2. päev

Ajavahega harjumine oli uskumatult kerge. Kuna päev väsitas ilmselt nii ära, siis polnud probleemi magama jäämisega, vähemalt esimesel kahel ööl oli nii. Üks naljakas juhtum, mis veel esimesel õhtul oli, juhtus, kui ma duši alt tulin ning juukseid üritasin föönitama hakata. Nimelt on Ameerikas mitte ainult teine eletriadapter, vaid ka teine voolutugevus, ja seda jullat, mis sinna vahele käiks, Eestis ei leidunud. Plaan oli otsida seda Los Angelese lennujaamas, aga kuna kogu mu reisimine läks nii, nagu ta läks, siis polnud mul sellega enam aega tegeleda. Igatahes, lülitasin siis fööni sisse, lootes, et saan kähku juuksed ära kuivatada ja magama minna, aga kui fööni sisse panin, siis hakkas see nii vaikselt töötama, et me naersime selle üle vist umbes 5 minutit. Tõesti, see oli selline hästi hästi vaikne undamine, mis sealt tuli. Päris huumor :D

2. päeva hommik algas sarnaselt esimesele hommikule. Endiselt oli söök parim ja söögijärjekorras sai suhelda kõigi nendega, kellega päeval muidu väga kokku ei puutunud (hästi palju oli meid gruppidesse jaotatud ja kokku saimegi hommikul kooriproovis, mingitel activity'del, kontsertidel ja söögikordadel) ning kooriproov ja musicianship olid, nagu ikka, lahedad.

Lubasin eelmises postituses natuke oma ansamblist ka kirjutada. Meie ansambel oli vaieldamatult üks kirjumaid seltskondi kogu selle pundi peale. Minu ansambli nimi oli FunkHaus ning meie muusikastiiliks oli Funk. Meie director tegeles tegelikult igapäevaselt hoopiski audio productioniga ehk siis lindistab ja edit'ib heli (estonglish for the win :D) + on megahea laulja. Tema tüdruk laulab sellises ansamblis nagu ARORA, mis võitis eelmine aasta pooled a cappella auhinnad Pentatonixi eest ja kes meil ka esinemas käisid, nendest jälle mõnes järgmises postituses :D Algul olid mul teatud kahtlused, sest ta oli üks vähestest, keda ma staffist ei teadnud enne laagrit ning tema kohta polnud internetis ka väga palju informatsiooni. Tegelikult usun, et ta oli üks parimaid directoreid üldse, sest ta oli nii tohutult heasüdamlik, intelligentne ja lahe mees. Mulle nii meeldis ta iseloom - ta oli tohutult toetav ja selline...rahulik. Mõnikord võib olla ka natukene liiga rahulik, aga samas lõpuks tuli see meile kõigile kasuks. Ma sain temaga väga väga hästi läbi ja ta usaldas mind ka tohutult palju, mis oli minule hästi suureks komplimendiks.

Nagu on minu puhul juba tavaline - kõik hullud leiavad alati just minu juurde tee. Peaaegu oli ka seekord nii.Kuigi mul üldiselt ei ole kellegi kohta midagi halba öelda ja minu läbisaamine kõigiga oli ja on siiamaani väga väga hea, siis asi, mida ma ei salli on võlts-headus ja selline liiga tore olemine. Kuna Ameerikas üldiselt ongi kõik inimesed VÄGA toredad ja ma ei olnud sellega harjunud, oli mul alguses isegi veidi ebamugav, et kõik nii toredad kogu aeg on. Aga nädala lõpuks sain ma 100% aru, kes on siiralt sellised inimesed ja kes mitte. Mõne puhul sai muidugi esimestest sekunditest aru, et see inimene on pigem võlts.

Selline inimene oli muidugi minu ansamblis. Ta oli hästi pisikest kasvu, aga tohutult heal arvamusel endast, arvas, et tema on kõigist kõvasti üle. Tal oli oma kodukohas oma vokaalansambel, mida ta oma ema? ja mingite sugulastega tegi ja ma juba esimesel päeval nägin, et ta ema on täpselt samasugune, tähelepanuvajadustega, nii et nagu alati teada on - kõik algab kodust. Tal oli ka absoluutne kuulmine ja leidis, et seda peab igal juhul igal pool nii palju näitama kui võimalik. Samuti üritas ta kogu aeg võtta juhtimist meie directorilt üle ja kui alguses oli see lihtsalt häiriv, siis lõpus oli see juba väga naljakas. 

Teine huvitav isik oli meil üks poiss, kes ei olnud üldse selline õel vms, aga ta oli lihtsalt nii üüratusuure tähelepanuvajadusega, et ta oli valmis kõike tegema, et teda märgataks. Ma jõuan nendest kõikidest kordadest veel kindlasti kirjutada, aga ütleme nii, et igav ei olnud proovides küll kordagi,

Kolmas huvitav isik oli bassilaulja, kes enam-vähem(!) pidas viisi. Võiks ju arvata küll, et sellises laagris on tõesti tippude tipud ainult, aga kuna poisse kandideeris tõenäoliselt 10x vähem kui tüdrukuid ja tal oli väga madal hääl ja seal kandideerimisvideos ei olnud asi väga hull, siis loodeti, et ta saab äkki ikka hakkama. Selles suhtes olin ma üldiselt ka hästi hästi hästi natukene pettunud, et kõik ei tulnud laagrisse nii, et nad teadsid oma partiisid ja osasid, nagu enamus teistes ansamblites oli. Mina tundsin mingi hetk minnes tohutult süümekaid, et ma esimest korda vaatasin neid noote päev enne minekut ja lennukis ei läinud mu läpakas tööle, nii et ma ei saanudki neid rohkem vaadata. Kokkuvõttes olin ma ikkagi kõige rohkem valmistunud, sest kui ma korra oma asjad olen läbi vaadanud, siis ma enamjaolt ka oskan peale seda kõike. Meie seaded aga olid väga rasked, sest funk-muusikas on põhirõhk coolilt kõlavate akordidega, aga see tähendab omakorda, et on vaja väga väga kaua häälestada neid, et need akordid kõik "lukustuks". See aga eeldab, et sa tead oma partiid. Lõpuks maksis see meile nii palju, et pidime ühe loo ära jätma. Sellest ka mõni järgmine postitus, sellega on oma funny story :D

Niisiis keskendusimegi me esimesed proovid rohkem ühisele hingamisele ja akordide häälestamisega kui lugude õppimisega.

(Esimene isik, kellest rääkisin, on see, kes kõigiga pildid tegi ja kolmas on ülevalt paremalt esimese peal)

Meie teine kontsert oli The Filharmonicult, kes olid viimase Sing Offi ühed staarid. Nad on filipiinod kõik ja sellise boyband'i stiilis grupp ja kuna üks nendest (VJ) oli meie staffis, siis oli üsna ilmne, et nemad on ka üks grupp, kes meile esinema tuleb. See kontsert oli ka kirjeldamatu. Nad on nii teistmoodi Pentatonixist ja neid oli nii lõbus vaadata, neil olid hullud tantsunumbrid ka ja seaded on nii mõnusad sellised veits jazz-vibe'iga, aga samas on igasuguseid halftime-beat'iga kohti jne. Kuigi osades kohtades oli ikka aru saada, et tegemist on suhteliselt uue grupiga - kõik kohad ei häälestunud päris sajaprotsendiliselt ja mõned kohad olid veidike ebakindlad, siis üldiselt nii lahe, et nii erineva muusikalise taustaga inimesed nii ühtne grupp on. Tegemist on ikkagi hetkel maailma ühe parima vokaalansambliga, nii et mis õigus minul kritiseerida on :D Ka nemad tegid Q&A ja mulle nii meeldis, kui siirad nad kõik olid. Nad ei pidanud olema sellise "meelelahutaja" rollis, nagu nad võib olla tavaliselt oma kontsertidel peavad olema, et rahvast käima tõmmata, vaid said olla hästi vabalt ja kõik küsimused olid nö professionaalsel tasandil, mitte et "miks te nii nunnud olete", nii et nad ka olid tõesti väga ausad ja avatud. Ja nad tulid kõik ka meie lõppkontserti vaatama, nii et nad tõesti olid siiralt väga huvitatud ja elasid ka meile väga kaasa, mis oli nii tore! Ma saan siiamaani osadega neist väga hästi läbi.

