loudi "Süte peal sulanud jääga", siis poetasime paar pisarat ning õhtu jätkus vene laulude kuulamisega ja Septemberi järgi tantsides hahaa :)

Kui siis kolimisepäev kätte jõudis (12 september), jõudis mulle endale ka kõik kohale, et nüüd päriselt lähebki asjaks. Õnneks läks lennuk viie aeg õhtul, nii et oli veel aega päeval asju ajada. Pakkimisega olid ka muidugi omad naljad - ostsin ühe 20kg pagasi + Ryanairil on lubatud võtta üks 10kg käsipagas ja veel tavaline kott. Meid oli õnneks kaks, nii et saime kotte võtta rohkem. Vaatan hetkel siin seda asjade hunnikut, mis mu toas on ja siiamaani imestan, kuidas me põhimõtteliselt terve elamise suutsime kaasa tassida :D iss pidi muidugi umbes 6 korda kõik ümber pakkima, et kõik asjad kaalule ja mõõdule vastaks.
Täiesti juhuslikult sattusime klassiõe Saroniga ühele lennule, tema vuras edasi Prestonisse.

Lend hilines törts, aga meil oli vaadatud, et natuke rohkem kui tund aega peale maandumist läheb Manchesterist buss Leedsi (Leeds on Manchesterist u poolteist h sõidu kaugusel). Saime siis oma kotid ja värgid kätte ja hakkasime bussijaama poole kõndima. Me ei jõudnud just väga hilja, umbes 8 aeg õhtul aga bussijaamas valitses totaalne vaikus, mitte ühtegi inimest ei olnud kassades. Nägime siis, et Leedsi buss tuleb varsti, aga ühtegi piletiautomaati ega kassat ei ole. Eeldasime, et ilmselt saab pileteid ainult bussijuhilt. Buss tuli, läksin uurisin bussijuhilt, kas pileteid saab, tema vastas, et tavaliselt jah, aga täna on kõik väljamüüdud, sest ta sõidab veel enne umbes viiest linnast läbi, kui Leedsi jõuab. Me ei osanud siis nagu kuidagi käituda, järgmine buss läks vist enne 12t natuke. Siis leidsime sealt lähedalt ka rongivariandi, mis läks tunnikese pärast, piletid olid muidugi 3x kallimad, aga läksime sellega. Just see päev oli mingisugune jalkamäng olnud, nii et Manchesteri kesklinna peatusest läks rong täiesti puupüsti täis.

LINN

Kui lõpuks Leedsi jaama jõudsime, oli küll selline imelik sabin sees. Vaatasime, et meie hotelli on umbes 20minutit jalutada, hakkasime siis oma kümne kotiga sinnapoole suunduma. Kuna oli laupäeva õhtu ja kell oli natuke 10 läbi, olime jõudnud täpselt sellisel ajal, kui linnas hakkas pralletamine. Koheselt jättis mulle kesklinn hea mulje - tundus megailus ja elu käis. Jõudsime hotelli ja hakkasime koheselt jälle korterilehekülgi vaatama.

Esimene hommik oli täiesti imeline - taevas polnud ühtegi pilve ja väljas oli supersoe. Käisime kõiepealt mu kooli juures, mis asus 4min kaugusel meie hotellist. Veider oli küll natuke, või noh, tegelikult isegi üsna palju, ma olin seda kohta umbes 5 aastat igasugustest street view'dest ja kaartidelt ja kodulehtedelt vaadanud ja siis ma järsku seisin ise seal ees.

 Siis käisime linna peal, meil oli hommikul aega, sest alles kella kolmeks oli meil kokkulepitud see korterivaatamine. Kella kahest pidime veel üle helistama, et kõik oleks okei.
Linn on megailus, seda on kutsutud ka väikseks Londoniks - arhitektuur on ilus, ei ole hullult ülerahvastatud, siiani tundub väga turvaline, aga samas elu käib. Keskel on ka kohe hästi suur kaubanduskeskus, KUS ON PRIMARK!!! Üleüldse, ma tundsin end kohe kuidagi väga hästi. Ma tundsin kohe esimest sekundist, et see võib täitsa saada minu kohaks küll. Istusime põhitänaval, võtsime hommikusööki ja päike küttis nii mõnnalt!

Kui esimesed 4-5h olime linna peal ära käinud, pidime helistama sellele mehele, et kas vaatamine on ikka jõus ja kus me kohtume. Me olime just käinud linnas vaatamas ka seda kohta, kus see korter olla võiks (aadressi ei olnud kirjas aga oli kaart ja sinna peale oli tehtud märge, kus see korter on. See märge tundus olevat raekojaga samal tänaval (alt kolmas pilt). Igaljuhul tundus see täiesti imeline ja me olime nii excited, et seda vaatama minna saame. Samas, teades, et tegemist on minuga ja kõik nii lihtsalt ei lähe, oli ka kogu aeg pisike hirm, et see ei saa tõsi olla, see on liiga hea.

Helistasin siis ja leppisime kokku koha, kus kokku saame. Kui aadressi kaardile sisestasime, oli see aga linnast üle 4km väljas. Siis saingi aru, et see on täielik jura, mis kuulutuses oli, hiljem selgus, et see mees ütles, et ta pole kunagi väitnudki, et see korter kesklinnas oleks :))) ühesõnaga selle korteri kandsime kohe maha, mina olin muidugi jälle endast väljas, sest lootused olid hästi kõrgele aetud. Siis sain kõne Teelelt (mu sugulane, kes elab Inglismaal ja kes aitas mul ka neid korterivaatamisi organiseerida telefonis, sest selle koha aktsent on kõige jubedam üldse, üks asi on päriselus seda kuulata, aga teine asi veel telefonis, igatahes väga korralik challenge on kas või ühest sõnast aru saada), et üks koht on nõus veel sellel päeval vaatamist tegema. Vaatasime kohe, et asukoht on jälle üsna paha, aga käime vähemalt ära, siis näeme selle ümbruse ära ja saame enam-vähem mingisuguse ülevaate, kaua ja kuidas sellest kandist linna ja kooli liigub. Kõndisime sinna vist natuke üle 40 minuti kiirkõnnis ja jeebus, midagi sellist pole ma varem elusees näinud. Koht ise oli natuke suurema maantee ääres, sellest linna põhiosast väljas, väljast tundus, et selles majas võiks olla umbes 2-3-4 korterit. Tegelikkuses oli neid seal vist üle kaheteistkümne! Iga nurga peal oli ming imeeepisike käik, mis viis jälle järgmisesse tuppa, treppidest pidi külg ees üles liikuma, et mahuks läbi, maja oli täpselt selline, et kohe kohe kukub kõik kokku ja tuba, mida näidati mulle, oli nii vana ja kõik asjad olid täiesti katki. Dušid-vetsud-köögid olid kõigil ühised. See hetk oli minu jaoks üsna eye-opening, sest pildi pealt tundus kõik ikka totaalselt teine. Selles suhtes saan aru, miks viewing kohustuslik on, aga no johhaidii, miks ei võiks panna selliseid pilte korteritest, mis ka tõele vastaks!?

Läksime siis pettunult oma hotelli tagasi ja hakkasime aga jälle kuulutusi vaatama. Kuna omasime nüüd linnast päris head ülevaadet, oli asukohtade ja kauguste tuvastamine ka palju lihtsam. Leidsime ühe koha, mida olime juba mitu korda ka varem vaadanud, aga kuna piltide pealt väga täpselt korteri sisemusest polnud aru saada, jätsime ta sinnapaika. Siis aga leidsime, et see on naeruväärselt lähedal koolile (ja ka hotellile, kus olime) ja otsustasime õhtul lihtsalt minna seda kohta ja naabruskanti vaatama, sest midagi targemat meil teha nagunii ei olnud. Alustasime siis oma teekonda ja olime väga positiivselt üllatunud. See oli esimene rajoon, mis ei olnud selline tüüpiline inglise majade rajoon, kus kõik majad on üksteise otsas ja üsna pisikesed ja imelikud. Kõik majad olid uued ja tee viis meid mäekesest üles. Mäe peal oli katoliku high school'i campus, mis tundus ka just äsja valminud olevat. Veel oli mäekese peal megailus kirik, kõik oli superilus, kui järsku vaatan - lehm! Lähemale jõudes selgus, et tegu on siiski hobusega, aga no midagi nii lolli pole ma ikka ammu näinud. Samuti oli hobuse juures kaks(!!) maja, mis olid veel sellised üsna rääbakad ja mittekorras, terve ülejäänud rajoon oli superarmas ja turvaline ja ilus. Naersin siis kõigepealt,  et raudselt see on see maja, kus see korter on, mida me vaatame. Ja vaatasin siis kaardilt - oligi! Mõtlesime siis, et saadame empsile pildi, et käisime "oma valdusi" üle vaatamas. Meie photoshoot:

Kuna ilm oli ilus ja meil endiselt midagi targemat teha polnud, mõtlesime, et lähme seikleme veel erinevates rajoonides ringi. Läksime sinna kanti, kus on University of Leeds (Leeds on hästi suur ülikoolilinn, aga enamus suured ülikoolid jäävad teise linna otsa, minu kool on täiesti eraldi üksus), sest seal kandis ja sealt veel natuke linnast välja olid põhilised õpilaskodud. Leidsime sealt jälle igasuguseid uusi kuulutusi, mida saime üles pildistada ja hotellis infot otsida. Kokku kestis meie õhtune jalutuskäik natukene alla nelja tunni. Samuti saime aru, et järgmise päevaga meil veel kodu leida ei õnnestu, niisiis võtsime ka järgnevaks ööks veel hotellitoa.

ESIMENE KOOLIPÄEV

Esmaspäeval oli minul esimene mitteametlik koolipäev, meil oli introduction, kus kooli head principal või kuidasiganes teda siin kutsutakse, pidas tervituskõne. Saime enne selle algust paari tüdrukuga, kellega paar kirjavahetust Facebook'is pidanud olin, kokku ning läksime koos. Algus tundus staffi poolt kõik hästi professionaalne ja lahe, see kõne oli ka täpselt selline, nagu ma lootsin. Vahepeal oli meil väike paus, kus ma siis nägin esimest korda neid õpilasi. Esmamulje oli küll korraks, et kas ma olen ikka ülikooli sattunud või on tegemist lasteaiaga...Nii välimuselt kui olekult. Mõtlesin siiski, et esimesest sekundist ei saa ka ilmselt päris inimestele pihta ja et võibolla teen natuke ülekohut. 

Vahepeal olin ühenduses isaga, kellel oli kokkulepitud kell 10 üks korterivaatamine - ta hakkas juba sinna poole liikuma, kui järsku helistati talle ja öeldi, et vaatamine jääb siiski ära, kuna see mees, kes näitama pidi, on hoopis matustel ja vaatamine lükkus teisipäevale. Peale seda läks ta ühte kinnisvarafirmasse, kellel pidi olema palju kortereid näidata selles kandis, kus eelmine õhtu jalutamas käisime. Neil oli pakkuda aga ainult üks korter, mis oli hinnaklassist väljas, taaskord täielik peldik ja jagatud mitme inimese peale. Mõtlesime siis, et mis meil ikka muud teha, kui hobusemajja helistada ja paluda vaatamist. Saimegi õhtuks selle koha vaatamise!