Siis oli jälle major ehk arranžeerimine, kus teisel päeval rääkis peamiselt Rob, kes tutvustas viimase Sing Offi hooaja erinevaid tagamaid ja kuidas midagi tehti. Siis oli jälle tunnike group rehearsal'it ja peale seda vaba aeg. Free Block tähendas seda, et selle ajal võisid sa minna puhkama oma tuppa, tšillida niisama, aga samal ajal andsid ka osad õpetajad privaat-tunde või tegelesid niisama mingi laheda tegevusega. Mina vist ei jõudnudki kordagi oma tuppa lebotama selle nädala ajal ja mul on nii hea meel, et ma ei jõudnud, sest ma sain nende tunniväliste asjadega ka nii palju targemaks. Teisel päeval mõtlesime minna osadega tüdrukutega oma grupist tuppa partiisid harjutama, aga ukse peale jäi ette Avi, kes ütles, et nad lähevad Barbershop Tag'se laulma ja kutsus mind ka. Kuigi see on tegelikult selline žanr, kus neli meest laulavad mingeid pisikesi viisijuppe, mis lahenevad hästi tüüpiliselt, mõtlesin, et okei muidugi võib, ma pole kunagi sellise asjaga kokku ka puutunud, nii et why not. (Ma leidsin praegu hästi lolli näite sellest, aga et mingitki aimdust anda, milline see on, leidsin ühe naljaka video, kuidas "Wrecking Ball"ist on tehtud barbershopilik versioon :D 

https://www.youtube.com/watch?v=YO8GBNyuOQU)

Sellest võimalusest haaras ka kohe kinni mu pisike ansamblikaaslane, nii et me olime algul ainukesed tüdrukud. Läksime otsisime ühe vaikse nurga trepikojas ja siis Tracy ja Avi hakkasid meile erinevaid väikeseid jupikesi õpetama. Alguses oli see minu jaoks üsna hirmus, sest esiteks, need on üsna vanaaegsed ja vananenud keelega, ma ei saanud kõigepealt üldse keelestki aru haha :D ja teiseks, kuna me olime ainukesed tüdrukud ja iga viisijupi selgeks õppimisele järgnes see, et kõik laulsid kohe neid neljakesi erinevates gruppides, pidime me olema kogu aeg valmis laulma. Alguses oli lihtsalt stiilis "kes tahab" või a la üks õpetajatest valis, kellega nad laulavad. Noh võite arvata, mitu korda mina alguses laulda sain, kui mina pisikesega (ma peangi teda nüüd nii hüüdma, ma nime igaks juhuks ei kasuta haha) kahekesi olin. Kõige parema omangu (kõlab nii kurjalt, palun väga vabandust) sai ta aga siis, kui ta üritas kõigile teistele selgeks teha, et kõik teised laulavad valesti ja et tema ainukesena laulab õigesti. Küll ta vehkis kätega ja tegi nägusid, kui kõik laulsid, et see on ikka vale, aga siis ütles Tracy talle midagi stiilis "Kuula sina hästi hoolikalt, sa ei ole hetkel teistega samal lehel" ja mul oli tunne, et ta isegi siis ei saanud aru, et ta valesti laulis :D see oli nii naljakas. Peale seda valis Avi kõige raskemaks ja viimaseks tag'iks oma tiimi välja - olime mina, tema, Tracy, üks kolmas õpetaja ja üks teine poiss ja see oli NIIIII ilus, need tagid on hästi sellised lüürilised ja teatud lahendustega, ühesõnaga on need hästi teistsugused ja mul oli nii suur au laulda kõigi nende õpetajatega. See oli nii ilus.

Peale seda oli meil õhtusöök, kus Tracy tuli kohe mu juurde ja ütles, et ma olin väga tubli nende tagide laulmisega. Kuna ta oli Lara ja Iani ansambli juhendaja, siis ta istus enamasti meie lauas ja kuulas alati meie lolle jutte. Ta oli täpselt selline, kes tükk aega võis vait olla ja lihtsalt kuulata ja siis ütles mingi hetk ühe sõna ja kõik lämbusid.

Peale õhtusööki oli veel üks ansambliproov. Kõigil paluti veel teha oma kotikesed, kuhu kõik said terve nädala jooksul kirjutada ükskõik, mida nad tahtsid. Kõik disainisid oma kotid ise ja iga päev käisime me alati kirjutamas kõigile midagi ilusat nendesse kotikestesse. See oli väga tore mõte, sest need kirjad jäävad eluks ajaks meile mälestuseks ja neid on siiani vahepeal väga armas lugeda.

Ma mäletan, et mul oli selle päeva õhtul üsna keeruline magama jääda, sest juba hakkas see "mis tegelikult siin toimub ja kuidas ma siia sattusin ja mis on elu " mõte kohale jõudma. See, et ma casually mingite õpetajatega saan selliseid asju laulda ja teha, tundub sellel hetkel nii normaalne, kui see parasjagu toimub, aga kui hakkad sellele päriselt mõtlema, siis see lihtsalt ei jõua kohale. Ma ei tahtnud magama minna, sest see tähendas, et üks päev on jälle läbi ja jälle on üks päev viimasele päevale lähemal.

1. päev

Enne, kui ma päeva kirjeldamiseni jõuan, mõtlesin, et kirjutan täpsemalt kohe  alguses, kes on Avi, Ben ja Rob, sest kasutan nende nimesid siin hästi tihti ja kui Avit ilmselt paljud teavad, siis Ben'ist ja Robist pole ilmselt enamusel aimugi ja imelik on neid nimesid kogu aeg lugeda nii, et ei tea, kes keegi on:D
Ben Bram - üks Academy asutajatest ja igapäevaselt on tema see, kes kõik Pentatonixi coolid seaded teeb Daft Punkist Evolution of Musicuni, tegi kõik geniaalsed kohad Sing Offi ansamblitele, töötab Glees, on The Voice'i see inimene, kellele lauldakse enne kui žürii ette lastakse ja on muidu imeinimene.  Tema oli see isik, kes tegeles reaalselt kõigega. Ükskõik, mis probleem mul (või ükskõik kellel) ei olnud, teadsime, et Ben aitab ja lahedab kõik mured. Ja ta oli mulle nii nii suurekes abiks (ja siiamaani on) aidates mul ööbimiskohta leida, andes mulle terves ulatuses stipendiumi, et ma saaksin lubada seda laagrit endale (okei see oli küll nende kolme ühine otsus, aga Ben oli see, kes kõige sellisega ka tegeles) kuni selleni, et kui mu enda juhendaja läheduses polnud ja mul oli vaja teada, kas ma laulan mingit asja õigesti, tuli tema kohe juurde ja küsis, kas ta saab aidata ja kuulas. Kuna tema õlul oli kõige suurem vastutus, siis tema oli nendest võib olla kõige tõsisem, sest ta pidi kõige üle kontrolli omama ja tema õiget lõbusat iseloomu nägin ma alles kõige viimasel õhtul, kui me osade õpilaste ja õpetajatega niisama tšillisime.

Rob Dietz - teine asutaja, ka täielik geenius, samamoodi The Sing Offis see, kes kõik seaded 100x paremaks teeb ja Glee ühe ansambli vocal percussion ehk beatboxer. Ta oli hästi hästi muheda olemisega, megasõbralik ja superlaheda huumorisoonega ja hoidis alati kõigi tuju hästi üleval. Nemad kahekesi Beniga olid need, kes iga grupi seaded üksipulgi üle vaatasid ja nendesse igasuguseid lahedaid akorde ja kohti lisasid, mis sellise "Issand mis just juhtus" hetke kuulajatele tekitaksid ja selles on nad oi kui head. 

Avi Kaplan - kolmas asutaja ja kogu selle idee looja. Pentatonixi bassilaulja ja reaalselt ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma ei tea isiklikult temast paremat inimest maailmas. See on uskumatu, mitte ainult ei ole ta väga kahe jalaga maas ja tore ja hea inimene, aga see, kuidas ta mõtleb, on niiii teistmoodi ja nii kuidagi... Nagu ükskõik, mis ta teeb, ta teeb seda esiteks niii suure kire ja emotsiooniga, et see puudutab ja mõjutab kõiki nii tugevalt. Ma võin julgelt öelda, et ta on minu mõtlemist ka väga palju muutnud ja ma näen väga palju asju täiesti teisest küljest. Küll ma jõuan veel kõigest siin kirjutada erinevate asjade juures :D

Nii, jõuan lõpuks päeva kirjeldamiseni ka :D
Meie äratus oli iga hommik kell 7.30. See nägi välja siis niimoodi, et täpselt kell 7.30 hakkasime me kuulma väljast Mario laulu. Ja ta laulis VÄGA kaua, u 10 minutit. See oli nii naljakas, ta ei teadnud kunagi, mis laulu ta järgmisena laulab ja alati unustas pooled sõnad ära või avastas poole loo pealt, et ta hindas oma võimeid 7.30 kohta üle ning et lugu on liiga kõrge :D üks näide.

Esimene hommik aga ärkasin hoopis selle peale, et Grace oli kohale jõudnud. Saime kohe alguses väga hästi läbi, rääkis, et ta oli 40h vist sõitnud ja ta oli niii läbi. 

8.15 oli meie korruse tüdrukute kogunemine ja siis läksime koos hommikust sööma. Üldiselt öeldi meile esimene õhtu, et mitte kuskile ei tohi mitte kunagi üksi minna, ehk põhimõtteliselt kui noodimapp jääb tuppa, pead sa seda kellelegi staffi liikmele ütlema ja ta tuleb sinuga kaasa. Sellest reeglist küll keegi ei viitsinud kinni pidada, sest see kõlas juba nii lollilt. Põhimõtteliselt sama, kui sa pead kellegi endaga vetsu kaasa kutsuma, et ta veenduda saaks, et sa ikka hakkama saad.
Ma mäletan, et esimene hommik võtsin ma väga väga väga palju süüa, sest ma kartsin, et mul läheb muidu kõht enne lõunasööki väga tühjaks haha :D. Muidugi pärast kaht pannkooki sain ma aru, et mul on kõht juba väga täis ja puuviljasalati, sooja võiku ja krõbinate jaoks küll enam ruumi polnud. Järgmine kord olin targem.

Kuidagi automaatselt kujunes meil välja ka oma laud Lara ja Ian'iga. Laraga ma hakkasin kohe algul suhtlema, sest meie lennud tulid samal ajal, niisiis pidime kõike seda tubade jaotamist ja teste ja asju korraga tegema ja Ian oli Lara ansamblist, Kanadast pärit omasooihar (lol), kes oli hästi laheda iseloomuga, selline mõnusalt aus ja mitte ülevoolavalt armas ja nunnu ja läilalt tore, vaid pigem selline sarkastiline ja veits selline "ää mis toimub?", aga tegelikult tohutult intelligentne inimene. 

(Esimesel mitte-ametlikul päeval tehtud pilt)

Iga hommik algas kooriprooviga. Proov kestis poolteist tundi ja läks NII kähku, et Ben ütles reaalselt minuti täpsusega, kui pidi järgmise loo võtma, sest muidu ei jäänud lihtsalt aega. Iga päev tegi warm-upi erinev õpetaja, et me näeks, kui palju erinevaid stiile on hääle lahtilaulmiseks ja kui vajalik see tegelikult on ja kui palju see laulmist mõjutab. Sain hästi palju targemaks, näiteks millised hääleharjutused aitavad hommikul kiiresti häält lahti saada ja millised pigem äratavad aju üles (ehk siis kus tuli reaalselt mõelda ka, mida sa laulad ja kuidas, stiilis 1-121-12321-1234321-123454321jne,  ja siis jätad mõne numbri välja ja paned jälle tagasi jne).

 The Academy Choir esitas lõppkontserdil 3 lugu - Come Back Home, mis oli sellise Run To You'liku line'iga, hästi hästi ilus ja emotsionaalne, väga võimsa kulminatsiooniga ja vaikse lõpuga, ma pisardasin juba kodus, kui ma demo kuulasin ja ette kujutasin, kui võimas see tulla võib; Babel, mis kuulub muidu Mumford&Sonsi repertuaari, see oli nii tohutult lahedalt arranžeeritud Beni ja Robi poolt. Rob tegi veel beatboxi ka samal ajal, see kõlas lihtsalt niiiii lahedalt ja seda oli nii lahe laulda, seal oli veits sellist aafrika vibe'i. Viimane lugu oli Amazing Grace täiesti epicus seades. See oli selline ehtne ameerika gospel, aga niii raskes seades, seda lauldes olid ka alati külmavärinad. 

Kui kõige esimese proovi soojendus oli tehtud, võtsime me esimesena ette "Come Back Home"i. Esimesest noodist alates sain ma aru, et see tuleb lihtsalt niii ilus kõik. Proovide käigus laulsid alati meiega kaasa ka staffi liikmed, et meil lihtsam oleks õppida. Minu kõrvale tuli laulma Hannah Juliano - minu järgmine iidol. Ta on nö ainus naine businessis, kes tõesti on midagi saavutanud ja kui mulle enne seda campi öeldi paar korda, et ma näen sarnane temaga välja või mu hääl on temaga sarnane, siis seal campis sain ma sellele kinnitust. Ta oli niiii laheda iseloomuga ja lolli huumorisoonega, me saime koheselt megahästi läbi. Ja esimese loo lõpus ta sosistas mulle "Appi, sa laulad nii ilusasti" ja mul oli järjekordne "Mis toimub??" hetk. Selliseid asju on niii hea kuulda kelleltki, keda sa oled aastaid imetlenud. 

Peale kooriproovi oli meil Musicianship. See kestis iga päev ainult pool tundi. Kui hakati tugevuselt kõige nõrgemat rühma ette lugema, olin ma juba valmis oma nime kuulma ja minema. Aga minu nime ei öeldud. Mõtlesin, et "Oh nad mõtlesid, et ma muidu oleksin kolmandas võinud olla, aga kuna ma ise avaldasin soovi üks madalamas olla, siis panid mind teise." Aga minu nime ei olnud ka teises. Kui ka kolmandadse rühma ühtegi Grettelit ei kutsutud, mõtlesin, et ju siis ma ei saanud lihtsalt aru, kui mind ikkagi esimesse rühma kutsuti ja võib olla ma ei saanud ameerika "Grettel"i versioonist aru. Tegelikult lõpetasin ma siiski neljandas rühmas. Uskumatu :D 

Tund oli hästi huvitav, aga üsna raske just nende terminite tõttu. Kui eestis on see "jo-i-le-li-mi-na"- astmete redel küll tuntud, kuid seda ei kasutata nii väga, siis seal käis kõik selle ümber. Ja neil oli see täiesti teises süsteemis. Näiteks eesti DU oli neil TE ja eesti LE oli neil hoopis RA, mis on eesti süsteemis alles kuues aste. Nii et see oli tõesti üsna harjumatu minu jaoks. Tegime seal tunnis näiteks noodist lugemist ja kuulasime intervalle. 

Siis oli aeg esimese grupiproovi jaoks. Ma kirjutan oma grupist järgmises postituses, muidu tuleb see liiga pikk :D

Esimene Guest Masterclass peale lõunat oli kuulsuste hääleseadja poolt ning ta rääkis, kuidas oma häält hoida ja kuidas laulda nii, et häält palju ei kuluta. Naljakas kuulda küll, kuidas ta oli mingi "Aa üks päev Adam tuli...vabandust, Adam Lambert, tuli mu juurde ja  ütles, et tal on raskusi selle noodiga ja siis me harjutasime 5 minutit ja sellest sai tema põhirelv" Sain ka näiteks teada, et ainuke asi, mis tegelikult häälepaeltele mõjub, kui hääl ära on, on ingver (mida ma ka hetkel kahe suupoolega sisse õgin, et häält tagasi saada :D) ja väga väga palju vett. Mesi ja sidrun otseselt häält ei aita, ainult desinfitseerivad organismi ja suud. Siis näitas ta kahe vabatahtliku peal, kuidas oma hääleulatust suurendada ja need harjutusid aitasid meie silme ees juba, täiesti uskumatu. Veel üks asi, mis ma selle nädala jooksul tähele panin, oli see, et kui meilt, eestlastelt, küsitakse, kes midagi teha tahab või kes vabatahtlikult on nõus midagi tegema või laulma vms, ükskõik mis kontekstis, siis tavaliselt neid inimesi ei leia. Ma ei kujuta ette, kas asi on selles, et kardetakse, et keegi judge'ib vms, aga tavaliselt pigem keegi ei julge ise kätt tõsta ja öelda "Mina tahan". Seal oli aga kõik vastupidine. Mina muidugi kunagi sellises olukorras kätt ei tõstnud, aga tean väga hästi, et see on pigem mu enda probleem,  nädala lõpuks suutsin ma ka sellest vaikselt üle saada. Igatahes, see tund oli väga hariv. 

Siis oli aeg meie Major aineks. Laagri algul saime me valida kolme "põhiaine" vahel, mida meile iga päev poolteist tundi õpetati. Valikus olid Arranging, Vocal Performance ja Rythm Section (ehk bass ja beatbox). Mina valisin Arranging'u, sest seda ei saa ma Eestis õppida ja tahtsin kahelt legendilt isiklikult õpetussõnu saada. See oli hästi põnev tund, nad võtsid enda seaded Sibeliuses (noodikirjutamisprogrammis) lahti, mängisid samal ajal iTunes'ist helifaili, näitasid, kus midagi toimub, miks nad just seal kohas teatud akordi niimoodi kõlama panid jne. 

Siis oli jälle tunnike group rehearsalit ja peale seda Elective Block 1. Meil oli võimalik valida neli valikainet. Esimene päev oli kõige nigelam valik : VP (vocal percussion) for non-majors, Social Media, Active Listening. Ma otsustasin social media kasuks ja see oli päris tore. Seda andsid Scott ja Mitch ja see pigem oli küll selline küsimuste-vastuste teema, aga natuke kasuks tuli ikka. 

Siis oli õhtusöök ning peale seda vaatasime kavast, et toimub Concert 1. Meile ei öeldud kunagi ette, kes esineb, aga kuna Scott&Mitch juba majas olid, aimasime, et ilmselt on selleks Pentatonix. Enne õhtusööki juhtus ka üks natuke ebameeldiv asi. Kui tavaliselt sööma läksime, olid kõik söökla uksed lahti ja saime rahulikult süüa minna võtma. Seekord oli kell juba pool 6 läbi, aga meid ei lastud ikka sööklasse. Küsisime, mis siis toimub ja meile vastati ainult "Pentatonix võtab endale praegu süüa". Meie jaoks kõlas see nii jaburalt. Kuna Avi tšillis meiega kogu aeg niisama ja temaga kadus see veider tunne ära, et "omg omg ptx", siis see, et nemad nii nõmedalt käitusid, et me nendega isegi ühes ruumis ei või olla, tundus meile hästi veider. Tegelikult pärast saime aru, et see polnud neil üldse nii plaanitud ja tegelikult oli see ka veidi põhjendatud, sest ilmselt oleks iga kolmas läinud ja palunud nendega selfiet salatileti ääres teha, sest seal oli selliseid inimesi ka üsna palju, nendest samuti mõni järgmine postitus :D

Nagu me aimasime, oligi PTXi kontsert. Enne, kui kontsert hakkas, palus Ben, et me ei laulaks kaasa, sest kui 66 hullu fänni, kellel on kõik partiid peas, laulavad kaasa, pole neil mõtet enam üldse laulda. Kontsert oli väga väga hea, natukene lahjem küll ilma kõigi visuaalsete efektideta, aga sellest hoolimata super. Nad tegid ka Q&A, kus nad rääkisid hästi avatult kõigest, see oli väga inspireeriv. 