Mina läksin tagasi kooli ja olin veel natuke nende koolikaaslastega. Minu esmamulje siiski ei valetanud - tegemist ongi ääretult lapsikute inimestega. Eks asi on ka kindlasti minus - ma olen alati  suhelnud enamasti ainult endast vanemate inimestega ja viimasel ajal see vanusepiir muudkui tõuseb. Ma leian, et mul on vanematega palju rohkem ühist, mul on nendega huvitavam suhelda ja ma olen rohkem nendega ühel lainel. Samuti, kui oled tööl käinud - ükskõik, kellena või kus, õpetab see paratamatult uusi asju ja kogemusi, mida tundub, et siin riigis üldse tavaks ei ole. Igaljuhul olin ma hästi pettunud, sest mina lootsin, et tegemist on hästi professionaalse õhkkonnaga, aga nii see üldse ei olnud. Õhtuti postitati meie koolikommuuni terve nädala jooksul ka täiesti õõvastavaid pilte (a la kuidas keegi oli ühika aknast alla oksendanud või kuidas mõni poisike ronis prügikasti ja seal magama jäi või kuidas mõni kutt liiklusmärke varastas või läks õhtul välja ja hommikul ärkas linnast väljas ilma rahakoti, telefoni ja püksteta). Igaljuhul kes mind vähegi teavad, teavad, et ma ei salli sellist mõttetut laaberdamist ja veel vähem inimestega, keda ma ei tunne. Niisiis jäid tänu sellele ning ka muidugi tänu sellele, et mul kodu ei olnud, minu jaoks need igaõhtused laaberdamised ära.

17.30 oli meil kokkulepitud hobusemaja vaatamine. Ka nemad helistasid natuke aega enne ning ütlesid, et 17.30 ei jõua. Lükati asi 18.30 peale, kuid tegelikkuses jõudis see mees umbes 18.50. Kellaajad on samuti siin linnas lihtsalt mingisugused tühised numbrid. Käisime korterit vaatamas, seest ei olnud olukord üldse nii hull, kui algul kartsime. Kõik oli olemas ning ka korteri suurus oli võrreldes eelnevatega väga okei. Kuna korteris polnud varem keegi elanud, polnud seal veel elektriradikat ning paari asja, kuid ülejäänud tundus kõik väga mõistlik. Jätsime selle ühe variandiks, kui miskit paremat järgmine päev ei ole. Saime aru, et ka ilmselt järgmise öö peame hotellis olema, nii et läksime pikendasime oma olemist veel, kuid saime imeliku vastuse, et kõik on täis bookitud. Mõtlesime, et okei vahet ei ole, suvaline teisipäeva õhtu, vahetame siis lihtsalt hotelli ning jätkasime oma õhtusi korteriotsinguid. Leppisime kokku, et kui see korter, mida iss pidi vaatama hommikul, aga matuste tõttu ära jäi, on okei, siis võtame selle, kui ei, siis võtame hobusemaja.

TEINE KOOLIPÄEV

Teisel päeval oli meil meie eriala tutvustav loeng. Minu erialaks on Popular Music ja principal study on performance (laulmine). Loeng hakkas nii, et meie eriala juhataja tänas kõigepealt 5 minutit kõiki, kes kohale tulid, olenemata sellest, et näeb palju pohmas nägusid ja haigutavaid suid. Ja olukord oli tõesti täiesti naeruväärne, tagumised pingid saalis lihtsalt magasid. Mees ütles, et nüüd tulevad hästi igavad tund aega, aga need olid minu lemmikud tund aega üldse selles koolis - ta rääkis, mis meie erialaained hakkavad olema, näitas eelnevate õpilaste edulugusid, seletas süsteemi, kuidas hinnatakse hästi rangelt, aga ainult seepärast, et saaks asjad selgeks. Ja õpetajad tunduvad megaaalahedad, ma usun, et nendega olen ma palju rohkem ühel lainel kui õpilastega hahah :D kõik on sellised 30ndates tegevad pillimehed/muusikatööstuses töötavad inimesed, tunduvad väga hästi teadvat, mida nad teevad ja ise ka väga into sellesse, mida nad õpetavad. Nii et see ülevaade kursusest oli hästi informatiivne.  