Viimase asjana laulsime me kõik koos Run to You'd ja mul olid lihtsalt pisarad silmis. Ma mõtlesin, kuidas ma kaks kuud enne seda seisin Manchesteris esimeses reas nende kontserdil, kuulasin neid ja hoidsin pisaraid tagasi, sest ma ei saanud aru, et kõik see minuga juhtub. Ja siis ma olin järsku teisel pool maakera ja laulsin nendega seda sama laulu koos. Juba see hetk ma sain aru, kui kaugele ma jõudnud olen ja kui ebareaalne see kõik tegelikult on. See oli uskumatu. 

Vaatasime plaanist, et meil oli plaanitud 9-11 "Night activity", ja kui Avi ütles, et "okei nüüd mängime "Capture the Flag"i" ja peale seda oli täielik vaikus, sest kellelgi polnud õrna aimugi, mis see on, olid nad nii šokeeritud ja küsisid, kust planeedilt me oleme. 

Seletati siis mäng lahti, ma ei tea, kas teised teavad seda mängu, põhimõtteliselt on see nii, et inimesed jaotatakse kaheks võistkonnaks ja mõlemale antakse "lipp" , mida nad peavad kaitsma, aga samal ajal peavad minema röövima teise võistkonna lipu. Seda mängiti terve campi peal ja olid veel igast vanglad jm kui vastasvõistkonnaliige su õlga puudutab. Meie tiimi kapten oli Avi ja esimene mäng meil otsest plaani ei olnud. Siis aga avastasime, et teises võistkonnas on mingi kutt, kes suurtest põõsastest saltoga üle hüppas, nii et me kaotasime esimese mängu :D siis läks aga Avi megalt põlema ja hakkas hullu plaani välja mõtlema. Mõtlesin, et wow kui üks inimene isegi mingisse lolli mängu nii tõsiselt ja kirglikult suhtub, siis peab ta küll ikka VÄGA eriline olema. Tema puhul kehtib ikka sajaga see "Do everything with passion" ütlus. Igatahes ta pani mind ja Larat mingit ühte sissekäiku üsna mäe tipus valvama ja meil oli nii igav seal, sest midagi ei toimunud. Mingi hetk tuli Ben meiega niisama tšillima. Meil oli otse vaade LA downtownile, ümbritsevatele mägedele, tähistaevale ja sajale lennukile taevas ja siis me lihtsalt istusime teel ja vaatasime kolmekesi seda ja olime sellest nii lummatud. See oli nii ilus. Mingi hetk me nägime rebast. Või noh, nemad nägid, mina kissitasin silmi nii kuis jaksasin, aga ikka ei näinud haha :D samal ajal kui nemad rebast nägid, kuulsin ma põõsastes krabinat JA SEE OLI SEE HULL SALTO KUTT. Kuna tema oli mulle seljaga, sain ma rahulikult temani jalutada ja õlale patsutada. Kui ma meie basei jalutasin ja kõik nägid, kelle ma kinni sain, tulid kõik mind kallistama ja olid nii nii õnnelikud (eriti meie tiimi kapten xd) ja sealt alates läks meil kõik ülesmäge ja meie võitsime teise mängu. Kokkuvõttes oli hästi lõbus. 

Kui see läbi sai, oligi kell juba nii palju, et oli aega duši alla minna ja see oli ka kõik. Kuna nii palju oli toimunud, ei olnudki jaksu midagi muud teha. Kirjutasin 5minutit kodustega ja vajusin ära. 

Esimene "mitteametlik" päev Los Angeleses

Kui lennuk oli maandunud, oli mul niiiii mõnus ärevus sees. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kirjeldada ja ma arvatavasti ei tunne midagi sellist ka enam kunagi - see oli selline pisike hirm ja natuke ärevus, aga samas mega pingelangus, aga teisalt jällegi selline "Kõik alles algab" tunne. Helistasin siis empsile, et ma jõudsin lõpuks ja pidin kähku ka ameeriklastele teada andma, et lennuk seekord tõesti tõusiski õhku ja olen ilusasti Los Angeleses. Mida ma unustasin eelmises postituses veel mainida, oli see, kuidas mu lennu numbreid vahetati. Täiesti õudne, pidin andma neile teada, mis lennuga ma lähen, et nad mulle õigesse terminali saaksid vastu tulla. Broneeringul oli siis number, lennu hommikul sain oma pileti kätte ja seal oli täiesti teine number. Mul tuli juba reaalselt nutt kurku, mul oli nagu piinlik, et minu pärast nii palju jamamist kogu aeg oli. Aga nad rahustasid mu kohe maha, ütlesid, et see pole ju mitte kuidagi minu probleem ja et nad loodavad, et kõik läheb mul hästi.

Samuti unustasin ma mainida, et lennukis anti mulle kätte veel mingisugune deklaratsioonipaber, mis mind natuke segadusse ajas. Seal olid tõesti väga veidrad küsimused, a la kui palju ma oma rahast plaanin USAsse jätta või mitu puuvilja mul kohvris on ja kas ma ka putukaid plaanin ühelt maalt teisele transportida :D  ja sellistele veidratele küsimustele lisaks ka mingid "taxpayer" asjad, mida mul alaealisena oli väga keeruline täita, aga ma andsin oma parima.

Kui ma olin lennukist maha astunud, oli järgmine samm minu kõige suurem hirm - "residents" ja "non-residents" ala. Seal oli täieik hullumaja, mingi tõmmu tädike karjus vahepeal täiesti suvalisi lennunumbreid ja terve lend pidi minema mingusugusesse teise järjekorda ja ta inglise keel oli nii hull, et isegi numbritest oli keeruline aru saada.  Samal ajal kui see tädi röökis, pidin ma veel saama kähku kontakti kellegagi sealt laagri staffist ja ka Eesti inimestele teada andma, kuidas mu lend läks ja et ma olen elus. Mida lähemale need jubedate meeste väikesed boxid jõudsid, seda rohkem ma närvi läksin. Kui minu kord jõudis kätte, küsisin ise kohe esimese asjana sellelt mehelt,  kas neil on vaja minu lapsevanema kirja, sest ma üritasin vältida seda "Ee sa oled 17 ja tuled üksi, mis värk on" küsimust, vaid läksingi kohe hästi kindla ja lõbusa hoiakuga, et kõik on kontrolli all ja kõik on hästi :D See mees küsis mult, kas ma olen esimest korda Ameerikas. Kui ma jaatavalt vastasin, siis järgmine küsimus oli, et kaua ma Ameerikas olen. Ütlesin et nädal ja et kirjas on kõik kirjas, kus ma olen ja mis ma teen. Siis ütles ta selle peale: "Ma vaatan, et sul on samal päeval lend tagasi, kui sul laager lõppeb. Miks sa kauemaks ei jää siis, kui esimene kord?" Tuletasin siis talle meelde, et ma olen 17 alles ja ma ei saa ju kuskil üksi käia ja tema vastust oli "Damn, and you're turning 18 next month. SO CLOSE!" Selle peale ma rahunesin täielikult maha, nägin, et Ameerikas on tõesti täiesti teistsugune suhtumine ja et kõik on okei. Pidin veel igasuguseid sõrmejälgi andma ja pilte laskma teha jne, aga kõik läks ikka VÄGA sujuvalt võrreldes sellega, mida mina oma peas olin ette kujutanud. Ta veel küsis mitu korda üle, kas ma kindlalt tean neid inimesi, kelle juurde ma lähen ja kas ma olen nendega varem kohtunud ja kirjutas mulle hästi mitu numbrit, et "ükskõik mis juhtub, kui keegi ahistab või midagi varastatakse või on abi vaja, kohe helista" ja soovis mulle toredat laagrit.
Ma olin tol hetkel niiiiiii õnnelik, et see õudus läbi sai, nüüd oli veel vaja leida üles kuskilt oma pagasilint ja kohver kätte saada. Õnneks on seal International terminalis Lufthansal kohe oma sektsioon ja ma pidin lihtsalt sealt umbes 15 lindi vahelt leidma enda lindi üles. Ja reaalselt see hetk, kui ma õige lindi juurde astusin, nägin ma oma kohvrit. Kui mingi mees mul selle aitas maha võtta, avastasin ma, et see siiski ei ole minu oma :D :D Aga põhimõtteliselt 5 kohvrit hiljem nägin õiget kohvrit. See on täiesti uskumatu, kui toredad kõik olid. Piisas sellest, et ma hakkasin oma kohvri poole kätt tõstma, kui järgmine inimene mul selle sealt lindi pealt maha aitas võtta ja ilusat päeva soovis. Kui kohver näpu otsas, kirjutas mulle mu ansambli director (temast pikemalt natuke hiljem), et ma annaksin teada, kui olen kõik punktid läbinud ja pagasi saanud ja et ta tuleb mulle isiklikult mu terminali vastu, et veenduda, et ma ikka ilusasti kohale saan. Enne, kui exiti suunda lasti, oli veel see deklaratsioonipunkt, kus pidi need lennukis täidetud lehekesed ära andma. Hoidsin hinge kinni, et kõik klapiks, õnneks klappis ja sain hakata väljakäigu poole suunduma. Tulin järeldusele, et ilmselgelt oli mul vaja seda eelmise päeva lennukijama lihtsalt, et LAs kõik sujuvalt läheks, sest nii hästi ja rahulikult poleks ma elusees uskunud,et see hommik minna võib. Ootasin vist maksimaalselt viis minutit, kui ta kirjutas, et ootab sissekäigu ees. Ta kõrval oli 3 camperit ja see oli esimene selline "Wow nad on päriselt olemas" moment, mida tolle nädala jooksul juhtus umbes 340293402934 korda. Esimene asi, mis nad kõik justkui ühest suust ütlesid oli "Oh my god Grettel you made it", ka seda lauset sain ma oi kui palju sellel päeval kuulda. (Muideks mu nime öeldakse NII lahedalt Ameerikas, sellest ka mõnes muus postituses veidi pikemalt)
Siis tuli see campibuss, mis oli sarnane nende kollaste koolibussidega, aga see oli veidi väiksem ja fancym. Esimene asi, kui ma bussi astusin,oli Mario karjumine üle bussi "OH MY GOD GRETTEL YOU ARE HERE I LOVE YOU SO MUCH YOUR SNAPCHAT GIVES ME LIFE I AM SO HAPPY YOU MADE IT" ja ma seisin lihtsalt ja mõtlesin, et kas see on mingi nali või. Minu jaoks on olnud Pentatonix alati number 1, aga näiteks Mariot olen ma jälginud kõvasti enne Pentatonixit. Ja seda on lihtsalt nii veider vaadata, kuidas lihtsalt terve nende põhiline tutvusringkond kuidagimoodi nö tuntust kogub JA ET NII PALJUD OLIDKI CAMPI DIRECTORID. Nii et see, et inimene, keda ma olen umbes 5 aastat jälginud, esimese asjana mulle sellist asja ütleb, oli lihtsalt väga väga ulme. Istusin siis sinna bussi kõige tagumisele istmele ja hakkasin jälgima, mis väljas toimub. Kõik rääkisid midagi, aga ma olin justkui täiesti omas mullis, ma vaatasin välja ja ei saanud absoluutselt aru, mis toimub. See kõik oli lihtalt TÄIESTI teine maailm, Me küll päris linnast läbi ei sõitnud, aga kõik see, mida ma nägin - mulle niiiii meeldis see kõik. Sõit kestis umbes pool tundi ja järsku keerasime me kiirteelt ära ja hakkas "rikaste rajoon", selline mägine ala, kus kõik majad olid fancyd ja väga väga suured. Järsku karjub keegi "LEFT LEFT LEFT I think this is Katy Perry's home!!!" ja siis nägime lihtsalt ühte väga suurt ala, kus oli miljon ehitist. Üsna korralik. Ja siis hakkasime ühest mäest üles sõitma, ma sain aru, et oleme juba väga lähedal. Buss jõudis hoovi ja esimese asjana nägime, et Ryan Parma ja Avi seisid uksel, Avil oli ruupor käes ja siis ta tervitas meid oma toreda madala häälega.

Siis viskas Avi kõigile patsu ja läksime sisse, kus kõik, kes kohal olid, rääkisid ja laulsid juba niisama. Ma sain NIII sooja ja armsa vastuvõtu osaliseks. Kõigil oli nii hea meel, et ma kohale jõudsin ja tulid kohe kõige kohta uurima, kuidas lend oli ja kuidas ma end tunnen jne ja ilmselt uudistama, kas teisest maailma otsast tulnud inimene on kuidagi teistmoodi kui nemad :D Täiesti uskumatu, mul ei lähe elusees meelest ära, kuidas Ben tuli mu juurde ja kallistas mind megamegakõvasti ja oli samamoodi "Oh my god you made it" ja rääkis, kuidas nad olid reaalselt iga poole tunni tagant teinud koosoleku, et teada, kaugel ma olen ja kas minust on mingisugust infot keegi saanud. Samamoodi oli üks tüdruk Torontost, Grace, kes ühtlasi osutus ka mu toakaaslaseks, pidanud suurte jamadega tegelema. Nimelt läks tal kõrvakile katki ning ta ei saanud lennata, niisiis sõidutas ta isa Grace'i AUTOGA Torontost LAsse, ta jõudis alles nö ametliku esimese päeva hommikuks kohale. Aga jah, päris naljakas, et kaks probleemset olid juhuslikult ühte tuppa sattunud :D

Minu tuba (kahe kaheinimese toa vahel oli ühine vets ja dušš)

Kui ma olin oma asjad tuppa viinud, siis läksin tagasi alla ja siis uuriti, kas mul mingisuguseid ravimeid ka kaasas on ja kui on, siis pidi need andma ära ja ütlema neile, millal ja mida ja kuidas manustada tuleb. Kuna ma olen suur migreenitaja ja muidu igasuguste hädadega, olid mul loomulikult nii tavalised valuvaigistid kui ka retseptivaluvaigistid ja allergiarohud ja kõik muu kaasas. Olles aga selline inimene, kes väga ei taha minna kellelegi halama, kui paha tal olla on vms, siis otsustasin, et jätan kõik tabletid enda kätte ja kui vaja on, siis saan neid ise võtta. (#rebel) Siis jagati meile veel noodimapid, joogipudelid ja t-särgid, nime- ja söögikaardid ja muu träna ning pidime ootama oma Musicianshipi leveli testi. Selle ajal moodustati kohalolijatega suur ring ning tehti tutvustusring, kus kõik ütlesid, kes nad on, kust nad tulevad ja mille pärast nad kõige rohkem excited on. Kui minu kord kätte tuli,ei pidanud ma oma nime ega kohta ütlemagi kui juba kõik megalt plaksutasid, et ma kohale jõudsin haha :D siis ma ütlesin, et ma olen esiteks megaexcited selle pärast, et ma kohale jõudsin ja siis nad hakkasid täiega naerma ja küsisid, kuidas ma end tunnen jne. Mul oli tõesti esimesest sekundist kuidagi nii hea olla, kõik olid nii soojad ja armsad. 

Kui mul algul selle ajavahega polnud väga hullu probleemi, siis kui see esimene tutvustamine oli ära olnud, tuli mul järsku selline uni lihtsalt. Ilmselt oli ka järjekordne pingelangus, sest esimesed hetked olid nii toredad olnud. Pea oli natuke paks küll, et nipsust oled täiesti teises keelekeskkonnas ja sellises rollis, et kogu aeg keegi küsib sult midagi ja pead teiste ees rääkima. Alguses oli veider, et keegi minu ja Eesti ja mu tegemiste jms vastu nii palju siiralt huvi tunneb, Eestis seda väga palju just ei kohta :D 

Musicianshipi test läks mul tõsiselt metsa :D Kõigepealt paluti mul endal hinnata oma noodilugemisoskust. Kuna ma enda meelest väga halb noodist lugeja ei ole, ütlesin 7/10st, sest ma ju ei kujuta ette, mis taseme järgi neil asjad käivad. Kõigepealt pidin laulma mingisuguseid viisijuppe, mida nad ette mängisid, a la üles mažoor kolmkõla, alla minoor jne. See oli lihtne. Aga siis nad andsid mulle noodilugemisharjutuse, mis oli raskusastmelt 10st 9s. Ja seal oli nii rõve mingisugune suurendatud intervall, mida ma üldse ei oodanud ja noh, ega see ei olnud just mu säravamaid päevi ka. Ja siis kui ma selle kätte sain, siis ma ajasin rütmi täiega sassi ja siis olin ise ka selline "wow ma ei arvanud et ma nii n00b olen", ütlesin, et ma tahan korra veel proovida. Seda lolli hüpet ikka ei händlinud, aga vähemalt muud asjad olid teine kord korras. Nad paigutasid kõik vastavalt nende tasemele viide erinevasse gruppi. Ütlesin neile ka kohe, et kui võimalik, pange mind üks grupp nõrgemasse kui nad arvavad, et ma olen, sest keeleliselt on mul ilmselt raske samas grupis olla. Ja mul on nii hea meel, et ma seda ütlesin, sest neil käib ikka kõik täiesti teiste süsteemide ja terminite abil. Pärast seda läksime swimming testi tegema, mis jäi tegelikult ka meie ainsaks basseinikülastuseks terve nädala jooksul, sest kordagi ei tekkinud lihtsalt vaba aega. Kuna aga väga palav päev oli, oli see ujumine väga mõnus jahutus. See vetelpäästja käskis meil päris korralikult näidata, et me ujuda oskame - pidime vist kolm korda edasi-tagasi ujuma ja siis 3minutit olema nii, et jalgu ei pane põhja, vaid niisama sulistama. Päris naljakas oli. 

Siis oli õhtusöök. Oomujumal see cafeteria...ma võiks sellest terve eraldi postituse teha. See oli NII lahe! Kuna see campus on tegelikult mingisugune natuke tõmmude kool, olid kõik teenindajad ka natuke tõmmud ja need söögid!!! Alustades pastadest, isekokkupandud võikudest, suppidest, quesadilladest, burritodest, lõpetades mustika-ja banaanipannkookide, kala, seasoned fries'idega, kuumade grillvõikude, puuviljasalati ja cheesecake'iga - seal oli reaalselt KÕIKE. Ja ka joogiletist said valida mahladest kuumade jookide ja limonaadide ja jääteedeni välja. Kõike said valida ja võtta nii palju, kui tahad, ainus tingimus oli, et sa pidid kõik ühe korraga võtma. 

Peale õhtusööki kogunesime kõik saali ja staff tutvustas end. Seda täiesti imelisel viisil. 