Samal ajal vaatas iss seda teist korterit. Tuli välja, et see oli jubedas asukohas, keldrikorrusel ja umbes 3x väiksem kui hobusemaja. Samuti ei olnud seal voodit ning rent oli kallim. Niisiis otsustasimegi, et hobusekoht on THE ONE. Helistasime büroosse ja ütlesime, et tahame lepingut teha. Nemad aga ütlesid, et see päev lepingut teha ei saa, aga saab järgmine päev hommikul kell 11. Olime sellega nõus, sest vähemalt nüüd oli mingigi lahendus sellel hullumeelsel otsimisel käes. Meil jäi üle endale ainult ööbimine veel otsida üheks õhtuks. Avastasime aga, et mitte ühtegi normaalset hotelli pole millegipärast saadaval. Mõtlesime tükk aega, kuidas see võimalik on, et teisipäevasel päeval midagi sellist juhtub. Kõik kohad olid natuke linnast väljas või paar vaba tuba Hiltonis umbes 250euri eest. Lõpuks leidsime mingisuguse apartmendi, bookisime selle ära ja jäime vastust ootama. Samal ajal jalutasime niisama linnas, tegime nö aega parajaks, lonkisime poodides, mõtlesime, mida veel oma uude hobusemajja ostma peaks. Kell oli juba üle kuue, kui järsku tuli vastus ja nad helistasid, et ikkagi seda apartmenti pole võimalik saada. Hakkasime siis otsima hotelle linnast välja. Ainuke vaba hotell oli u 40min bussisõidu kaugusel (mitte maanteel, niimoodi tänavate vahel), vaatasime, et seal on ikka korralikult vabu tube veel. Läksime sõitsime siis sinna. Lõpuks saime jälile ka, mis põhjustas hotellide väljamüügi - jalkamäng. Leeds United mängis sel õhtul. Täiesti juhuslikult sõitsime sellest staadionist ka mööda - päris uhke värk! Kogu see rajoon, kuhu välja jõudsime, oli nagu mahajäetud. Ainult mõned inimesed liikusid ringi. Kõndisime siis veel umbes pool tunnikest hotellini, hotelli jõudes öeldi meile muidugi, et neil pole juba ammu ühtegi vaba tuba... kõmpisime aga tagasi ja mõtlesime, kuhu veel minna võiks. Sõitsime linna tagasi ja käisime veel paar hotelli igaks juhuks läbi, kuigi teadsime, mis vastus sealt tuleb. Jäime ühe hotelli receptionisse, kus oli wifi, natukeseks istuma ja hakkasime veel igasuguseid kohti väljaspool linna helistama, aga kuna kell oli juba üsna hiline, siis ega meil väga polnud võimalust nendesse kohtadesse nagunii saada. Võib öelda, et 20km raadiuses ei olnud MITTE ÜHTEGI vaba hotelli, ka Hiltonid jm olid läinud. Mingi hetk, kui kell oli juba üle 11, saime aru, et ega meil ööbida kuskil ei õnnestu. Kuna seal hotellis oli hästi suur receptioniala, kus ka kõik kliendid tšillisid, megamõnusad diivanid ja mugavad padjad, siis iss soovitas mul korraks silma kinni panna, kes teab, mis kell järgmine võimalus on. Järgmine kord ärkasin vist peale ühte, meid ei olnud endiselt minema aetud. Umbes kella viie ajal olevat üks töötaja tulnud hästi vaikselt sosistades, et mind mitte üles ajada, ja öelnud isale, et nüüd hakkavad inimesed liikuma ja et siis poleks väga sünnis vist, kui keegi nurgas, hambad laiali magab hahaha :D Liikusime siis edasi McDonald'ssisse, mis oli 24h lahti. Väljas oli 4kraadi ja ma olin just ärganud + ma olin väga õhukuselt riides, sest ma ei arvanud, et terve öö kuskil ringi pean seiklema, hambad plagisesid ja värisesin üle keha, kui sinna jooksime. Mäkis rahvast muidugi ikka oli, istusime siis seal paar tunnikest, kuni valgeks läks. 