Siis räägiti reeglitest. Seda tehti HÄSTI pikalt ja hästi nö titekal tasandil, a la "käige ikka iga õhtu duši all ja kasutage deodoranti" või et "te olete avalikus internetivõrgus, kõike, mida te teete, on võimalik jälgida" või "poisid tüdrukute korrusele ei lähe ja samamoodi vastupidi". Aga see on selles suhtes mõistlik, et kui sa korraldad esimest korda elus laagrit 13-18-aastastele, sa ei teagi, mis kamp hulle sinna sattuda võib. 

Ametlik osa läbi, läksime õue, kus oli täiesti kottpime. Võtsime ringi ja Rob (campi kolmas korraldaja) läks keskele ning palus meil unisooni ümiseda. Ta hakkas laulma sinna peale ühte imeilusat viisijuppi ja siis ümises igale häälerühmale  (SATB) nende partiid ja kui kogu see ring koos laulis - seda ei ole päriselt võimalik kirjeldada, kui lihtne ja ilus see oli. Kui 80 imelist lauljat väga vaikselt pimedas ringis laulavad...see tekitas koheselt mingisuguse teistsuguse emotsionaalse sideme. Kui me ära laulsime, ütles Rob väriseva häälega "Guys, welcome to the camp" ja see oli reaalselt nagu mingi filmistseen. See ei saanud olla päris. 

Siis jagati meid täiesti suvaliselt gruppidesse, anti 45minutit aega ja väike kotike lipikutega. See oli siis üks tutvumistegevustest, kus oli hästi palju erinevaid küsimusi, nii diipe kui ka täiesti tavalisi, et campereid tundma õppida. See oli täiesti uskumatu, kuidas kõik jagasid juba esimesel õhtul põhimõtteliselt täiesti võõrastega nii isiklikke lugusid. Näiteks sain teada, et üks tüdruk on 80% kurt. Ja siis ma avastasin ka ennast rääkimas asju, mida ma Eestis peaaegu kunagi ei räägi. Sa tead, et mitte keegi ei judge'i sind ja see oli kuidagi nii turvaline tsoon. See oli tõesti jube hea idee, et selline asi tehti. 

Sellega see sisseelamispäev ka lõppes. Mingid imelikud mängud olid veel, aga need ei olnud midagi erilist :D Siis räägiti meile meie koridoris uuesti kõik reeglid üle, öeldi, et pool 12 on kontroll, kas kõik tuled on kustus ja anti teada, et hommikul 7.30 kuuleme äratuskella. Käisin duši all ja jäin sekundiga magama, sest see päev oli minu jaoks oi kui kaua kestnud. 

Saabumine LA pinnale

Lugesin just läbi oma viimase postituse, mis ma siia teinud olin Pentatonixi Manchesteri kontserdist. See lõppes sellise lausega:

 

Mu unistused on juba kolmekordselt täitunud ja ma ei kujuta ette, mis veel juulis saab!

Nüüd ma tean, mis juulis sai. Ja selle kirjeldamine kellelegi teisele, kes ei ole ise seda läbi elanud, ei ole absoluutselt lihtne ülesanne. Ma olen sellest nädalast rääkinud kümneid kordi ja tundide viisi, aga kuna vaikselt olen ma juba kõigile saanud oma lookesed ära rääkida ja ma ei taha ühtki detaili ära unustada, otsustasin selle lõpuks ka kõik kirja panna, nüüd, kus esmased emotsioonid on möödas ja ma suudan veidi adekvaatsemalt kõigest kirjutada. 

Kuna ma olin tol hetkel veel 17, ei tohtinud ma üksi kusagil ööbida. Niisiis pidin minema ja tulema täpselt samal päeval kui laagri kuupäevad. Minul õigel päeval lendu ei läinud (oleksin liiga hilja jõudnud), nii et pidin minema päev varem. Siis tuli leida koht, kus ööbida. Laagris selgus jutu käigus et väga paljude juures oleks  saanud ööbida jne, aga ega ma väga ei otsinud ka sealt laagriseltskonnast inimesi, kelle juures olla. Eestlaste värk ikkagi, pigem ööbid kuskil lennujaama põrandal kui võõras peres :D aga lõpuks siis pöördusin oma murega Beni poole, kes alguses üritas mind oma vanemate juurde saada (kas see on üldse võimalik kui tore see on?!), aga kuna nad linnas polnud, siis leidis ta laagrist ühe tüdruku, kes elas reaalselt Los Angelese täiesti teises otsas kui LAX (lennujaam) ja ma oleksin pidanud taksoga sealt minema - see oleks maksnud umbes 100$ :) aga kuna muud võimalust ei olnud, siis pidin leppima sellega. 

Laager hakkas 5. juulil ja camp oli organiseerinud nii, et kõik, kes saabuvad enne ühte, viiakse LAXist tasuta campi - staffi liikmed tulevad vastu ja koos liigutakse camp'ibussidega. See oli tohutult hästi läbi mõeldud. 

Minu lend läks 4nda hommikul kl 6.40 marsruudil Tallinn-Frankfurt/Frankfurt-Los Angeles. Kohale pidin jõudma vist umbes viie aeg õhtul kohaliku aja järgi. Esimene lend kestis 2h ja teine u 12h. 

Õige reisitunne ja ärevus tekkis tegelikult alles siis, kui ema ukse peal ütles: "Oh jummel, millele ma küll oma nõusoleku andsin, et ma sind üksi maailma teise otsa hetkel saadan". Ma ei olnud kordagi enne seda hetke närvis olnud, sest ma pigem mõtlesin ainult oma kõikide nende nootide ja laulude peale, mis ma enne reisi kätte olin saanud olin kui sellele, et kas mul on raske sinna seltskonda sisse sulanduda, sest enamus on ikkagi ameeriklased ja inglise keel pole minu emakeel, või et kui raske mul seal olla võib ja kes mu toakaaslane on jnejnejne. Minu suurim mure oli  ikkagi see, et mind USA piirilt üle lastaks 😃😃 Kuna isegi USA saatkond ei osanud täpselt öelda, kas alaealisel on mingisugust eraldi luba üksi reisides vaja, kirjutasin 100 erinevat kirja erinevatesse asutustesse ja sain igalt poolt erinevad vastused. Lõpuks oligi mul reisidokumentide juures lisaks passile, ESTAle ja piletitele ka sada muud tähtsat paberit sünnitunnistuse koopiast (tõestamaks, et ma actually eksisteerin ja et ei juhtuks midagi sellist, mis juhtus Manchesteris) lõpetades vanemate lubadega, kus oli kõik detailsusteni välja kirjutatud, kuhu, millal ja mida ma tegema lähen. Kasuks ei tulnud ka see, et minek oli 4. juulil ehk nende suurel pidupäeval, kus on terrorismioht miljon korda suurem. Siis suhtutakse turvakontrolli veel tõsisemalt. 

Tallinna lennujaamas läks mul algul kõik väga libedalt - kohver oli õiges kaalus, turvakontrollist sain väga ilusasti läbi, ESTA kehtis ja checkinid olid õigesti tehtud. Läksin ostsin endale pudeli vett ning  istusin enda värava ette ning võtsin välja noodid, mida harjutama pidin.

Minu kõrval oli vist terve lennuki ainus vaba koht ja kuna kell oli  VÄGA varajane, oli see ideaalne variant kaheks tunniks mõnusaks uneks. Olin juba mõnusas uimas kui lennuk liikuma hakkas. Olime reaalselt loetud sekundid sõitnud, kui käis

mingisugune veider jõnks ja kõik tuled kustusid. Lennuk jäi seisma. Natukese aja pärast teatas kapten, et veidike lükkub lend edasi, sest ilmastikutingimused olevat natuke halvad. Vaatasin siis aknast välja - sain kohe aru, et ilmas see asi nüüd kohe kindlasti ei ole. Paari minuti pärast teavitaski kapten, et lennuki üks mootoritest ei tööta ja et lendu lükatakse edasi. Saatsin siis oma campikommuuni sellise pildi:

Selle peale tekkis teisel pool maakera muidugi kohe paanika, aga kuna mul oli Frankfurdis 5h aega, siis ma ei muretsenud - viie tunniga saab kõik korda, ma olin kindel. Järsku aga saime uut infot, et ka lennuki starter ei tööta. See hetk ma korraks mõtlesin isegi, et huvitav, mis nüüd edasi peaks saama. Ootasime lennukis kaks tundi, kuid kõik see lõppes kapteni teadaandega, et lend on tühistatud. Pidime KÕIKE jälle uuesti tegema hakkama - võtma lindilt oma pagasi, minema välja ning piletikassast uut piletit küsima. Passisin sabas kokku neli ja pool tundi, meile jagati 10€ söögitalonge, kuid see passimine oli täiesti ebainimlik. Minul isiklikult NII kiire ei olnud, sest ma läksin ikkagi päev varem, aga mõnel inimesel oli see suhteliselt tundide küsimus. Kui minu kord tuli, küsiti mult, kas ma olen juba oma pileteid varem ka ära vahetanud, sest need polevat õiged. Kuna ma olin juba 6,5h kokku seal lennujaamas passinud, ei viitsinud ma isegi järgmisele jamala reageerida, vaid palusin neil uuesti üle vaadata, sest mina küll ei tea, et oleks midagi muutunud. Muidugi teist korda vaadates oligi kõik korras. Mulle otsiti uued piletid - kuidagi juhuslikult oli järsku uus lend täpselt Frankfurt - LAX, mis klappis IDEAALSELT minu plaanidega - 5.juuli kl 12.40 oli eeldatav saabumisaeg(kl 1 oli kõige hilisem saabumisvõimalus). Läksin siis koju tagasi, olin tegelikult päris õnnelik, et sain oma voodis veel ühe öö magada ning tasuta transpordiga koos teistega campi sõita, kuigi väga VÄGA veider tunne - sa oled juba reaalselt lennukis ja sulle tutvustatakse turvanõudeid ja paar tundi hiljem ostad keskturult jälle maasikaid ja mureleid. Ausõna, väga traumeeriv ja kuulub ainult-grettelil-juhtub kogumikku :D

Järgmine hommik oli siis katse number kaks. Läbisin jälle kõik kontrollid edukalt esimese korraga - turvamehed olid tol hommikul kuidagi ERITI lõbusas tujus - ja läksin juba tuttava värava ette. Lennukis tekkis mul janu, otsisin siis oma veepudeli välja, kui järsku käis mul seest jõnks läbi - ma olin ju selle veepudeli EILE ostnud. Kuidas ma sellega läbi turvakontrolli pääsesin? Päris creepy, mul oleks seal pudelis võinud ma ei tea...süütevedelik olla näiteks ja ma

oleksingi reaalselt läbi saanud. 

Tallinn - Frankfurt lend möödus väga rahulikult. Magasin vist enamus ajast. Frankfurdi lennujaamas oli mul umbes poolteist tundi aega. Seal lennujaamas on jube hästi kõik gate'id sildistatud ja nummerdatud - kordagi pole hirmu, et kaoksid ära või ei leia oma väravat üles vms. Ameerikasse reisijad peavad läbima enne ühe punkti, kus kontrollitakse kehtivad ESTAt ja vaadatakse niisama üle, kes sa oled ja mis toimub. See mees seal hakkas minuga kohe jurama, et ma 17 olen. Küsis, et kas ma ikka tean, et ma olen 17. Kui ma jaatavalt vastasin, siis tema vastas selle peale, et kust tuleb üks 17-aastane mõtte peale üksi USAsse puhkama minna. Ütlesin, et lähen muusikalaagrisse. Ta vaatas mind hästi veidralt ja vastas ainult "If you say so" ja lasi mind minema. Sain tunnikese värava ees pikutada, õnneks, nagu suurtematel lennukitel ikka, hakkab seal boarding üsna vara. Lennukis minust vasakul  istus noor jaapani tüdruk ja paremal natuke vanem abielupaarike, kes rääkisid portugali (?) keeles, kuid nägin, et neil oli Rootsi pass. Nad ainult jõid terve tee, mis oli päris naljakas. Lennukis sai TOHUTUS koguses süüa and I'm not even kidding. Reaalselt iga tunni aja tagant toodi midagi, ma mõtlesin, et ma ilmselt veeren sealt lennukist välja. Nagu varem kirjutatud, lend kestis midagi 12h ringis - enamus aja sellest magasin, sõin ja vahtisin telkust erinevaid sarju. Seal õhus olles sain ma ka aru, kui suur on minu nutitelefonisõltuvus (sellest olen ma üldse igalpool välismaal käies aru saanud, et olukord on ikka päris hull) ja kui rasked need 12 tundi olid ilma internetita. Kui sõita oli veel jäänud 2,5h, siis hakkas mulle kohale jõudma, et LA on hetkel põhinõtteliselt Tartusse sõidu kaugusel. Alates sellest oli mul tohutu ärevus sees, ma veel sundisin end igasuguseid erinevaid saateid vaatama, aga nendest ma küll ei mäleta ühtegi sekundit - hakkasin peas kõikvõimalikke stsenaariumeid ette kujutana, mis piiril võib juhtuda, kuidas see esimene kohtumine kõigiga välja näeb ja üldse mis saab. Kui jäänud oli alla tunni ja lennuk tasapisi oma lennukõrgust vähendama hakkas, peksis mu süda juba nii kõvasti, et ma tundsin isegi kõrvus seda tuksumist ja ma päris tõsiselt mõtlesin, et ma saan nüüd mingisuguse infarkti või midagi muud juhtub, sest see oli ikka üsna pöörane. Kuna lennukil olid ka reaalajas kaamerad küljes ning kogu maandumist oli võimalik telekast vaadata, rahustas see mu mingiks hetkeks maha, aga kohe kui hakkasin maju ja ehitisi juba väga lähedalt nägema, läks pulss jälle lakke. Kui see maandumisjõnks käis, oli mu peas ainult üks mõte - MA OLEN LOS ANGELESES. Ma olengi reaalselt kohal. Ma sain hakkama. 

Manchester

Minu esimene postitus tuleb meie reisist Ketliniga Manchesteri. See tuleb häääästi pikk ja hästi detailne, sest ma tahan lihtsalt igat pisematki detaili tulevikus meenutada koos korraliku fotogaleriiga :D

Alustuseks, kuidas üldse nii läks, et me sinna kontserdile saime.

Meie A Cappella Academy kommuuni kirjutas Avi, et ta on nüüd Euroopas ja jubedalt ootab juulikuud. Kirjutasin selle postituse alla mingi lause stiilis et nad on hetkel so close yet so far minu asukohast, mille peale Avi kirjutas

Ma reaalselt ei saanud magada see öö, vaid otsisin meeleheitlikult lennupileteid, mis ei maksaks 10000€ ja kuhu oleks kõige normim minna.Ja otsisin endale kaalast Manchesteri. Õnneks sai Ketlin tulla!!!!!!! Otsisin vist reaalselt nädal, kuni leidsin, et Manchesteri lennata oleks kõige odavam ja lihtsam. Ainult tagasitulekuks oli vaja 5ja pool tundi Londonisse sõita bussiga ja sealt omakorda 1h45min Stanstedi lennujaama. Aga kõik see tundus nii tühine selle kõrval, et ma reaalselt sinna minna saan. Kui ütlesin Avile, et kõik on välja mõeldud, vastas ta mulle:

Peale seda ei olnud enam reaalsuses võimalik üldse olla.Isegi tundides istusin klapid peas ja vaatasin kõiki nende live'videoid uuesti ja mõtlesin, et kohekohe ongi minu eluunistus täitumas. 

NII, nüüd reisist natuke.

Läksime 12.05.2014 Manchesteri, kontsert oli 13.05 ning tagasi tulime 14.05. Lendasime Ryanairiga, lend oli üsna tšill. Just kuu aega tagasi vingusin kõigile, et nii kurb, et Inglismaal mu perekonnanimega mingit nalja ei saanud, ilmselgelt sõnusin ära. UK Borderis võtab siis see mees, kes kontrollib ID-kaarti mu kaardi kätte ja vaatab hästi pikalt seda. Järgneb meievaheline vestlus:

"Uhm...so your last name is Killing?"

"Yep"

"Do you study or work in England?"

"Nono, I'm just here for a concert"

"Mmm.. and you're 17 right?"

"That's right"

"Ugh..this can't be right..wait"

*siis pani ta mu nime nende arvutis olevasse süsteemi, mis ilmselt mingeid kriminaale või muid hulle tuvastab*

"Are you alone in England?"
"Nope, I'm with my friend"

"Ughh ok go then"

Ja õnneks sain ikka üle piiri haha :D 

Rongi peale minek kujunes meil kuidagi hästi sujuvalt, aga see jäi vist ka ainukeseks sujuvaks transpordikasutuseks reisi jooksul. Kuna Manchester City oli eelmine päev mingi hullu auhinna võitnud, olid kõik kohad helesinisesse riietatud inimesi täis. Hotelli leidmisel tuli meile appi  üks tore hiina poiss, kes küll algul väga entusiastlikult ütles, et ta muidugi teab kus see tänav on ja ta viib meid kohale, kuid paari minuti tegi oma iPhone'i GPSi lahti .. Meie hotelli asukoht oli täiesti imeline, kuigi hotell ise ei olnud just väga hotell (Merchants Hotel) :D toas oli hästi külm, aknad päris kinni ei käinud ja kõik oli selline suht rotikas. Aga sellessuhtes ikkagi soovitan, kui keegi kunagi Manchesteri minema peaks, sest asukoht on perfektne ja palju seal toakeses ikka aega veedetakse.  ( väike klipp linnast)

Esimesel õhtul tegime väikse jalutuskäigu linnas, otsisime bussijaama üles, käisime Burger Kingis mugimas, ostsime poest Cosmod, viinamarjad ja 2 suurt pudelit apelsinisiirupit (mis pidid olema apelsinimahlad tegelikult, jou Ketlin) ning 2 inglise adapterit, mille me Eestisse suutsime unustada, ning läksime oma tuppa lebotama. 

Teine päev ärkasime üsna vara, läksime sõime oma hommikusöögi ära ning suundusime bussijaama järgmiseks päevaks Manchester-London pileteid ostma. Saime suht tillika, sest olime internetist vaadanud, et pilet maksab 5£, kuid kohapeal tuli välja, et hind kehtib ainult UK elanikele ning pidime leppima 20£ piletiga. Kohustuslik osa läbi, tegime väikse WIFI/whitegirl-peatuse Starbucksis ning peale seda suundusime PRIMARKi, mis juhtus olema maailma suurim. 