KOLMAS PÄEV

Kell 11 oli kokkulepitud  lepingutegemine. Liikusime juba sinna suunas, kus see büroo oli, kui helistati ja öeldi, et see kell neile ikkagi ei sobi ja äkki sobiks 12 aeg (huvitav, mitmes kord see oli, kui mingi kellaaeg jälle ei sobinud? :)) Kuna juba liikusime nagunii sinna suunas, siis mõtlesime, et vaatame seal niisama ringi. Vaatepilt aga oli üsna teistsugune, valgeid inimesi väga ei liikunud, kõik oli kinni ja paljud poed olid araabia(?)keelsete sümbolitega. Kõikides poodides ja supermarketites müüdi enamasti ainult india jm sööke, kõik tundus hästi võõras. Ka seal kandis oli palju kortereid, mida me vaadanud olime, nii et olime oma hobusekoha üle aina õnnelikumad. Lepingu sõlminine läks väga hästi, kõik tundus hästi turvaline ja hea. Leping seletati väga hästi lahti ja kõik oli bueno, lihtsalt võttis natuke liiga kaua aega, sest iss pidi juba kahest hakkama rongi peale minema, mis tähendas, et kõikide asjade vedamine jäi minu peale. See oli muidugi tol hetkel kõige väiksem mure. Igatahes sain võtmed kätte ja asjad korterisse toodud, saatsin isa rongi peale ning hakkasin siis vaikselt ringi vaatama, mida ja kuidas seda kohta rohkem koduks teha. Ma korterist hetkel pilte väga üles ei tahaks panna, sest ma tahan teha pärast before ja after pilte, nii et pildid tulevad pärast ;) Esimese õhtu veetsin kodustega rääkides ja lebotades, sest lõpuks ometi sain voodis(!!!) magada haha :D

ELUST JA OLUST

Olen nüüd natuke saanud sisse elada, olen hästi palju käinud linna peal, eriti söögipoodides ja vaadanud-võrrelnud igasuguste toodete hinnaklasse ja vaadanud, mis üldse saadaval on. Mu tee kooli on umbes 3 lugu (ehk siis kümne minuti kanti) ja linna 5 lugu, mul käib arvestus tihti selle järgi :D Kooli ja linna vahele jääb veel hästi ilus ja mõnus turg, kus leidub kõike - söögist parukateni. 

Toiduhinnad on enamasti odavamad kui Eestis, mõned asjad on muidugi kallimad, eriti liha- ja juustutooted. Hästi head on need ühenaelapoed, kust saab väga palju asju odavamalt kui supermarketitest. Ka turul on mõned produktid odavamad poes olevatest, mõned kallimad. Näiteks 4 suuri karpi mustikaid maksab 1 nael, suur maasikakarp samuti 1 nael (Tescos on näiteks ühe karbi hinnaks enamasti 2-3naela). Üldiselt on valikut ikka küll, kas ostad odavamalt või kallimalt, lihtsalt peab ise jälgima ja vaatama; on võimalik päris odavalt hakkama saada.








Ega ma väga palju viimastel päevadel korda saatnud polegi. Vedasin esimesed paar õhtut vajalikke asju koju - padjad, potid-pannid-klaasid, söögiasjad jm. Inimesed, kes vastu tulid, itsistasid ikka küll omaette natuke. Asja ei teinud ka lihtsamaks see, et kogu kodutee on mäest üles. Vähemalt hoian trenniraha kokku!

(need kotid tõin esimese korraga ära, tagumine kott on 2 suurt patja)

Üritan vaikselt asju lahti pakkida, koristada ning taastun sellest šokiteraapiast, mis nädala alguses toimus. Mulle väga meeldib see linn ja mulle meeldib mu kodu asukoht, samuti meeldib mulle süüa teha ja ma tõesti naudin siin olemist. Samuti on mul tohutult vedanud, et ma elan täitsa üksi, strong independent woman nagu ma olen, ei kujutaks ma hetkel ette, et peaks kellegagi ninapidi kogu aeg koos olema, eriti arvestades seda seltskonda, kes seal ühikas näiteks hetkel elab. Nii et ma olen praegu väga rahul ja õnnelik!

Homme on minu esimene ametlik koolipäev, tunniplaanist ja valikainete valimisest ja süsteemist juba järgmises postituses, rohkem täna küll ei jaksa enam...:D
Kui on küsimusi või valdkondi, millest tahaksite lugeda, võtke aga ühendust ja andke teada!
G.