See oli üsna narrimine küll, et meil ainule käsipagas võis olla, sest sealt oleks ikka vähemalt kolme suure kotiga tahtnud tagasi tulla. Alustades kohvritest, lõpetades kummikute, hommikumantlite ja kõige muu cooliga. Igatahes Primark ei valmistanud pettumust :D

Peale poodlemist tegime oma tavaka "King of the Day" Burger Kingis ja läksime oma toakesse end koguma ja sättima.

(Ketlinil on küll digikas veidi lustlikumad pildid, kuid kahjuks mul neid pole veel:S)

Jaaaaaa oligi aeg alustada oma teekonda. Ketlinil olid õnneks kõik kaardid ja asjad välja prinditud ning kuna me juba üsna palju linnas tiirutanud olime, ei olnud meil väga keeruline seda maja üles leida.Kuna venue oli ülikoolirajoonis, saime me päris pikalt ka sealt läbi jalutada. Manchesteri ülikoolirajoon on lihtsalt niiiiiiiiiii imeline! Me kõndisime umbes 15 minutit ja iga maja oli mingisugune ülikoolihoone, alustades kirikutest lõpetades kaasaegsete IT-majadega. Mina olin küll igatahes väga vaimustuses ja juba mõlgutan oma ülikoolimõtteidki sinna suunas.

Kontserdipaik oli üsna väike venue, kus oli Manchester University Student Union. Avi ise kirjutas ka, et ta on üsna mures, kuidas üldse nii väikses kohas saund on, aga etteruttavalt võin öelda, et kõik oli perf :)

VIPide kogunemine oli 2 ja pool tundi enne kontserdi algust. Kõigepealt mindi "soundchecki", kus nad laulsid ühe loo ilma võimenduseta nii, et me saime reaalselt nende nina all seista.Kuna me sisse tulime lava kõrvalt, siis ma algul ei saanud üldse aru, mis toimub. Samal hetkel, kui ma lava poole vaatasin, lehvitas juba Avi mulle lava pealt väga entusiastlikult. Ma olin totaalselt šokis, et ta mind kohe nii kähku ära tundis. Siis nad laulsid "Valentine"i. Mul olid terve loo ajal lihtsalt külmavärinad ja ma ei suutnud uskuda et nad reaalselt ongi olemas. Nad olid ise nii tšillid ja megamõnusa olekuga. Siis nad vastasid paarile fänniküsimusele ning siis mindi teise ruumi ametlikku VIP-pilti tegema. Enne, kui nad lava kaudu ära hakkasid minema, tuli Avi minu ette ja viskas mulle patsu. MA TEAN ET SEE KÕLAB NAGU JUBE TAVALISELT KUI SELLEST KIRJUTADA, aga tol hetkel oli see reaalselt  kõige lahedam asi maailmas. Või noh, siiani on tegelikult.

Siis oli pildiaeg. Kui minu kord tuli, oli Scott a la "Hey what's up how are y...Wait, have we met before?" Siis Avi seletas, et ma olen see tüdruk, kellest ta rääkinud on ja et ma sain sinna A Cappella Academy'sse jne.Selle peale Scott oli et "Ohhh yes I remember now, I've seen your audition, you're awesome" mille peale ma muidugi jälle täiesti šokis olin. Ja siis tehti pilt. Ma kujutan ette kui lolli näoga ma jäin sellele lihtsalt haha :D ma loodan, et varsti saan need kätte ka, siis saan igalpool sheerida.

Siis oli mingisugune poolteist tundi aega kontserdini ning me sujuvalt läksime väga sissepääsu uksele lähedale, et head kohta saada, sest neid VIPe, kes varem sisse tahtsid saada, tuli üsna palju. Õnneks läks kõik hästi, olime täiesti esimeses reas üsna heas kohas. Siis pidi tund aega ootama, mis oli vist mu elu kõige pikem tund. Aga seda kontserdielamust ei saa lihtsalt mitte kuidagimoodi sõnadesse panna. See, kuidas saab poolteist tundi minna nagu oleks möödunud 2 minutit, on lihtsalt võimatu. Ma igat lugu analüüsima ei hakka eraldi, aga jah, peale Say Somethingu oli kõik perfektne. (video minu elu parimast hetkest)

Peale kontserti küsis Avi mult Facebookis, kas me tahame tagasi minna nende juurde. Muidugi me tahtsime, niisiis tuli Ryan Parma (minu järgmine absoluutne lemmik) meile järgi ja viis meid nende backstage'i. Ukse peal Avi juba lehvitas meile ning kutsus hoogsalt sisse. Me saime ikka täitsa korralikult rääkida, kuigi ma ausalt öeldes väga ei mäleta, millest, sest ma olin ikka korralikus šokiseisundis. Vahepeal sain veel Mitchi kallistada ja...TA PEA ON NII VÄIKE! Aga Avi on niiiiii tore, tohutult muretses, kuidas me ikka igale poole mindud saame ja pidin kogu aeg andma meist märku.

Peale seda saime 5 minutiga bussiga oma hotelli lähedale. Läksime jälle oma lemmikusse Burger Kingi istuma ja pilte postitama. Siis läksime hotelli, pakkisime kohvrid ja jäime tudile. Oli üks imeline päev!
Kell 8 hommikul väljus järgmine päev meie buss Londonisse. Kohe suht sõidu alguses passisime 40min kiirteel ummikus, sest mingisugune auto oli väga õnnetult üle katuse sõitnud. Selle tõttu jäime Londonisse üle poole tunni hiljaks ja jäime väga napilt oma järgmisest bussist maha. Läksime siis jooksuga järgmisele bussile pileteid ostma, aga Ketlin sellele bussile enam piletit ei saanud. Leppisime siis kokku, et üks läheb varem ja otsib kõik kohad üles jne, aga kui ma bussi läksin, nägin, et buss pole isegi poolenisti täis, nii et õnneks sai Ketlin ka selle peale. Järjekordsed 10£ raisku läind :'(
Inglismaal on vist üsna tavaline, et bussid hilinevad korralikult. Kahjuks pole selle kohta mitte kuskil mingit infot, et sellega peabki arvestama. Kui Avi kuulis, et jäime bussist maha ja lennuki peale jõudmisega läheb väga kiireks, oli ta hullult mures, küsis, et kas ta saab kuskile helistada või midagi teha et meid aidata. Ja kui ütlesin, et me oleme veel Londonis (nad olid ka selleks ajak jõudnud juba), oli ta selle peale "Ohhh, just come hang with me ".Tol hetkel ma mõtlesin küll, et see ei ole reaalne - AVI PENTATONIXIST räägib meiega niimoodi? Igatahes on ta tohutult tore inimene lihtsalt.
Õnneks jõudsime lennujaama ainult 8 minutit hiljem kui piletil kirjas. Kuna aga me juba nagunii läksime hilisema bussiga ja varem oli arvestatud, et meil jääb kõige jaoks täpselt tund aega, läks meil siiski korralikuks kiirustamiseks. Muidugi olid ka jälle väiksed viperused, a la ma hakkasin turvakontrollis piiksuma jne, aga õnneks tegime korraliku jooksu ja jõudsime õigel ajal. Lend möödus väga rahulikult ning jõudsime õigel ajal Eestisse! Tegelikult mahtus selle kahe päeva sisse ikka HAIGELT igasuguseid jurasid, mida polnud meil mitte kuidagi võimalik ette näha ja mis meist absoluutselt ei sõltunud. Aga mul on hästihästi hea meel, et ma selle imelise reisi koos Ketliniga teha sain! Musimops!

Ma olen lihtsalt niiii õnnelik, et mul avanes selline võimalus nende kontserdil käia. Minu eluunistus oli kunagi 5-10 aasta pärast lihtsalt minna nende kontserdile. Mitte aga nii, et üks nende liikmetest meile VIP piletid annab, saame esimesest reast kontserti vaadata ja nad samal ajal naeratavad mulle, kui nad laval on, ning pärast on veel võimalus nendega niisama lava taga juttu ajada. Mu unistused on juba kolmekordselt täitunud ja ma ei kujuta ette, mis veel juulis saab!!!!

Kõik alles algab

Heihopsti tüdrukud ja poisid!
Sattusin täna oma vana (ja kohutavalt naljakat) blogi lugema ja mõtlesin, et seda kõike on tulevikus nii lahe lugeda ja et peaks oma tegemised kuidagigi jäädvustama. Kuna ma nagunii Ameerikast tahtsin hakata blogi pidama, siis mõtlesin, et tegelikult võiks seda hakata juba ka praegu tegema, sest kogu aeg toimub midagi ja mingi aja pärast pole ilmselt kõik meeles. Kuigi mul on väga tore meel, kui keegi veel peale minu seda blogi loeb, siis ütlen kohe algul ära, et kirjutan seda tegelikult ainult endale ning sellest, kas keegi seda veel peale minu loeb, on mul üsna ükskõik :D Kuskil avalikult ma seda reklaamima ei hakka, ilmselt olete juba lingi saanud kui te mulle lähedane isik olete haha :D + kui te mulle lähedane isik olete, teate te nkn juba kõike, mis siin blogis on. Siia tuleb ilmselt ka väga palju erinevat muusikat ja videomaterjale ja pilte, mis pole kuidagi minuga seotud, aga mida ma jäädvustada tahan. Vot tak. Loodan, et võtan kuskilt selle viitsimise kõiki asju ka üles kirjutada haha :)